"Ära koo mu käpikuisse päikeeeeeest..." tuletab mulle meelde, et ma pean koju käpikut kuduma minema. Seega peale selle aktsiooni lõpetamist on mul 5 rohelist käpikut. Kuid ainult 2 kätt. Noh ja, kui ma esmaspäeval koera ka hoidma ei jõua, siis mul pole ka kinnast leida loodust. Kuigi see on nagunii üliväike. Äkki läheks teeks homme selle jalutuskäigu üksinda mõõta crap-land'i.
Lubasin endale, et enne uut postitust ei tee, kui olen oma välimust muutnud. Püüdsin seda eelminekord kodus teha, kuid see ei kujunenud millekski muuks, kui laadisin alla paar tutoriali selle kohta, kuidas teha kuud photoshopis. Duh.
Mul on tunne. Hea tunne. Väga hea tunne. Väga, väga hea tunne. Ja ma ei lase ennast eriti heiduta asjadest, mis muidu meele halvaks teeks. KUID mul ei ole jõulutunnet ja see iseenesest ei ole ka ju halb, sest minu jaoks ei ole jõuludes mitte midagi muud erilist, kui see, et mõnel tööpäeval saab 2x rohkem raha ja muidugi hapukapsast saab süüa piiramatutes kogustes. Jei!
Lõpetan raporti. Olulisemad punktid käsitletud, protokolli saadan homme kõigile meilile.
:)
12. dets 2009
16. nov 2009
PARIM nädal ja nädalavahetus. Ei jõua kõike ära mainidagi, aga natuke eredamad momendid on olnud:
Tartust Hiiumaale häälega sõitmine
(VEGAN!!)pelmeeni sööming
(VEGAN!!)latte joomine
(VEGAN!!)burger
Minu jaoks ei ole see üdse imelik, et enamus on seotud söömisega. Kuna LÕ maailmas on üks väga tüütu/häiriv tegur söömine. Mitte see, et ma teistmoodi söön vaid see, et ma pean tihti seletusi jagama ja ennast isegi õigustama ning seejuures kuulma ka seda, et ma olen intrigant või lihtsalt loll. Ja see, et ma saan süüa selliseid “tavalisi” asju nagu kõik teised (kuigi see ei ole minu jaoks üldse tähtis) on kuidagi kergendust tekitav (sel’ juhul ikka on tähtis v?). Ma muidugi provotseerin inimesi öeldes, et sõin burgerit ja pelmeene ja samas on see hea teavitada inimesi, et ka “teistsuguses” maailmas on võimalik jätkata nii nagu selles “teises elus”*.
Kui me K-ga eile demolt tulime, siis oli kuidagi vabastav tunne. Ma ei suuda seda mitte kuidagi seletada, kuid mind valdas Viru Keskuse bussijaamas nagu nii õnnis tunne. Noh, see on tegelikult tavaline, kui inimesed on väsinud, kuid samas õnnelikud (teinud midagi head). Inimesed peaksid tihedamini head tegema, sest sellist enesetunnet ei saa kuskilt mujalt.
Loomulikult peaksin kirjutama ka demost, kuid seal ei ole midagi kirjutada. Lihtsalt nii mitu korda sai vihastatud ja nii mitu korda tulid pisarad silma ja samas valdas ikkagi hea tunne, et me kõik oleme siin koos ühe eesmärgiga – teha head loomadele.
* Sellistes kohtades jutumärkide kasutamine on minu jaoks kuidagi võõras, sest ma ju TEENGI tavalisi asju ja sellised loomi mitte ekspluateerivad asjad PEAKSIDKI olema normaalsed. Ma vist tahan öelda seda, et ma ei tahaks rõhutada iga asja ees, et see vegan vaid, et oleks nii, et see on enesestmõistetav, et keegi ei mõtleks kordagi, et ma söön lihaga pelmeene või, et mul on jalas seanahksed jalanõud või ussinahast vöö või muud sellist totrust.
Ma nüüd hakkan oma pitsat sööma.
Tartust Hiiumaale häälega sõitmine
(VEGAN!!)pelmeeni sööming
(VEGAN!!)latte joomine
(VEGAN!!)burger
Minu jaoks ei ole see üdse imelik, et enamus on seotud söömisega. Kuna LÕ maailmas on üks väga tüütu/häiriv tegur söömine. Mitte see, et ma teistmoodi söön vaid see, et ma pean tihti seletusi jagama ja ennast isegi õigustama ning seejuures kuulma ka seda, et ma olen intrigant või lihtsalt loll. Ja see, et ma saan süüa selliseid “tavalisi” asju nagu kõik teised (kuigi see ei ole minu jaoks üldse tähtis) on kuidagi kergendust tekitav (sel’ juhul ikka on tähtis v?). Ma muidugi provotseerin inimesi öeldes, et sõin burgerit ja pelmeene ja samas on see hea teavitada inimesi, et ka “teistsuguses” maailmas on võimalik jätkata nii nagu selles “teises elus”*.
Kui me K-ga eile demolt tulime, siis oli kuidagi vabastav tunne. Ma ei suuda seda mitte kuidagi seletada, kuid mind valdas Viru Keskuse bussijaamas nagu nii õnnis tunne. Noh, see on tegelikult tavaline, kui inimesed on väsinud, kuid samas õnnelikud (teinud midagi head). Inimesed peaksid tihedamini head tegema, sest sellist enesetunnet ei saa kuskilt mujalt.
Loomulikult peaksin kirjutama ka demost, kuid seal ei ole midagi kirjutada. Lihtsalt nii mitu korda sai vihastatud ja nii mitu korda tulid pisarad silma ja samas valdas ikkagi hea tunne, et me kõik oleme siin koos ühe eesmärgiga – teha head loomadele.
* Sellistes kohtades jutumärkide kasutamine on minu jaoks kuidagi võõras, sest ma ju TEENGI tavalisi asju ja sellised loomi mitte ekspluateerivad asjad PEAKSIDKI olema normaalsed. Ma vist tahan öelda seda, et ma ei tahaks rõhutada iga asja ees, et see vegan vaid, et oleks nii, et see on enesestmõistetav, et keegi ei mõtleks kordagi, et ma söön lihaga pelmeene või, et mul on jalas seanahksed jalanõud või ussinahast vöö või muud sellist totrust.
Ma nüüd hakkan oma pitsat sööma.
29. okt 2009
Jube kõrini sellest, et ma tööd ei leia. Kuigi praegu ei saaks tegevusetuse üle kurta tänu Murksile. Kuid, siiski oleks raha vaja. Mõtlesin, et peaks hakkama erinevaid asutusi peedistama.
Eile oli Rise Againsti kontsert ja ma ei saanud sinna minna ja kirsiks koogi peal sai veel ka see, et ma ei saanud ennast ka veristada. Arstitädid üllatasid mind faktiga, et kui oled lähima kuue kuu jooksul ravinud oma hammaste juuri, siis võid ainult unistada sellest, kuidas näed kanüüli oma veeni sisenemas.
Sügisene ilm on ka äge. Kord sajab vihma, kord jälle paistab päikene. Eile oli erakordne võimalus teha silmad lahti selle peale, et midagi soojalt kiirgavat mulle silma paistis.
Praegu sajab vihma. Minuteid tagasi paistis päike.
Oma kurvastuseks pean veel tõdema, et ratsionaalsus on minus võitu saanud ja ma ikka ei lähe novembris koju. Lihtsalt seepärast, et detsembris ma lähen nagunii ja nii lühikese aja jooksul kaks korda ei ole mõtet käia.
Eile oli Rise Againsti kontsert ja ma ei saanud sinna minna ja kirsiks koogi peal sai veel ka see, et ma ei saanud ennast ka veristada. Arstitädid üllatasid mind faktiga, et kui oled lähima kuue kuu jooksul ravinud oma hammaste juuri, siis võid ainult unistada sellest, kuidas näed kanüüli oma veeni sisenemas.
Sügisene ilm on ka äge. Kord sajab vihma, kord jälle paistab päikene. Eile oli erakordne võimalus teha silmad lahti selle peale, et midagi soojalt kiirgavat mulle silma paistis.
Praegu sajab vihma. Minuteid tagasi paistis päike.
Oma kurvastuseks pean veel tõdema, et ratsionaalsus on minus võitu saanud ja ma ikka ei lähe novembris koju. Lihtsalt seepärast, et detsembris ma lähen nagunii ja nii lühikese aja jooksul kaks korda ei ole mõtet käia.
20. okt 2009
Ainult mina olen võimeline jalgu lohistades ja niisama unistades vastu klaasseina kõndima.
Ainult mina olen võimeline suure hädaga meeste wc-sse tormama ja, siis üllatusega tõdema, et nüüd on võrdõiguslikkuse asjad, siis nii kaugel, et naiste omadesse paigutatakse ka pissuaare.
Ainult mina olen võimeline kolm päeva praktiliselt ilma magamata olema ja ikka veel mitte magama minna tahtma.
Ainult mina vist arvan, et raamatute maailmas ei ole praegu midagi ostma panevat/ erutavat toimumas.
Ainult mina tahan hetkel kõikidest kõige rohkem koju, oma perekonna juurde.
Ainult mina olen võimeline kõik tähtsad asjad(loe: vähem tähtsad ja üli tähtsad) lükkama homsele.
Ainult mina olen võimeline puupüsti täis Verneris toolist mööda istuma.
Ainult mina olen võimeline suure hädaga meeste wc-sse tormama ja, siis üllatusega tõdema, et nüüd on võrdõiguslikkuse asjad, siis nii kaugel, et naiste omadesse paigutatakse ka pissuaare.
Ainult mina olen võimeline kolm päeva praktiliselt ilma magamata olema ja ikka veel mitte magama minna tahtma.
Ainult mina vist arvan, et raamatute maailmas ei ole praegu midagi ostma panevat/ erutavat toimumas.
Ainult mina tahan hetkel kõikidest kõige rohkem koju, oma perekonna juurde.
Ainult mina olen võimeline kõik tähtsad asjad(loe: vähem tähtsad ja üli tähtsad) lükkama homsele.
Ainult mina olen võimeline puupüsti täis Verneris toolist mööda istuma.
19. okt 2009
Usun endasse ja olen seda korduvalt tõestanud, et OLEN võimekas. Usk endasse, huh? Teen täna ära keskkonnakorralduse kodutöö. Terve järgmise nädala töötan oma maastikuarhitektuuri kallal. Lisaks püüan selle õppejõudu veenda, et äkki ma ikkagi ei pea ettekannet tegema. Oleksin ikka õite rahul sellega, sest esinemised ei ole endiselt minu teetass.
Õppimisega on praegu kõik enam vähem korras. Oi, ma olen ikka nii tubli! Ainult vabaaine on kuidagi ripakile jäänud. Olen sinna nii 1 korra jõudnud. Vähemalt on mul kohustuslik kirjandus kodus ja kui Sea Shepherdi läbi saan, siis kohe pean hakkama ka nendega tegelema. Kindlasti on inglise keelest eesti keele peale üleminek kummaline.
Eelmise aasta võlad peaks ka see aasta likvideerida üritama. Üldse ei tea, kuidas see süsteem töötab. Kas oleksin pidanud ennast kohe sinna loengusse regsitreerima, mille eksamit see semster teha tahaksin? Või oleks ikkagi õigem jätta osad tegemata ained neljandale aastale? Kuid kõike ju ikkagi ei jõua. + veel bakatöö ka.
Ilmad muudkui muutuvaad järjest pimedamaks ja energia midagi teha järjest väheneb. Hommikul avanevad silmad järjest raskemalt. Tahaksin, et juba tuleksid jõulud, sest peale seda hakkavad ju päevad jälle pikemaks venima. Nii kohutavalt hea on see kevadine karge soojus. Just see, mis laseb sul esimest korda ära võtta mantli ja salli. Kuigi on külm ja osades kohtades lumi sulamata, siis on tunda, et kohe-kohe hakkab võimutsema Päike.
Praegu on televiisoris valimiste tulemuste kokkulugemine. Ma valimias ei käinud. Ei teagi miks, sest KOV’i valimine on minu meelest inimese jaoks tähtsam, kui Riigikogu valimised. Elu esmaseid vajadusi ja kulgemist mõjutavad ikkagi esimesed. Kui nimekirju lugesin, siis kohe ei plahvatanudki, et jah, teda ma nüüd kohe kindlasti pean valima minema. Kui tulemusi ja häältearvu kuulsin, siis oleksin ikkagi pidanud minema ja oma kodanikukohust täitma.
Õppimisega on praegu kõik enam vähem korras. Oi, ma olen ikka nii tubli! Ainult vabaaine on kuidagi ripakile jäänud. Olen sinna nii 1 korra jõudnud. Vähemalt on mul kohustuslik kirjandus kodus ja kui Sea Shepherdi läbi saan, siis kohe pean hakkama ka nendega tegelema. Kindlasti on inglise keelest eesti keele peale üleminek kummaline.
Eelmise aasta võlad peaks ka see aasta likvideerida üritama. Üldse ei tea, kuidas see süsteem töötab. Kas oleksin pidanud ennast kohe sinna loengusse regsitreerima, mille eksamit see semster teha tahaksin? Või oleks ikkagi õigem jätta osad tegemata ained neljandale aastale? Kuid kõike ju ikkagi ei jõua. + veel bakatöö ka.
Ilmad muudkui muutuvaad järjest pimedamaks ja energia midagi teha järjest väheneb. Hommikul avanevad silmad järjest raskemalt. Tahaksin, et juba tuleksid jõulud, sest peale seda hakkavad ju päevad jälle pikemaks venima. Nii kohutavalt hea on see kevadine karge soojus. Just see, mis laseb sul esimest korda ära võtta mantli ja salli. Kuigi on külm ja osades kohtades lumi sulamata, siis on tunda, et kohe-kohe hakkab võimutsema Päike.
Praegu on televiisoris valimiste tulemuste kokkulugemine. Ma valimias ei käinud. Ei teagi miks, sest KOV’i valimine on minu meelest inimese jaoks tähtsam, kui Riigikogu valimised. Elu esmaseid vajadusi ja kulgemist mõjutavad ikkagi esimesed. Kui nimekirju lugesin, siis kohe ei plahvatanudki, et jah, teda ma nüüd kohe kindlasti pean valima minema. Kui tulemusi ja häältearvu kuulsin, siis oleksin ikkagi pidanud minema ja oma kodanikukohust täitma.
18. okt 2009
1) ”Tere hommikust!” ~ 10.00
Absoluutselt ei sümpatiseeri hommikused viisakused. NORMAALSED inimesed magavad vähemalt 11.00-ni, teevad silmad lahti ning vaatavad aknast välja ja seejärel ilma järgi otsustavad, kas ajavad jalad alla või magavad mõnusasti edasi.
2) “Sa pidid ju kooli minema?!” ~ 09.00
Kui ma oma õhtuseid plaane hommikul pole realiseerinud, siis sellel ON oma PÕHJUS. Tavaliselt on selleks uni ja suutmatus ennast püsti ajada. Mis võiks veel rohkem närvi ajada, kui see, kui oled kella kinni pannud ning otsustanud ennast välja puhata ja mingi räuskamise peale end nüüd püsti pead ajama.
3) “Magad vä?”
Kui inimene asub voodis, tal on silmad kinni ja perse üürakil, siis 99,999% juhtudest ta MAGAB.
4) “Tegin sulle kohvi.”
Mulle ei meeldi kohvi. Ja kohvist veel vähem meeldib mulle, kui mind selle pärast üles ajatakse.
5) “Mis sa seal arvutis teed, mine välja.”
Sellel, et ma elan arvutis on oma põhjus. Ma ei pea seda seletama, sest ma ei oska seda seletada. Kui on midagi paremat teha(väljas edasi-tagasi jalutamine???), siis ma ALATI teen ka seda. Arvutis tehakse ka koolitööd, mis vahel võtavad terve aasta aega.
6) Läbikäidav tuba
Ma ei tea, miks ma olin teist korda nii nõrk ja lubasin nemad jälle tahatuppa. Sest läbikäidav on hullem ja peaks vähem maksma. Kõik sodi tuuakse minu tuppa oma jalgadega ja, siis mina pean siin pideva kontrolli all elama. Kusjuures ega kommenteerimata ei jäeta. Kas ei võiks nii teha, et ei kommenteeri, et siis mulle vähemalt tunduks, et mul mingisugunegi privaatsus on.
7) Nina krimpsutamine minu toitumisstiili peale.
Ma ei söö sitta seega pole põhjust minu valikuid alahinnata. Ma söön hästi ja maitsvat toitu ja ma ei pea seda, kellelgi tõestama.
8) Kardinapuu
Nagu, kas MINUL ei olegi vaja kardinaid akende ette riputada? See, et tehakse kõike enda heaoluks ja minust absoluutselt mööda käies, see AJAB marru.
9) “Las tema ka maksab toidu eest. Tehke mingi kogumiskarp.”
Kullakesed, kui MINA teile OMA toitu pakun, siis ma mitte kunagi ei oota, et keegi mulle selle eest maksaks vms... Eelmine aasta ainult minu suhkurt/õli tarbitigi. Seda muidugi ei mäleta keegi, või noh, ei julge seda tunnistada või ei märgatudki. Minu meelest on see enesestmõistetav, et ma pakun toitu, mida ma teen ka teistele.
10) Kolimine
Ikka pidin MINA ja ainult MINA raskeid asju tassima. Teine võttis umbes kummikud ja tooli jms... Jah, ma TAHAN tugev olla, kuid see ei tähenda, et ma pean KÕIK töö ära tegema. Arvestades seda, kuidas mu käed valutavad.
11) Koeraga jalutamine
Ka mina ei viitsi vahest minna ja ka minul on vahel tunne, et ilm on liiga sitt, et minna. Aga see ei loe, sest preili sulab ju üles. Mis, siis et tema saab autoga sinna ja tagasi. Võib-olla saaks ta ka autos istuda nii kaua kui TEMA koeraga tegeleks. Võib-olla ta TEEBKI seda.
12) Südameasi ~ 08.00
MISMÕTTES nagu kell 8 hommikul pannakse televiisor üürgama(bass on võimendiga!!) ja teised inimesed peavad magama saama. Ta ei ole mu kasvataja, kes just kui mõtleb, et tema peab ümberkujundama ja viitama, et nii kaua normaalsed naised ju ei maga. Virgad ärkavad enne kukke ja koitu!
13) “Sa oled juba kolm päeva ainult võileibadest toitunud.”
Ja mis siis? Oma asi, mida söön ja mida mitte või, et kas üldse söön. Privaatsust, palun!
14) “Kas sa täna ei lähegi kooli? Mis mõttega sa seal üldse käid?”
Loengus käimine on vabatahtlik, praktikumides kohustuslik. Ja see see ongi. See, et ma mõnedesse mõttetutes ei käi, see on mu oma asi.
Psssssssssssst – õhk väljas, plahvatamisoht möödas.
Absoluutselt ei sümpatiseeri hommikused viisakused. NORMAALSED inimesed magavad vähemalt 11.00-ni, teevad silmad lahti ning vaatavad aknast välja ja seejärel ilma järgi otsustavad, kas ajavad jalad alla või magavad mõnusasti edasi.
2) “Sa pidid ju kooli minema?!” ~ 09.00
Kui ma oma õhtuseid plaane hommikul pole realiseerinud, siis sellel ON oma PÕHJUS. Tavaliselt on selleks uni ja suutmatus ennast püsti ajada. Mis võiks veel rohkem närvi ajada, kui see, kui oled kella kinni pannud ning otsustanud ennast välja puhata ja mingi räuskamise peale end nüüd püsti pead ajama.
3) “Magad vä?”
Kui inimene asub voodis, tal on silmad kinni ja perse üürakil, siis 99,999% juhtudest ta MAGAB.
4) “Tegin sulle kohvi.”
Mulle ei meeldi kohvi. Ja kohvist veel vähem meeldib mulle, kui mind selle pärast üles ajatakse.
5) “Mis sa seal arvutis teed, mine välja.”
Sellel, et ma elan arvutis on oma põhjus. Ma ei pea seda seletama, sest ma ei oska seda seletada. Kui on midagi paremat teha(väljas edasi-tagasi jalutamine???), siis ma ALATI teen ka seda. Arvutis tehakse ka koolitööd, mis vahel võtavad terve aasta aega.
6) Läbikäidav tuba
Ma ei tea, miks ma olin teist korda nii nõrk ja lubasin nemad jälle tahatuppa. Sest läbikäidav on hullem ja peaks vähem maksma. Kõik sodi tuuakse minu tuppa oma jalgadega ja, siis mina pean siin pideva kontrolli all elama. Kusjuures ega kommenteerimata ei jäeta. Kas ei võiks nii teha, et ei kommenteeri, et siis mulle vähemalt tunduks, et mul mingisugunegi privaatsus on.
7) Nina krimpsutamine minu toitumisstiili peale.
Ma ei söö sitta seega pole põhjust minu valikuid alahinnata. Ma söön hästi ja maitsvat toitu ja ma ei pea seda, kellelgi tõestama.
8) Kardinapuu
Nagu, kas MINUL ei olegi vaja kardinaid akende ette riputada? See, et tehakse kõike enda heaoluks ja minust absoluutselt mööda käies, see AJAB marru.
9) “Las tema ka maksab toidu eest. Tehke mingi kogumiskarp.”
Kullakesed, kui MINA teile OMA toitu pakun, siis ma mitte kunagi ei oota, et keegi mulle selle eest maksaks vms... Eelmine aasta ainult minu suhkurt/õli tarbitigi. Seda muidugi ei mäleta keegi, või noh, ei julge seda tunnistada või ei märgatudki. Minu meelest on see enesestmõistetav, et ma pakun toitu, mida ma teen ka teistele.
10) Kolimine
Ikka pidin MINA ja ainult MINA raskeid asju tassima. Teine võttis umbes kummikud ja tooli jms... Jah, ma TAHAN tugev olla, kuid see ei tähenda, et ma pean KÕIK töö ära tegema. Arvestades seda, kuidas mu käed valutavad.
11) Koeraga jalutamine
Ka mina ei viitsi vahest minna ja ka minul on vahel tunne, et ilm on liiga sitt, et minna. Aga see ei loe, sest preili sulab ju üles. Mis, siis et tema saab autoga sinna ja tagasi. Võib-olla saaks ta ka autos istuda nii kaua kui TEMA koeraga tegeleks. Võib-olla ta TEEBKI seda.
12) Südameasi ~ 08.00
MISMÕTTES nagu kell 8 hommikul pannakse televiisor üürgama(bass on võimendiga!!) ja teised inimesed peavad magama saama. Ta ei ole mu kasvataja, kes just kui mõtleb, et tema peab ümberkujundama ja viitama, et nii kaua normaalsed naised ju ei maga. Virgad ärkavad enne kukke ja koitu!
13) “Sa oled juba kolm päeva ainult võileibadest toitunud.”
Ja mis siis? Oma asi, mida söön ja mida mitte või, et kas üldse söön. Privaatsust, palun!
14) “Kas sa täna ei lähegi kooli? Mis mõttega sa seal üldse käid?”
Loengus käimine on vabatahtlik, praktikumides kohustuslik. Ja see see ongi. See, et ma mõnedesse mõttetutes ei käi, see on mu oma asi.
Psssssssssssst – õhk väljas, plahvatamisoht möödas.
10. okt 2009
Mul on mingi uus laine peal. Kas see tuleb sellest, et elan nüüd lause, "If we don't try to help others, then we are nothing", järgi. Või seepärast, et ma nüüd jälle uues kodus või tegelt ma ise ka ei tea mispärast... Mul käivad need hood nii hooajati peal. Nii toredalt ebatasakaalukas inimene.
Täna tegin algust, siis selle aitamisega. Käisin Tartu Varjupaigas natuke nagu talgutel. Noh, meie saime muidugi kõige raskema töö. Õigemini hiilgasin mina jälle oma valikuga. Täitsime koerte kuutide ümber olevaid auke. Ega see eriti mõtekas ei olnud, sest ketikoerad juba igavusest hakkavad neid liivakohtasid üles kaevama. Kindlasti tekib neil ka huvi, et mis me ikkagi sinna liiva alla matsime. Aga sai natuke, siis aidatud. Usun, et kõige rohkem oli abi selle suure rahvamassi juures sellest, et koertega tegeleti ja jalutati. Kuna me töötasime kuutide juures, siis nägime päris hästi, et üks inimene tuli jalutamast ja teine inimene juba võttis sama koera ja läks uuele ringile. See ju ainult positiivne!
Mis muidugi mulle silma jäi oli see, et kogu inimjõudu ei suudetud rakendada. Korraldajad ise hakkasid tööle ning hiljem tulijad ei leidnud enam ülesse neid, kes teadsid, mida teha. Noh, loomulikult lõpmatuseni ei saa hiljem tulijaid muidugi ka oodata, kuid vähemalt oleks võinud venitada tööde algusega väljakuulutatud ajani. Või ei olnudki seal nii palju tööd, et kõiki tööle panna?
Ah, mis siis veel. Keel on kare Verneris kohvi joomisest ning emaga ollakse jälle tülis. Ma ei tea, seekord sai ta ikka väga kena käkiga hakkama. Kripeldab. Kuid nagu A ütles, siis ega siin keegi teine süüdi ole, kui mina ise. Ema aitas ainult august paar labida täit liiva vähemaks visata. Kuid samas, ma ju palusin teda!
Hakkan nüüd vist rattaga koju minema. Pime on ja ma südamest loodan, et minu väike higiliikur apteegi ees alles on.
Ega siin nalja ei ole!
Täna tegin algust, siis selle aitamisega. Käisin Tartu Varjupaigas natuke nagu talgutel. Noh, meie saime muidugi kõige raskema töö. Õigemini hiilgasin mina jälle oma valikuga. Täitsime koerte kuutide ümber olevaid auke. Ega see eriti mõtekas ei olnud, sest ketikoerad juba igavusest hakkavad neid liivakohtasid üles kaevama. Kindlasti tekib neil ka huvi, et mis me ikkagi sinna liiva alla matsime. Aga sai natuke, siis aidatud. Usun, et kõige rohkem oli abi selle suure rahvamassi juures sellest, et koertega tegeleti ja jalutati. Kuna me töötasime kuutide juures, siis nägime päris hästi, et üks inimene tuli jalutamast ja teine inimene juba võttis sama koera ja läks uuele ringile. See ju ainult positiivne!
Mis muidugi mulle silma jäi oli see, et kogu inimjõudu ei suudetud rakendada. Korraldajad ise hakkasid tööle ning hiljem tulijad ei leidnud enam ülesse neid, kes teadsid, mida teha. Noh, loomulikult lõpmatuseni ei saa hiljem tulijaid muidugi ka oodata, kuid vähemalt oleks võinud venitada tööde algusega väljakuulutatud ajani. Või ei olnudki seal nii palju tööd, et kõiki tööle panna?
Ah, mis siis veel. Keel on kare Verneris kohvi joomisest ning emaga ollakse jälle tülis. Ma ei tea, seekord sai ta ikka väga kena käkiga hakkama. Kripeldab. Kuid nagu A ütles, siis ega siin keegi teine süüdi ole, kui mina ise. Ema aitas ainult august paar labida täit liiva vähemaks visata. Kuid samas, ma ju palusin teda!
Hakkan nüüd vist rattaga koju minema. Pime on ja ma südamest loodan, et minu väike higiliikur apteegi ees alles on.
Ega siin nalja ei ole!
30. sept 2009
Enam ma ei salli seda ämblikku, kes meil wc-s paremal üleval nurgas, teise ämbliku all elab. Viha tuleb peale, kui hädale lähen. Ta sõi kaks päeva järjest ühte oma naabritest. Nüüd on laiba kuskile maha tõuganud. Mõrtsuk-ämblik! Arusaadav ämber elukohavalikuga seoses. Neil ju ei ole kärbseid. Pole ju ämblik, et teda mõista.
Aga mina ei ole liigikaaslast söönud ja mul on väike silmapõletik. Ei mäletagi, millal viimati oli selline asi nagu ärgates poole silm kinni rähmanud. Tunnen, et haigus kuskil sees vindub. Hommikul pea jubedalt valutab ja silmad ka. Madal vererõhk? Peale söömist on nagu kõik ok. Käisin isegi koera täna hoidmas. Kusjuures hommikul ma mõtlesin, et ei saa üldse voodiski välja.
Nõrk.
Nõrk.
Nõrk.
Tugev ainult ratast lõhkuma. Sõitsin koera juurde minnes oma kaheksas tagumise ratta veel rohkem kaheksaks. Enam ei jaksa sirgegi maa peal vändata. Kannatan veel homse koolis käimise ära ja siis, kui võimalus tekib viin hooldusse ja küsin, kui palju läheb maksma ratta täiesti korda tegemine. Ise vaikselt nõiun siin, et veeeeeeeeel ei tuleks lumi maha. Tahan rattaga rohkem kui kuu aega Tartus veel ringi vurada.
Tegelikult olen tugev ka olnud. Kooliasjad sain esitatud õigel ajal. See on minu jaoks VÄGA suur asi. Piinlesin vist kolm päeva, aga hakkama sain! Siis tuli välja, et õppejõudu polnudki tol' esitamise päeval, kellele töö viia. Kuid see ei olnudki tähtis, vaid see, et ma tegi töö ÕIGEKS AJAKS ära.
A televusseris on valimise saade. Meite oma räägib ka seal. Vähe räägib!
Aga mina ei ole liigikaaslast söönud ja mul on väike silmapõletik. Ei mäletagi, millal viimati oli selline asi nagu ärgates poole silm kinni rähmanud. Tunnen, et haigus kuskil sees vindub. Hommikul pea jubedalt valutab ja silmad ka. Madal vererõhk? Peale söömist on nagu kõik ok. Käisin isegi koera täna hoidmas. Kusjuures hommikul ma mõtlesin, et ei saa üldse voodiski välja.
Nõrk.
Nõrk.
Nõrk.
Tugev ainult ratast lõhkuma. Sõitsin koera juurde minnes oma kaheksas tagumise ratta veel rohkem kaheksaks. Enam ei jaksa sirgegi maa peal vändata. Kannatan veel homse koolis käimise ära ja siis, kui võimalus tekib viin hooldusse ja küsin, kui palju läheb maksma ratta täiesti korda tegemine. Ise vaikselt nõiun siin, et veeeeeeeeel ei tuleks lumi maha. Tahan rattaga rohkem kui kuu aega Tartus veel ringi vurada.
Tegelikult olen tugev ka olnud. Kooliasjad sain esitatud õigel ajal. See on minu jaoks VÄGA suur asi. Piinlesin vist kolm päeva, aga hakkama sain! Siis tuli välja, et õppejõudu polnudki tol' esitamise päeval, kellele töö viia. Kuid see ei olnudki tähtis, vaid see, et ma tegi töö ÕIGEKS AJAKS ära.
A televusseris on valimise saade. Meite oma räägib ka seal. Vähe räägib!
26. sept 2009
Imelik, et kui on loodud ideaalsed tingimused, mis minu puhul on järgmised:
- hommikul kaua magamine ehk õhtul und ei ole
- üksindus - korterikaaslased läksid kuhugi ära
- koolitööga EI VIITSI jännata, kuid selle kuhi hakkab kergelt üle pea kasvama, sama teeb ka must read raamatute hulk
- päeval meeletutes kogustes söömine
- tööl/koolis mitte käimine tööpäeval
Vot SIIS on vaja eneseanalüüsi teha( see on öeldud eneseirooniliselt ja natuke emalikult tänitavalt).
Olen nii hale. Hale, hale hale. Kuigi kõik peaks ok olema, on ikkagi kuidagi hajevil tunne - fookusserimata - udune. Ma ei saa aru, kuidas ma ei suuda ennast kätte võtta. Lubasin täna päev otsa endale, et teen täna kaks koolitööd ära, et homme on, siis hea lebotada, aga jõudins ainult nii kaugele, et veendusin, et raamatukogusse ma minema ei pea - internetis kõik analüüsiks vajalikud artiklid olemas.
A, et millega ma, siis tegelesin. Tahtsin wordpressi blogi keskkonda ise hallata ehk, siis kusagile serverisse loodud domeenile luua oma wordpressi päeviku. MIKS ma seda tegin, oli see, et .org annab palju rohkem kujundusvõimalusi, kui .com. Lõppes asi sellega, et olles viis tundi üleslaadinud igasuguseid wordpressi faile sain teada, et zone.ee-s ei ole lubatud/ei saagi wp kasutada. Haha. Hale. VÄGA hale. Ikkagi ei saa selle peale idagi parata, et olen kujundusfriik.
Eile joonistasin jõulukaarte. Valmis sain ühe. Päevavalguses ei olnud see ka ikkagi täiuslik. Vähemalt sain LÕPUKS ühe valmis. Küsimus tekkis ka, et kas inimesed ostaksid mustasid jõulukaarte? Punane/roheline kartong sai otsa ja alles on suur A1(?) must. Kui ma kuldse/hõbedase pliiatsiga midagi peale kritseldaksin...?
Meil on nüüd kodus kaks täiesti vabapidamisel rotti. Enne kolistasid hiired ringi, nüüd aga rotid. Üks öösel/hommikul 3 tegid mulle kahekesi rünnakut - ronisid mulle teki alla ja hakkasid kõdistama. Mitu korda tõstsin jalad ja teki mujale, kuid ikkagi oli vaja kiusama tulla. Mind päästis ikkagi kavalus - mässisin oma jalad kõvasti teki sisse ja enam nad ennast sinna alla ei pressinud.
- hommikul kaua magamine ehk õhtul und ei ole
- üksindus - korterikaaslased läksid kuhugi ära
- koolitööga EI VIITSI jännata, kuid selle kuhi hakkab kergelt üle pea kasvama, sama teeb ka must read raamatute hulk
- päeval meeletutes kogustes söömine
- tööl/koolis mitte käimine tööpäeval
Vot SIIS on vaja eneseanalüüsi teha( see on öeldud eneseirooniliselt ja natuke emalikult tänitavalt).
Olen nii hale. Hale, hale hale. Kuigi kõik peaks ok olema, on ikkagi kuidagi hajevil tunne - fookusserimata - udune. Ma ei saa aru, kuidas ma ei suuda ennast kätte võtta. Lubasin täna päev otsa endale, et teen täna kaks koolitööd ära, et homme on, siis hea lebotada, aga jõudins ainult nii kaugele, et veendusin, et raamatukogusse ma minema ei pea - internetis kõik analüüsiks vajalikud artiklid olemas.
A, et millega ma, siis tegelesin. Tahtsin wordpressi blogi keskkonda ise hallata ehk, siis kusagile serverisse loodud domeenile luua oma wordpressi päeviku. MIKS ma seda tegin, oli see, et .org annab palju rohkem kujundusvõimalusi, kui .com. Lõppes asi sellega, et olles viis tundi üleslaadinud igasuguseid wordpressi faile sain teada, et zone.ee-s ei ole lubatud/ei saagi wp kasutada. Haha. Hale. VÄGA hale. Ikkagi ei saa selle peale idagi parata, et olen kujundusfriik.
Eile joonistasin jõulukaarte. Valmis sain ühe. Päevavalguses ei olnud see ka ikkagi täiuslik. Vähemalt sain LÕPUKS ühe valmis. Küsimus tekkis ka, et kas inimesed ostaksid mustasid jõulukaarte? Punane/roheline kartong sai otsa ja alles on suur A1(?) must. Kui ma kuldse/hõbedase pliiatsiga midagi peale kritseldaksin...?
Meil on nüüd kodus kaks täiesti vabapidamisel rotti. Enne kolistasid hiired ringi, nüüd aga rotid. Üks öösel/hommikul 3 tegid mulle kahekesi rünnakut - ronisid mulle teki alla ja hakkasid kõdistama. Mitu korda tõstsin jalad ja teki mujale, kuid ikkagi oli vaja kiusama tulla. Mind päästis ikkagi kavalus - mässisin oma jalad kõvasti teki sisse ja enam nad ennast sinna alla ei pressinud.
9. sept 2009
Kuna mul televiisorit enam oma toas ei ole, siis elan praktiliselt kogu aeg internetis ning jõuan käia peaaegu kõigil mõttetutel uudiseportaalidel.
Noh, oma igavuses jõudsin ka BBC mingisugusele lehele ja leidsin sealt uudise, et kuskilt Paapua Uus Guineast avastati maailma suurim rotiliik. Juures oli ka video. Minu ainuke mõte, nähes, kuidas mingid suvalised onud amazing, amazing karjudes, rotil sabast tirisid oli see, et jookse vaene elukas ainult jookse ja ära mitte mingil juhul tagasi vaata. Ise need mehed veel rääkisid, kui kartmatu too olend inimese vastu on. Arvatavasti oli see selle isendi jaoks tema elu halvim päev-kohtumine inimesega. Nüüd istub ta kuskil puuris ja on kõigile vaadelda, röntgeniseerida ja muul viisil torkida. Sest sabast see suur mehejurakas vaevalt lahti lasi. Vaene loomake. Muuseas istuvad puurides ka krooksuv kala ja hammastega konn. Palju õnne inimkond!
A, selle Whale Warsi viimase hooaja viimase osa jõudsin ka lõpuks ära vaadata. See on see, kui koolis on ainult 2 tundi loengut. Või noh, õigemine üks praktikum. Mulle jättis too teine hooaeg natuke magedama ja kurvema ja jõuetuma mulje, kui esimene. Eks nad ise ka tunnistasid, et nende võidud ei olnud enam nii suured ja vastutegevus oli kuidagi jõuetu, sest japsid olid arendanud täie tõsidusega oma kaitsetehnoloogiaid. Loodan, et kolmas tuleb see-eest parem ja, et nad suudavad päästa veel ja veel rohkem vaalasid.
Öö on õues.
Noh, oma igavuses jõudsin ka BBC mingisugusele lehele ja leidsin sealt uudise, et kuskilt Paapua Uus Guineast avastati maailma suurim rotiliik. Juures oli ka video. Minu ainuke mõte, nähes, kuidas mingid suvalised onud amazing, amazing karjudes, rotil sabast tirisid oli see, et jookse vaene elukas ainult jookse ja ära mitte mingil juhul tagasi vaata. Ise need mehed veel rääkisid, kui kartmatu too olend inimese vastu on. Arvatavasti oli see selle isendi jaoks tema elu halvim päev-kohtumine inimesega. Nüüd istub ta kuskil puuris ja on kõigile vaadelda, röntgeniseerida ja muul viisil torkida. Sest sabast see suur mehejurakas vaevalt lahti lasi. Vaene loomake. Muuseas istuvad puurides ka krooksuv kala ja hammastega konn. Palju õnne inimkond!
A, selle Whale Warsi viimase hooaja viimase osa jõudsin ka lõpuks ära vaadata. See on see, kui koolis on ainult 2 tundi loengut. Või noh, õigemine üks praktikum. Mulle jättis too teine hooaeg natuke magedama ja kurvema ja jõuetuma mulje, kui esimene. Eks nad ise ka tunnistasid, et nende võidud ei olnud enam nii suured ja vastutegevus oli kuidagi jõuetu, sest japsid olid arendanud täie tõsidusega oma kaitsetehnoloogiaid. Loodan, et kolmas tuleb see-eest parem ja, et nad suudavad päästa veel ja veel rohkem vaalasid.
Öö on õues.
8. sept 2009
Ah, mis ma siin Tartus ikka teinud olen nii väga põnevat... Natuke rattaga ringi sõitnud ja koolis käinud ning omale tööd tekitada üritanud.
Tahtsin veel kirjutada, et Tartu on üks imeilus linn ja üks parimaid rattaga sõitmiseks. Isegi minule, kui linnasõidu amatöörile. Tunne, kui sa sõidad järsust mäest vähemalt kaks minutit täiskiirusel alla, on lihtsalt midagi, mida ma ei suuda kirjeldada.
Varsti on sügis ja, siis on Tartu veel ilusam.
Ahjaa ükspäev käisime minu korterikaaslastega seenel. Nüüd peangi riisikaid kupatama minema.
Ciaó!
Tahtsin veel kirjutada, et Tartu on üks imeilus linn ja üks parimaid rattaga sõitmiseks. Isegi minule, kui linnasõidu amatöörile. Tunne, kui sa sõidad järsust mäest vähemalt kaks minutit täiskiirusel alla, on lihtsalt midagi, mida ma ei suuda kirjeldada.
Varsti on sügis ja, siis on Tartu veel ilusam.
Ahjaa ükspäev käisime minu korterikaaslastega seenel. Nüüd peangi riisikaid kupatama minema.
Ciaó!
25. aug 2009
Palun, palun, kas keegi hea hing aitaks mul otsida minu toa lõpututest avarustest u-neti paroolikaardi teist poolt. Kunagi ammu murdis väike vend kaardi pooleks - noh eks kaks ole alati parem kui ainult üks. Nüüd peangi vaevlema teatmatuses oma kontoseisust, sest alatasa on mul üks pool kadunud ja pank küsib ka Murphyt tehes kogu aeg sellelt poolelt numbreid, mida mul pole. Mitte, et peaks olema usin ja ettenägelik ning ühes sellga ka oma närve säästma ja pangast uus paroolikaart küsida. Phh, nii poleks ju üldse huvitav!
Nonii nüüd ma olen seal maal juba, et tahan minna Tartusse. Üldse ei peagi hakkama mõtlema kõigele sellele, mis/kes siia maha jääb/jäävad. Sest, sel' juhul tuleks mulle peale paanika, nutuhood, tusatuju jne... Parem mõtlen, mida imelist ma kõike seal tegema hakkan. Jah, ja imeline on selle kõige ühine nimetaja kohe kindlasti. Nüüd on lõpp sellel, et istun ühes Eesti kaunimas linnas ja saan alles pool aastat hiljem teada, et see puust kummaliste majadega ilus paik, millest viivad asjaajamised pea iga päev läbi, on Supilinn - olen nii loll, tean. Aga peale seda teada saamist natuke targem. Jälle.
Olen jätnud kõik asjatoimetused jälle viimaselele ee... enami isegi mitte nädalale vaid päevale. See on nii minulik. Imestan, kui laevalt koju tulles ei ole mul veel mustmiljon tometust juures. But that's the way it has always been...
Loen hulgaliselt toidublogisi ning loon omni-retseptidest oma versioone vegan võtmes. Nii lahe oleks teha vaniljemaitselise soja-piimaga mustika piimakisselli. Jne... Muidugi olen ennast juba ettevalmistanud, et suurt ja fancyt vegan-pidu meil see aasta ei tule, sest ma endiselt ju töötu. Seega küüslauguga ahjukartulid saavad päris tegijad olema.
Homme viimast nädalat Olal. Noh, nii korraks. Kuulsin, et töökaaslased on mind aasta suvetüdrukuks valinud. No maaaaaaaaaaaa eiiiiiiiii teaaaaaaaaa... Tegelikult ei ole sellised esiletõstmised ja kiitmised my cup of tea. Seni ajani ei võta eriti isiklikult, kui mind kiidetakse. Kui ma ise leian, et olen midagi hästi teinud, siis küll, kuid mitte nii, et keegi teine ütleb. Mitte, et ma ei austaks ütlejat, kuid enamus kordi ma leian, et ei ole kiitmist väärt. Sest tean, et palju kiidetakse ka ilma asjata ja palju jäetakse kiitmata asja eest. Ohh, ei tea... Lihtsalt, kui tehakse seda kõigi ees ja nähes ja, siis kindlasti kõik plaksutavad ka... Ja ma punastan ka... Ja, kuidas ma, siis selle teamisega edasi elan, et olengi Väinamere Teenindus AS'i Suvetüdruk 2009.
Hõulimõuli.
Nonii nüüd ma olen seal maal juba, et tahan minna Tartusse. Üldse ei peagi hakkama mõtlema kõigele sellele, mis/kes siia maha jääb/jäävad. Sest, sel' juhul tuleks mulle peale paanika, nutuhood, tusatuju jne... Parem mõtlen, mida imelist ma kõike seal tegema hakkan. Jah, ja imeline on selle kõige ühine nimetaja kohe kindlasti. Nüüd on lõpp sellel, et istun ühes Eesti kaunimas linnas ja saan alles pool aastat hiljem teada, et see puust kummaliste majadega ilus paik, millest viivad asjaajamised pea iga päev läbi, on Supilinn - olen nii loll, tean. Aga peale seda teada saamist natuke targem. Jälle.
Olen jätnud kõik asjatoimetused jälle viimaselele ee... enami isegi mitte nädalale vaid päevale. See on nii minulik. Imestan, kui laevalt koju tulles ei ole mul veel mustmiljon tometust juures. But that's the way it has always been...
Loen hulgaliselt toidublogisi ning loon omni-retseptidest oma versioone vegan võtmes. Nii lahe oleks teha vaniljemaitselise soja-piimaga mustika piimakisselli. Jne... Muidugi olen ennast juba ettevalmistanud, et suurt ja fancyt vegan-pidu meil see aasta ei tule, sest ma endiselt ju töötu. Seega küüslauguga ahjukartulid saavad päris tegijad olema.
Homme viimast nädalat Olal. Noh, nii korraks. Kuulsin, et töökaaslased on mind aasta suvetüdrukuks valinud. No maaaaaaaaaaaa eiiiiiiiii teaaaaaaaaa... Tegelikult ei ole sellised esiletõstmised ja kiitmised my cup of tea. Seni ajani ei võta eriti isiklikult, kui mind kiidetakse. Kui ma ise leian, et olen midagi hästi teinud, siis küll, kuid mitte nii, et keegi teine ütleb. Mitte, et ma ei austaks ütlejat, kuid enamus kordi ma leian, et ei ole kiitmist väärt. Sest tean, et palju kiidetakse ka ilma asjata ja palju jäetakse kiitmata asja eest. Ohh, ei tea... Lihtsalt, kui tehakse seda kõigi ees ja nähes ja, siis kindlasti kõik plaksutavad ka... Ja ma punastan ka... Ja, kuidas ma, siis selle teamisega edasi elan, et olengi Väinamere Teenindus AS'i Suvetüdruk 2009.
Hõulimõuli.
24. aug 2009
Kinnitan endale kindlal meele, et ma ei ole asjade inimene. Ma ei ole seda kunagi olude sunnil olnud. Nüüd, aga mõtlen, et kas see, mida ma mõtlen ja see, mida ma tegelikult mõtlen ja samal ajal teen ikka on üks ja sama. Kui mul oleks võimalus olnud, siis kas mul oleksid prioriteedid kuskil mujal? Võib-olla see, mida ma mõtlen, et mõtlen on see, millest ma unistan, et mõtlen või peaksin mõtlema. Üha rohkem aega veedan ma igasugustel asjade-portaalidel istudes ja neile mõeldes. Jällegi ütlen ja mõtlen, et tegelikult on mul täiulsikuks eluks Tartus vaja vaid(kolme!) asja: fotoaparaati, ühte käändajat, ühte jalgratast. Nii vähe seepärast, et mul on kõik muu juba olemas. Ahjaa, rösteri saan ka vist, kui asjalik ja tubli olen ning selle endale muretsen.Ühe ja poole silmaga(mis teeb tegelikult kokku terve) olen jälginud Berliini MM ja mõelnud enda jaoks, et milleks meile sport. Sportlased ei tee mingisugust sellist tööd, mille viljad meid toidaks, sooja annaks või ühest kohast teise viiks. Või äkki siiski viivad need meid ühest kohast teise, siis kui laseme oma unistustel lennata. Mina ei pea sporti mõttetuks - ma paneksin nad ühele pulgale kunstnike, kirjanike ja muude meelelahutajatega. Nemad ei ole pelgalt meelelahutajad vaid nad on eeskujudeks kõigile, kellel on vaja kedagi, et edasi liikuda. Kui teiselt poolt vaadata, siis on kõik eelpool mainitud tegelased sisuliselt mõttetud, kuid minu(ja paljude teiste jaoks samuti) mitte nii väga.
11. aug 2009
Mul on olnud väga asjalik puhkenädal:
1 rott süstida iga päev
1 kassi silmi ravida kummeliga iga päev
2 lindu sööta/joota iga tunni tagant
- karmavõlg, mis muu.
Ja muidu on ka päris tegus olnud: mustikad, hobuseaed, mustsõstrad, kukeseened, Tallinn, Kärdla.
Ei taha üldse, et suvi läbi saab. Pealegi pidin eile tõdema, et jällegi pean ennast panema ühikajärjekorda. Ma olen niiiiii pettunud - kõik on luhtas! Ja jällegi pean tööle minema, noh ei tea, kas kurvastada või rõõmustada. Kurvastan vist ikka - viimane nädal tööl. Vist?! Kuid, kes mu loomade eest, siis hoolitseb?
Panin pääsudele nimeks Tibu ja Tibi. Esimene isane ja teine emane. Ma ei tohiks nendesse kiinduda, sest nede söömisega ei ole kõik korras. Aga nende silmad on nii teravad ja targad ja nad saavad aru, et ma tahan neid aidata!
1 rott süstida iga päev
1 kassi silmi ravida kummeliga iga päev
2 lindu sööta/joota iga tunni tagant
- karmavõlg, mis muu.
Ja muidu on ka päris tegus olnud: mustikad, hobuseaed, mustsõstrad, kukeseened, Tallinn, Kärdla.
Ei taha üldse, et suvi läbi saab. Pealegi pidin eile tõdema, et jällegi pean ennast panema ühikajärjekorda. Ma olen niiiiii pettunud - kõik on luhtas! Ja jällegi pean tööle minema, noh ei tea, kas kurvastada või rõõmustada. Kurvastan vist ikka - viimane nädal tööl. Vist?! Kuid, kes mu loomade eest, siis hoolitseb?
Panin pääsudele nimeks Tibu ja Tibi. Esimene isane ja teine emane. Ma ei tohiks nendesse kiinduda, sest nede söömisega ei ole kõik korras. Aga nende silmad on nii teravad ja targad ja nad saavad aru, et ma tahan neid aidata!
7. aug 2009
27. juuli 2009
Kõik on nii ootusärevil. Nad ootavad valget laeva, aga tuleb hoopis valge sinise triibuga kaunitar Ofelia. Teetöölised seisavad ja naeravad valju häälega(imiteerivad töö tegemist). Ennist sõid töönädala alguse puhul kõik kambakesi jäätist. Nemad ongi need mehed, kes teevad meie väikesest ja armsast sadamast suure ja hirmuäratava euru asja(noh, nad täidavad ju tegelikult käsku, kuid keegi peab ju süüdi olema). Ei ole eriti õnnelik, kuid elu ju ikkagi peab edasi minema. Mis siis, et Hiiumaalt võib väga sageli leida kohti, kus ON aeg seisma jäänud. Kas või see vana päästerõngas, mis on pandud toki otsa ja seisab uue rambiga(koht, kuhu laev oma rambi paneb)kõrvuti. See on ju turisti jaoks eksootika. Väike saar, väikese sadamaga. Jah, ja Ola ja Ofelia ja Scania ei ole ka sügisest enam eurud. Tuleb suur ja hirmuäratav auto-trantspordi laev. Jälle ei ole õnnelik. Nüüdseks juba viis!! aastat on need kolm olnud minu koduks. Kohaks, kuhu lähen alati hea meele, kuigi väikese tüdimusega ja kust ära minna on alati hinges kripeldus ning tahtmine KOHE tagasi minna. Ma ei tea, kuidas selle üle elan, kui Ola maha müüakse(oh, kust saaksin ma küll rohkem kui kolmkümend miljonit krooni!!) ja ta näiteks kuskile Aafrikasse viiakse. Või, et Ofeliast naelad tehakse.
Aga vähemalt tundub, et sadamakassil Mikil veel jaksu jagub. Seda on näha tema kõrvadest, mis ajaga muutuvad järjest rohkem auguliseks. Isane on, noh! Kui kõik on euru, siis teda küll keegi eurustada ei suuda.
Kai kohale on tõusnud tume sinine pilv.
Näuh!
Aga vähemalt tundub, et sadamakassil Mikil veel jaksu jagub. Seda on näha tema kõrvadest, mis ajaga muutuvad järjest rohkem auguliseks. Isane on, noh! Kui kõik on euru, siis teda küll keegi eurustada ei suuda.
Kai kohale on tõusnud tume sinine pilv.
Näuh!
14. juuli 2009
Ma nii igaks juhuks ei kirjuta, mis kell on. Noh, selle arvuti aeg näitab täiesti valesti ja on praegu 1:35, ei kujuta isegi ette, mis see õige aeg olla võiks. Kuid see ei ole eriti tähtis, sest homme õhtul saab kaua magada. No, kuhu laiskus lõpuks viia suudab? Mis siis, et ülehomme peab jälle töötandril seisma sirge selja ja mitte valutavate põlvedega. Ja, mis veel õudsam, see meenutab mulle, et pean oma 5 päeva välja lülitatud režiimil olnud telefoni sisse lülitama ja selle hommikuks kella 9'ks äratrama panema. Homme on päev, mil tuleb iga kuine kohustuslik kaltsukate inventuur läbi viia Kärdlas. R'ile ja B'le lähen ka külla. Kui mul juuksuris liiga kaua aega ei lähe.
Nii üks asi veel. Lõpetasin täna hommikul kell 6:47 ametlikult kõige viimase kättesaadava sõjasarja vaatamise, mis tähendab, et olen nüüd pikalt kuival. Kui arvan, et sain oma rohelise, veidi märja ja mere maitselise inspiratsiooni kruusitäie kätte. Ja, mida rohkemat tahta võikski! Jätkates sõjateemat, sain täna ühe kanadalsega, kes elatub kalapüügist, jutule. Küsisin, et mida tema arvab hülgepüügist. Algul tahtis ta muidugi väita, et hülged viivadki kala populatsiooni alla, kuid peale minu veenvat küsimust: "Do you really belive that seals can affect the population of fish in such a drastic way?", hakkas ta kergelt rääkima suurtest ja efektiivsetest monstrum-laevadest. Lõpuks vajus muidugi jutt, kuhugi "You have such a beautyful and kind eyes" ära. Ja mulle ei meeldinud see.
See, MIKS ma üldse viitsin rääkida suvaliste inimestega on seepärast, et tänase mehega me leppisime kokku, et ta hakkab mind parandama, kui ma valesti ennast väljendan. Täna tundsin mitu korda, et see ei ole ikka õige, kuidas ma praegu selle lausega hakkama sain. Nagu grammatiliselt. Tahaks, et keegi eesti keeles seda samamoodi teeks. Mis veel imelikum, on see, et inglise keeles ma nagu vaistlikult tunnetan, et see lause ei kõla õigesti, kuid eesti keeles kirjutades/rääkides ei teki mul kunagi tunnet nagu ma just kirjutasin/ütlesin midagi täiesti valesti. Kuid tegelikult ma tegin seda. Nii kahju, et keegi mulle seda ei ütle. Oleksin nii tänulik.
Tegelikult olin täna asjalik ka. Uurisin T asju ja sain teada, et paganama Chillit on "kergelt" leeliseline. Mu õrnadel, just uue naha peale kasvatamisega hakkama saanud, sõrmedel oli selline tunne, nagu sinna oleks sattunud kergelt konsentreeritud väävelhapet. Selline mõnus valu, alguses laulsin emale lihtsalt, et kodukeemia ei saa ju olla nii tõhus, et füüsiliselt haiget teeb, sest algul muutusid sõrmed lihtsalt limaseks. Kuid võta näpust, pill tuleb pika ilu peale ja me oleme siin ikkagi, et õppida, oi, kuidas TEGI HAIGET! Mis veel hullem, tundus nagu ta oleks, kuidagi reageerinud rotipuuri võrestikuga ja tegi hingamise ka raskeks. Olllalaa...
Väljas on ilus praegu. Hakkab koitma, udune. Rohi on kindlasti märg ja teeks paljad varbad külmaks neil, kes unise peaga praegu kodu poole sammuks. See, mis häält praegu loodus teeb on imeline.
Nii üks asi veel. Lõpetasin täna hommikul kell 6:47 ametlikult kõige viimase kättesaadava sõjasarja vaatamise, mis tähendab, et olen nüüd pikalt kuival. Kui arvan, et sain oma rohelise, veidi märja ja mere maitselise inspiratsiooni kruusitäie kätte. Ja, mida rohkemat tahta võikski! Jätkates sõjateemat, sain täna ühe kanadalsega, kes elatub kalapüügist, jutule. Küsisin, et mida tema arvab hülgepüügist. Algul tahtis ta muidugi väita, et hülged viivadki kala populatsiooni alla, kuid peale minu veenvat küsimust: "Do you really belive that seals can affect the population of fish in such a drastic way?", hakkas ta kergelt rääkima suurtest ja efektiivsetest monstrum-laevadest. Lõpuks vajus muidugi jutt, kuhugi "You have such a beautyful and kind eyes" ära. Ja mulle ei meeldinud see.
See, MIKS ma üldse viitsin rääkida suvaliste inimestega on seepärast, et tänase mehega me leppisime kokku, et ta hakkab mind parandama, kui ma valesti ennast väljendan. Täna tundsin mitu korda, et see ei ole ikka õige, kuidas ma praegu selle lausega hakkama sain. Nagu grammatiliselt. Tahaks, et keegi eesti keeles seda samamoodi teeks. Mis veel imelikum, on see, et inglise keeles ma nagu vaistlikult tunnetan, et see lause ei kõla õigesti, kuid eesti keeles kirjutades/rääkides ei teki mul kunagi tunnet nagu ma just kirjutasin/ütlesin midagi täiesti valesti. Kuid tegelikult ma tegin seda. Nii kahju, et keegi mulle seda ei ütle. Oleksin nii tänulik.
Tegelikult olin täna asjalik ka. Uurisin T asju ja sain teada, et paganama Chillit on "kergelt" leeliseline. Mu õrnadel, just uue naha peale kasvatamisega hakkama saanud, sõrmedel oli selline tunne, nagu sinna oleks sattunud kergelt konsentreeritud väävelhapet. Selline mõnus valu, alguses laulsin emale lihtsalt, et kodukeemia ei saa ju olla nii tõhus, et füüsiliselt haiget teeb, sest algul muutusid sõrmed lihtsalt limaseks. Kuid võta näpust, pill tuleb pika ilu peale ja me oleme siin ikkagi, et õppida, oi, kuidas TEGI HAIGET! Mis veel hullem, tundus nagu ta oleks, kuidagi reageerinud rotipuuri võrestikuga ja tegi hingamise ka raskeks. Olllalaa...
Väljas on ilus praegu. Hakkab koitma, udune. Rohi on kindlasti märg ja teeks paljad varbad külmaks neil, kes unise peaga praegu kodu poole sammuks. See, mis häält praegu loodus teeb on imeline.
11. juuli 2009
Kell on 2:20. Olen jälle täiesti režiimist väljas. Vaatan Whale Wars'i Ja vaimustun Paul Watsonist ja tema ideoloogiast ja nendest kirglikest inimestest ja ilusast loodusest. Ja arvan, et kohe, kui palka saan ostan raamatu.
Edit: tellimus läks Krisostomuse poole teele raamatute, Alice's Adventures in Wonderland, and Alice Through the Looking Glass ja Sea Shepherd: My Fight for Whales and Seals, peale. Selline on, siis selle aastane suvine raamatuost. Eelmine aasta kulus raha hobu teemalisele lugemisele.
Edit: kell on nüüd saanud 15:22(K'l on seal kell 22:22). Räägin K'ga. Nii, nii äge! Nagu teine maailm tal seal. Papagoid ja Paradiisi lilled ja kriket.
Vaatasin eile ETV pealt, Viljandi teatrikunsti 7. lennule pühendatud saadet. Lõppu jäeti Kalju Komissarovi väga ilus soov. See kõlas umbes nii, et ükskõik, mis ahvatlusi elu sulle ette ei lükka, ei tohi sa loobuda oma unistustest. See sobis mulle. Mis mõte oleks minu elul, kui ma jätaks kõik SELLE. Jah, pean tunnistama, et nii oleks kergem, kuid kas SEE ongi SEE, mida ma tegelikult tahaksin. Vist mitte.
Viimased päevad olen lihtsalt olnud. Ei midagi lugenud ega teinud. Töö väsitab ikka nii ära. Vaimselt kohutavalt väsinud. Aga vähemalt sain asja nii kaugele, et olen 28. juulil kodus ja, kui kõik hästi läheb, siis olen sel' õhtul Sõru paadikuuris ja kuulan head muusikat.
Nüüd lähen maasikaid korjama.
Adjöö!
Edit: tellimus läks Krisostomuse poole teele raamatute, Alice's Adventures in Wonderland, and Alice Through the Looking Glass ja Sea Shepherd: My Fight for Whales and Seals, peale. Selline on, siis selle aastane suvine raamatuost. Eelmine aasta kulus raha hobu teemalisele lugemisele.
Edit: kell on nüüd saanud 15:22(K'l on seal kell 22:22). Räägin K'ga. Nii, nii äge! Nagu teine maailm tal seal. Papagoid ja Paradiisi lilled ja kriket.
Vaatasin eile ETV pealt, Viljandi teatrikunsti 7. lennule pühendatud saadet. Lõppu jäeti Kalju Komissarovi väga ilus soov. See kõlas umbes nii, et ükskõik, mis ahvatlusi elu sulle ette ei lükka, ei tohi sa loobuda oma unistustest. See sobis mulle. Mis mõte oleks minu elul, kui ma jätaks kõik SELLE. Jah, pean tunnistama, et nii oleks kergem, kuid kas SEE ongi SEE, mida ma tegelikult tahaksin. Vist mitte.
Viimased päevad olen lihtsalt olnud. Ei midagi lugenud ega teinud. Töö väsitab ikka nii ära. Vaimselt kohutavalt väsinud. Aga vähemalt sain asja nii kaugele, et olen 28. juulil kodus ja, kui kõik hästi läheb, siis olen sel' õhtul Sõru paadikuuris ja kuulan head muusikat.
Nüüd lähen maasikaid korjama.
Adjöö!
29. juuni 2009
Päike paistab nii kangesti minu toa peale. Jalas on päikesesokid. Akna taga on pääsukeste müra. Akna peal on emme tomatid. Akna all olen mina.
Meel peaks olema magus, aga mõrudat on liiga palju. Eile avastasin K siristamise peale, et olen JÄLLE Hiiu Folgi ajal tööl. See on nagu väga karm needus. Olen 98% kindel, et mul ei õnnestu ennast töölt vabaks kaubelda. Kuid see eest olen 28. juulil waba nagu lind. Sel' ajal on see kõikse magusam kontsert-desert :) Pole parata, vähemalt on laevad täis meeldivaid inimesi - vastupidiselt jaanipäevaga kaasnevale rahvale.
Eile käisime laste ja M'iga ujumas ja maasikaid korjamas. Nüüd pean ametlikult teatama, et olen hukas - võtsin esimest korda elus päikest. Mina ja võtsin päikest?!? Huvitav küll, millal kunstküüned tulevad xD Kuigi mulle tundub, et rohkem päikest sain ma rattaga sõites, sest kukla tagune on valus siiani. Ei mõista mina neid enesepiinajaid. Punaseid maasikaid on veel vähe, aga roehlisi palju-palju. Võib-olla ongi parem, kui ma 2 nädalat järjest ei saa töötada, sest 1 nädal veel ja maasikaid enam pole. Lõpuks võiks ka mul õnnestuda palju-palju maasikaid korjata. Ahjaa, palgapäeval lubasin endale, et ostan vähemalt 3 kg Hiiumaal kasvatatud põllu maasikaid ja söön ennast nendest teoks.
Noh ja nüüd oleks vaja üks roti-trall korraldada. Nad on nüüd mul rõdu elanikud. Parem nii neile, kui kassidele.
Ps. Kes otsib see leiab! Ei mingit 349.- vaid hoopis 60.- Miki t-särk. Kuid ikkagi ei mata ma maha ideed teha endale ISE üks Miki t-särk. Kiiks, noh!
Meel peaks olema magus, aga mõrudat on liiga palju. Eile avastasin K siristamise peale, et olen JÄLLE Hiiu Folgi ajal tööl. See on nagu väga karm needus. Olen 98% kindel, et mul ei õnnestu ennast töölt vabaks kaubelda. Kuid see eest olen 28. juulil waba nagu lind. Sel' ajal on see kõikse magusam kontsert-desert :) Pole parata, vähemalt on laevad täis meeldivaid inimesi - vastupidiselt jaanipäevaga kaasnevale rahvale.
Eile käisime laste ja M'iga ujumas ja maasikaid korjamas. Nüüd pean ametlikult teatama, et olen hukas - võtsin esimest korda elus päikest. Mina ja võtsin päikest?!? Huvitav küll, millal kunstküüned tulevad xD Kuigi mulle tundub, et rohkem päikest sain ma rattaga sõites, sest kukla tagune on valus siiani. Ei mõista mina neid enesepiinajaid. Punaseid maasikaid on veel vähe, aga roehlisi palju-palju. Võib-olla ongi parem, kui ma 2 nädalat järjest ei saa töötada, sest 1 nädal veel ja maasikaid enam pole. Lõpuks võiks ka mul õnnestuda palju-palju maasikaid korjata. Ahjaa, palgapäeval lubasin endale, et ostan vähemalt 3 kg Hiiumaal kasvatatud põllu maasikaid ja söön ennast nendest teoks.
Noh ja nüüd oleks vaja üks roti-trall korraldada. Nad on nüüd mul rõdu elanikud. Parem nii neile, kui kassidele.
Ps. Kes otsib see leiab! Ei mingit 349.- vaid hoopis 60.- Miki t-särk. Kuid ikkagi ei mata ma maha ideed teha endale ISE üks Miki t-särk. Kiiks, noh!
26. juuni 2009
Saatsin ta ära. Viimase veel natuke pikema päeva. Rohkem nii pikkasid enam sel' aastal ei tule. Ilus on magama minna, kui taevas suviselt kumades head ööd soovib. Kajutis ilus, aga kodus veel ilusam.
Kell on praegu 1:13, räägin S'iga, kes peagi Münchenisse lendab ning sealt edasi Salzburgi põrutab, kui kõik ikka hästi läheb ja ta homme pileti broneeritud saab. K juba põrutas ammu-ammu aega tagasi Austraaliasse, nii et ma teda kordagi ei näinud. Tema talvejope nutab minu kapinurgas igatsusest tema järele. Nüüd kui ma natuke aega kodus olen, saan temalt uudiseid last.fm'i kaudu hakata norima. Koju naastes lootsin, et ta on mulle juba milon kirja saatnud. Aga...
Olen viimasel ajal leidnud ennast üha sagedamini mõtlemast kahest asjast. Esiteks kooli pooleli jätmisest ja teiseks Temale uue kodu leidmiseks. Mõlemat mõtet põhjustab üks ja sama asi. Siinkohal ei hakka ma seda välja ütlema, sest kõik saavad aru, mis see on.
Eile nägin unes kohta, kus ma olin juba varem unenäos olnud. Reaalselt küll mitte. Usun, et see sümboliseerib minu ja ülikooli suhet. Esimesel korral mäletan, et sõitsin lifitiga edasi tagasi ja jäin mingile korrusele kinni, vahepeal tuli mulle meelde, et unustasin saiakesed maha. Seekord eksisin selles samas majas ära ja kohtusin ühe härrasmehega, kes mu viisakalt välja juhatas. Vahepeal uhkelt mulle selle maja aatriumi näidates. Võta nüüd näpust või saa aru. Oli see välja juhatamine alateadvuse märguanne, et parem oleks lõpp teha või... Aga, milleks see aatrium?
Muidu juhtus mul päris huvitav seiklus magamise ajal. Olen täheldanud, et kui ma üle väsinud olen, siis hakkan kergelt segast peksma. See öö ma näit. ärkasin üles ja panin kõik riided, mis minu kajutissuvalistes kohtades vedelsid, ilusti toolile kokku, sest perenaine S pidi tulema kajutit kontrollima. Esiteks ei tööta perenaine S meie laevas ja teiseks ei ole mitte keegi mitte kunagi käinud kajutite korrasolekut kontrollimas. Aga riided olid korralikult toolil.
Adjöö monsjöör!
Kell on praegu 1:13, räägin S'iga, kes peagi Münchenisse lendab ning sealt edasi Salzburgi põrutab, kui kõik ikka hästi läheb ja ta homme pileti broneeritud saab. K juba põrutas ammu-ammu aega tagasi Austraaliasse, nii et ma teda kordagi ei näinud. Tema talvejope nutab minu kapinurgas igatsusest tema järele. Nüüd kui ma natuke aega kodus olen, saan temalt uudiseid last.fm'i kaudu hakata norima. Koju naastes lootsin, et ta on mulle juba milon kirja saatnud. Aga...
Olen viimasel ajal leidnud ennast üha sagedamini mõtlemast kahest asjast. Esiteks kooli pooleli jätmisest ja teiseks Temale uue kodu leidmiseks. Mõlemat mõtet põhjustab üks ja sama asi. Siinkohal ei hakka ma seda välja ütlema, sest kõik saavad aru, mis see on.
Eile nägin unes kohta, kus ma olin juba varem unenäos olnud. Reaalselt küll mitte. Usun, et see sümboliseerib minu ja ülikooli suhet. Esimesel korral mäletan, et sõitsin lifitiga edasi tagasi ja jäin mingile korrusele kinni, vahepeal tuli mulle meelde, et unustasin saiakesed maha. Seekord eksisin selles samas majas ära ja kohtusin ühe härrasmehega, kes mu viisakalt välja juhatas. Vahepeal uhkelt mulle selle maja aatriumi näidates. Võta nüüd näpust või saa aru. Oli see välja juhatamine alateadvuse märguanne, et parem oleks lõpp teha või... Aga, milleks see aatrium?
Muidu juhtus mul päris huvitav seiklus magamise ajal. Olen täheldanud, et kui ma üle väsinud olen, siis hakkan kergelt segast peksma. See öö ma näit. ärkasin üles ja panin kõik riided, mis minu kajutissuvalistes kohtades vedelsid, ilusti toolile kokku, sest perenaine S pidi tulema kajutit kontrollima. Esiteks ei tööta perenaine S meie laevas ja teiseks ei ole mitte keegi mitte kunagi käinud kajutite korrasolekut kontrollimas. Aga riided olid korralikult toolil.
Adjöö monsjöör!
2. juuni 2009
Need väiksed putuk-mutukid on kohal. Hirmus väikesed äädikakärbeste taolised vereimejad. Nii nagu esimesed kevadekuulutajad lumikellukesed, on nemad märguandeks sellele, et peab hakkama tõsiselt võtma jutte tõelise suve saabumisest. Ja kui ikka veel julged kahelda selles, et need on nemad ja ajad kerge kõdituse küünarnukil oma akiivsete käearvade süüks, siis kuplad kätel peaksid tooma su maa peale. Ning lõpuks peaksid jõudma järeldusele, et aeg oleks oma põrandale vajunud tekk kassidest puhtaks pühkida ning hoolikalt enda peale laotada. A, ja tekki tuleks lahti kloppida võimalikult hääletult, et mitte ehmatada öö saabumisega aktiivseks muutunud rotte.
Rääkides tutikatest sõpradest, siis oli meil täna väikene progress. Rutt oli nõus ise minu käe peale ronima. Küll mitte puurist, kuid laua pealt. Pärast istusid mu süles rahuliult päris mitu minutit. Noh, Rutt istus Pille peas. Tavaliselt istuvad nad Paksu kõhu all. Ei saa aru, miks kirjutan siia neis tegelastest. Tegin ju neile oma blogi. Kuigi ei tea, kas hakkan seda täitma. Kardan hullult, et minu uues sõbrad saavad väga kiiresti otsa. Lihtsalt niivõrd halbu prognoose olen nende eestimaiste kohta lugenud. Annan endast kõik, et neil ikka jaguks seda jaksu minuga koos kulgeda pikemalt, kui ennustatakse.
Aga nüüd küll põhku!
Rääkides tutikatest sõpradest, siis oli meil täna väikene progress. Rutt oli nõus ise minu käe peale ronima. Küll mitte puurist, kuid laua pealt. Pärast istusid mu süles rahuliult päris mitu minutit. Noh, Rutt istus Pille peas. Tavaliselt istuvad nad Paksu kõhu all. Ei saa aru, miks kirjutan siia neis tegelastest. Tegin ju neile oma blogi. Kuigi ei tea, kas hakkan seda täitma. Kardan hullult, et minu uues sõbrad saavad väga kiiresti otsa. Lihtsalt niivõrd halbu prognoose olen nende eestimaiste kohta lugenud. Annan endast kõik, et neil ikka jaguks seda jaksu minuga koos kulgeda pikemalt, kui ennustatakse.
Aga nüüd küll põhku!
30. mai 2009
Teisipäevane lubadus korraks silmad kinni panna lõppes umbes kahe tunnise uinakuga, mille lõpetas telefonist kostuv meeldiv klaveripala. Helistajaks oli R, K sõbranna sõbra sõber või midagi sellist. Paaniliselt püüdsin oma häält selgeks saada, et normaalselt kõnele vastata-sain vist hakkama, sest suutsin oma zombi ümina maskeerida. Ta helistas, et öelda, et on nõus ikkagi saatma Roti minuga kolmapäeval ära. See põhjustas, aga meeletu rõõmu sööstu. Jess, jess, jess! Noh, eks sellel kõnel olid ka oma tagajärjed - esmaspäevasele hullumajale lisandus VEEL üks ülesanne. Aga ma ei kurtnud!
Viimase öö ühikas veetsin 3,5h-d inglise keele suuliseks eksamiks õppides ja umbes 7h-d võitlesin kiusupunnidest sääskedega. Noh, toanaaber hoidis omaalgatuslikult 10 minutit akent lahti(teatmata veel kamikadze sääskedest) ja tulemuseks oli terve unetu öö. Õnneks polnud ma ainuke, kes võitles.
Hommik oli ikka selline tuumakas, et anna abi. Silmad lahti ei seisnud, söök sisse ei läinud, kuigi teadsin, et pean sööma, vastasel juhul segab minu kõhu urin teistel eksami vastamist. Jõudu andis ainult teadmine, et õhtul istun kodus oma inimeste ning loom-sõprade juures. Lisaks veel olen selleks ajaks saanud endale veel ühe loom-sõbra.
Inglise keelega oli nii, et õppisin 3 teemat 7-st pähe ning sulgesin konspekti ning lugesin oma õhtuse palve ning jäin lootma oma õnnele(Jumala olemasolusse ma ikka veel ei usuks hea meelega, kuigi ta pidi meid majanduskriisit päästma), mida mul kunagi pole olnud. Tulemuseks kena b. Hõu! Tegelikult oli see puhas õnn-poleks tol' hetkel päike paistnud ja ma loosipileteid läbi näinud, oleks võinud see lõppeda c-ga. Kuni inglise keele hindeni on kõik olnud c-d ja arvestatud. Tänase õhtuga on neile lisandunud ka 2 b-d.
Pärast inglise keelt püüdsin oma tuba adminnile üle anda. Ei õnnestunud! Ligi tund aega istusin lihtsalt tema ukse tagas, sest teised tudengid arvasid, et nad võivad lihtsalt minu olemasolu eirata ja enne mind sisse trügida. Kuid äkki olin ma nähtamatu ? :O Noh, kui lõpuks minu kord kätte jõudis, siis peedistas too adminn ikka päris kõvasti. Vehkisin poiste(!) külmkapiriiuleid pesta nii, et higi voolas nagu saunas. Adminn veel kõrvalt märkis, et saare inimesed on alati tugevad olnud, ainult need linnast tulnud pidi äpumad olema :) Noh, aga valmis ma asjaga ju kuidagi moodi sain. Kuigi viimase külmkapitihendi pesu käis küll väga kiiresti-lapp viuh üle õla ja minekut.
Kiirustasin bussile, sest olin leppinud kokku kohtumise kella 11.30-ks, kuid lõpuks kohale jõudes oli kell 12.12, maja number oli 12 ja korter 12. See oli märk. Sain sealt oma koju ühe elaniku juurde. Tema nimi on Paks. Ta on selline parimates aastates natuke ülekaaluline preilna. Umbusaldab mind veel, kuid täna teleka ees saime vist sõprdeks. Ta pressis end minu kõhu ja põlve vahele ning ma tundsin, kuidas pika peale tema südame põksumine langes tõktõktõkttõk-ilt, tõkk-tõkk-tõkk-i peale.
Ahjaa, Paks sai omale 2 sõbrannat: Ruti ja Pille. Nüüd mul ongi 3 sõpra. Kolistavad siin oma väikeses puuris, ehitavad omale vist ilusamat kodu. Imeline, kuidas rotid oma elamist disainivad. Poe või ise sinna karbi alla elama. Kõik on paika veetud, magamiskohad on peenelt vaatajte silme eest heintega varjatud, käimla ja vetsurull on inimestele vaatamiseks välja pandud. Ja täna on nad aktiivsemad, kui eile - hakkavad kohanema. Eile pidin neile ise juua andma, kartuses, et nad ei leia seda ise üles, kuid täna on nad õhtu jooksul ise käinud vett korduvalt krõhvitsemas.
Loodan homme korralikuks hakata ning raamatukokku referaati kirjutama minna. VÄGA loodan, et seal mõisate kohta midagi informatiivset on. Siis prindin välja emme mustrid ning kontrollin, kas käsitöö ajakirjades midagi huvitavamat pole. Siis põrutan lastega emme töö juurde. Selle matka sees püüan korjata nurmenukke natuke(KUI veel on närtsimata õisi) + peaks hakkama ajama veel B asja ka.
Ohh... Olen siin OMA kodus. OMA voodis. Mida hing sinult veel nõuda saaks? Ah, tegelikult kuluks ära Veinla eksami tulemused. Pole julgenud vaadata, kad panin väga mööda. + veel mulla tulemused(nii palju, siis sellest reede lubadusest).
Viimase öö ühikas veetsin 3,5h-d inglise keele suuliseks eksamiks õppides ja umbes 7h-d võitlesin kiusupunnidest sääskedega. Noh, toanaaber hoidis omaalgatuslikult 10 minutit akent lahti(teatmata veel kamikadze sääskedest) ja tulemuseks oli terve unetu öö. Õnneks polnud ma ainuke, kes võitles.
Hommik oli ikka selline tuumakas, et anna abi. Silmad lahti ei seisnud, söök sisse ei läinud, kuigi teadsin, et pean sööma, vastasel juhul segab minu kõhu urin teistel eksami vastamist. Jõudu andis ainult teadmine, et õhtul istun kodus oma inimeste ning loom-sõprade juures. Lisaks veel olen selleks ajaks saanud endale veel ühe loom-sõbra.
Inglise keelega oli nii, et õppisin 3 teemat 7-st pähe ning sulgesin konspekti ning lugesin oma õhtuse palve ning jäin lootma oma õnnele(Jumala olemasolusse ma ikka veel ei usuks hea meelega, kuigi ta pidi meid majanduskriisit päästma), mida mul kunagi pole olnud. Tulemuseks kena b. Hõu! Tegelikult oli see puhas õnn-poleks tol' hetkel päike paistnud ja ma loosipileteid läbi näinud, oleks võinud see lõppeda c-ga. Kuni inglise keele hindeni on kõik olnud c-d ja arvestatud. Tänase õhtuga on neile lisandunud ka 2 b-d.
Pärast inglise keelt püüdsin oma tuba adminnile üle anda. Ei õnnestunud! Ligi tund aega istusin lihtsalt tema ukse tagas, sest teised tudengid arvasid, et nad võivad lihtsalt minu olemasolu eirata ja enne mind sisse trügida. Kuid äkki olin ma nähtamatu ? :O Noh, kui lõpuks minu kord kätte jõudis, siis peedistas too adminn ikka päris kõvasti. Vehkisin poiste(!) külmkapiriiuleid pesta nii, et higi voolas nagu saunas. Adminn veel kõrvalt märkis, et saare inimesed on alati tugevad olnud, ainult need linnast tulnud pidi äpumad olema :) Noh, aga valmis ma asjaga ju kuidagi moodi sain. Kuigi viimase külmkapitihendi pesu käis küll väga kiiresti-lapp viuh üle õla ja minekut.
Kiirustasin bussile, sest olin leppinud kokku kohtumise kella 11.30-ks, kuid lõpuks kohale jõudes oli kell 12.12, maja number oli 12 ja korter 12. See oli märk. Sain sealt oma koju ühe elaniku juurde. Tema nimi on Paks. Ta on selline parimates aastates natuke ülekaaluline preilna. Umbusaldab mind veel, kuid täna teleka ees saime vist sõprdeks. Ta pressis end minu kõhu ja põlve vahele ning ma tundsin, kuidas pika peale tema südame põksumine langes tõktõktõkttõk-ilt, tõkk-tõkk-tõkk-i peale.
Ahjaa, Paks sai omale 2 sõbrannat: Ruti ja Pille. Nüüd mul ongi 3 sõpra. Kolistavad siin oma väikeses puuris, ehitavad omale vist ilusamat kodu. Imeline, kuidas rotid oma elamist disainivad. Poe või ise sinna karbi alla elama. Kõik on paika veetud, magamiskohad on peenelt vaatajte silme eest heintega varjatud, käimla ja vetsurull on inimestele vaatamiseks välja pandud. Ja täna on nad aktiivsemad, kui eile - hakkavad kohanema. Eile pidin neile ise juua andma, kartuses, et nad ei leia seda ise üles, kuid täna on nad õhtu jooksul ise käinud vett korduvalt krõhvitsemas.
Loodan homme korralikuks hakata ning raamatukokku referaati kirjutama minna. VÄGA loodan, et seal mõisate kohta midagi informatiivset on. Siis prindin välja emme mustrid ning kontrollin, kas käsitöö ajakirjades midagi huvitavamat pole. Siis põrutan lastega emme töö juurde. Selle matka sees püüan korjata nurmenukke natuke(KUI veel on närtsimata õisi) + peaks hakkama ajama veel B asja ka.
Ohh... Olen siin OMA kodus. OMA voodis. Mida hing sinult veel nõuda saaks? Ah, tegelikult kuluks ära Veinla eksami tulemused. Pole julgenud vaadata, kad panin väga mööda. + veel mulla tulemused(nii palju, siis sellest reede lubadusest).
26. mai 2009
Magada tahaks.
Arvutis on nii palju ilusat muusikat, et nagu polekski minu arvuti.
Toas on 6 kasti + 7 kotti. Kolime!!! Kuhu? Koju, ikka koju :)
Arvan, et panengi natukeses silmad kinni. Eile 20 minutiline uni aitas mul terve öö mulla eksamiks õppida. Kuigi kasu vist sellest küll polnud. Mulla poisid oskasid ikka sellised pirukad töösse panna, et tule taevas appi.
Nüüd veel üks! Üks, ainult üks.
Täna peab veel E juurde jõudma ja K-le peab veel tavaari juurde viima. Kuid seekord peab kiiretsi tegema, sest õppida on vaja. Samas, huvitav, mis kell ma üles peaksin tõusma, et kõik hommikul pähe õppida - kas see oleks sama, mis mitte magama minna?
Arvutis on nii palju ilusat muusikat, et nagu polekski minu arvuti.
Toas on 6 kasti + 7 kotti. Kolime!!! Kuhu? Koju, ikka koju :)
Arvan, et panengi natukeses silmad kinni. Eile 20 minutiline uni aitas mul terve öö mulla eksamiks õppida. Kuigi kasu vist sellest küll polnud. Mulla poisid oskasid ikka sellised pirukad töösse panna, et tule taevas appi.
Nüüd veel üks! Üks, ainult üks.
Täna peab veel E juurde jõudma ja K-le peab veel tavaari juurde viima. Kuid seekord peab kiiretsi tegema, sest õppida on vaja. Samas, huvitav, mis kell ma üles peaksin tõusma, et kõik hommikul pähe õppida - kas see oleks sama, mis mitte magama minna?
24. mai 2009
Nii eilse õhtu ajuvõlad:
Louis Armstrong. Nii loll, nii loll, nii loll mälu!!!
Formaliin on mu mälus seepärast: "...konserveeritakse formaliinis laipu ja elundeid, mida kasutatakse õppevahenditena ja muuseumieksponaatidena. " Keegi kunagi rääkis, et laibakumid pidid lõhnama selle järele.
Kloroform Jaa.. Tõesti see ta ongi.
Kahlil Gibran oli too tore mees, kelle luuletus raamatust Prohvet mulle silma hakkas. Ja olgem ausad, mind ei eruta luuletused just sageli.
Teie lapsed pole mitte teie lapsed.
Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.
Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,
Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.
Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid.
Sest neil on nende eneste mõtted.
Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,
Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.
Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnasteks.
Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.
Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.
Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ja kaugele.
Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;
Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka vibu, mis püsib paigal.
* foto: http://www.myspace.com/tonyvincent
And last, but not least: please meet Tony Vincent. Just for you K :)
Louis Armstrong. Nii loll, nii loll, nii loll mälu!!!
Formaliin on mu mälus seepärast: "...konserveeritakse formaliinis laipu ja elundeid, mida kasutatakse õppevahenditena ja muuseumieksponaatidena. " Keegi kunagi rääkis, et laibakumid pidid lõhnama selle järele.
Kloroform Jaa.. Tõesti see ta ongi.
Kahlil Gibran oli too tore mees, kelle luuletus raamatust Prohvet mulle silma hakkas. Ja olgem ausad, mind ei eruta luuletused just sageli.
Teie lapsed pole mitte teie lapsed.
Nad on Elu enese igatsuse pojad ning tütred.
Nad sünnivad läbi teie, aga mitte teist,
Ja kuigi nad on teiega, ei kuulu nad teile.
Oma armastuse võite te neile anda, aga mitte oma mõtteid.
Sest neil on nende eneste mõtted.
Nende kehasid võite te varjata oma katuse all, aga mitte nende hingi,
Sest nende hinged elunevad homse kojas, mida teie ei või külastada isegi mitte oma unedes.
Te võite püüda nendega sarnaneda, aga ärge üritage muuta neid endisarnasteks.
Sest elu ei voola vastupäeva ega viivita eilses.
Teie olete vibud, millelt teie lapsed nagu elavad nooled lendu lastakse.
Vibukütt näeb märki lõpmatuse rajal ja pingutab teid kogu oma jõust, et Tema nooled võiksid lennata kiiresti ja kaugele.
Olgu teile rõõmuks painduda vibuküti käes;
Sest just niisamuti, nagu ta armastab lendavat noolt, armastab ta ka vibu, mis püsib paigal.
* foto: http://www.myspace.com/tonyvincentAnd last, but not least: please meet Tony Vincent. Just for you K :)
22. mai 2009
Kuna mul on jubedalt halb tuju, siis ei tule siia täna mingit pirukat.
Miks, miks, miks pean mina kõik vitsad omal nahal tunda saama?!? Ma ju püüdsin nii nii nii väga. Isegi kirjutasin siia, kuidas püüan kõik endast anda. Kui sellele mõtlen, siis tuleb kibe maitse suhu. Väga kibe. Kui suudaksin vaid aja tagasi keerata...
Kunagi unistasin, et oleksin jube õnnelik, kui saaksin oma eluaja tagasi keerata ja seda uuesti elama hakata. AGA mäletaksin kõike, mis minuga juhtus/juhtuma hakkaks.
Üks on, aga kindel - mõju on kadunud ja kohe on allakäiku tunda.
Aga siin ta on: La science des rêves(The Science of Sleep)
Seda filmi lihtsalt PEAB nägema. See jutustab mehest ja naisest ja fantaasiast ja unenägudest ja ennast mitte segada laskmisest ja armastusest ja üksteisest sõltumisest ja sellest, et maailmas on kõigile olemas üks inimene, kellega nad sobivad kokku nagu kaks pusle juppi, mis sobivad omavahel. Wach it!
Miks, miks, miks pean mina kõik vitsad omal nahal tunda saama?!? Ma ju püüdsin nii nii nii väga. Isegi kirjutasin siia, kuidas püüan kõik endast anda. Kui sellele mõtlen, siis tuleb kibe maitse suhu. Väga kibe. Kui suudaksin vaid aja tagasi keerata...
Kunagi unistasin, et oleksin jube õnnelik, kui saaksin oma eluaja tagasi keerata ja seda uuesti elama hakata. AGA mäletaksin kõike, mis minuga juhtus/juhtuma hakkaks.
Üks on, aga kindel - mõju on kadunud ja kohe on allakäiku tunda.
Aga siin ta on: La science des rêves(The Science of Sleep)
Seda filmi lihtsalt PEAB nägema. See jutustab mehest ja naisest ja fantaasiast ja unenägudest ja ennast mitte segada laskmisest ja armastusest ja üksteisest sõltumisest ja sellest, et maailmas on kõigile olemas üks inimene, kellega nad sobivad kokku nagu kaks pusle juppi, mis sobivad omavahel. Wach it!
20. mai 2009
Mõtlen praegu sügavalt ja vist mõtlengi nii, et jätan eilse filmielamuse natukeseks settima, et sellest veel paremini kirjutada ja tegelikult jutustan hoopis oma trennist.
Noh nüüdseks on nii välja kukkunud, et kui käin koeraga jalutamas, siis jooksma ei jõua ja kui jooksen, siis tavaliselt ei jaluta kutsaga. Täna püüan mõlemat teha.
Ühe reegli olen ka enda jaoks teinud. Iga kord ületan oma jooksuaega 1 minutiga.
Kui ma esimest korda jooksin 34 minutit(väikese pausiga!), siis ülejäänud korrad olen suutnud ühe korraga joosta minut aega kiiremini. Üle-eile 35 minutit - peas kergelt surises ja kananahk kõikjal - tunne ei olnud eriti hea. Eile õhtul 36.20 - super hea tunne, kuid kananaha efekt oli jälle platsis.
Mõtlen, et kas 40 minutiline sett oleks liiga hull endale tänaseks seada? Eile ei olnud üldse hull tunne sees - umbes nii, et suren kohe vms... Eks paistab.
Üks jama on veel, et mul on hakanud jalalihased ikkagi peale trenni valutama. Kuigi ma teen venitusi nii pool tundi tähelepanelikult. Lihtsalt ma vihkan piimhapet oma lihastes. Kuid keegi foorumis mainis, et kollanokad ei oskagi alguses ennast korralikult venitada. Noh, mis siin ikka parata :)
Noh nüüdseks on nii välja kukkunud, et kui käin koeraga jalutamas, siis jooksma ei jõua ja kui jooksen, siis tavaliselt ei jaluta kutsaga. Täna püüan mõlemat teha.
Ühe reegli olen ka enda jaoks teinud. Iga kord ületan oma jooksuaega 1 minutiga.
Kui ma esimest korda jooksin 34 minutit(väikese pausiga!), siis ülejäänud korrad olen suutnud ühe korraga joosta minut aega kiiremini. Üle-eile 35 minutit - peas kergelt surises ja kananahk kõikjal - tunne ei olnud eriti hea. Eile õhtul 36.20 - super hea tunne, kuid kananaha efekt oli jälle platsis.
Mõtlen, et kas 40 minutiline sett oleks liiga hull endale tänaseks seada? Eile ei olnud üldse hull tunne sees - umbes nii, et suren kohe vms... Eks paistab.
Üks jama on veel, et mul on hakanud jalalihased ikkagi peale trenni valutama. Kuigi ma teen venitusi nii pool tundi tähelepanelikult. Lihtsalt ma vihkan piimhapet oma lihastes. Kuid keegi foorumis mainis, et kollanokad ei oskagi alguses ennast korralikult venitada. Noh, mis siin ikka parata :)
18. mai 2009
Alateadvus tahab midagi öelda. Juba kaks ööd järjest olen näinud unes hädas olevast lindu.
1. kord(eile öösel) oli ta pisike kollane(nagu tibud) imeväikeste tiibadega. Võtsin ta pihku ja aitasin tal aknast välja lennata. Kuid ta ei suutnud, just kui aknast välja lennata. Ikka ja jälle põrkus ta vastu klaasi, kuigi aken oli pärani lahti. Võtsin ta pihku ja kutsusin ema, et talle ka näidata, et linnuke ei saa aknast välja. Ja jälle lendas ta vastu akent. Nii nagu paanikas linnud ikka - mida rohkem haiget nad saavad, seda suurem tatmine on neil ära lennata ja seda tugevamini nad ennast vastu klaasi peksavad. Nii ta jäigi.
2. kord(täna öösel) oli sinine imeilusate sulgedega lind. Meil päris elus on kodus selline suur klaasist lühtriga lamp. Kuidagi oli suutnud minu alateadvus tekitada sellele juhtme asemele klaasist toru ning linnukese sinna sisse pannud. Märkasin linnukest seal ning asusin kohe elektrit välja lülitama(päris elus ma kardan hullult särtsu - tundub ka, et unenäos kartsin), et teda sealt välja aidata, kuid elekter ei kadunud sealt kuhugi. Muudkui keerasin ja keerasin seda elektrikapis olevat kangi - tulutult. Keegi teine ei teinud linnu aitamiseks midagi. Ma, siis võtsin kirve ja hakkasin sädemete saatel lampi lõhkuma. Ise kartsin, et vigastan lindu. Minu mälestustes ei suutnud ma teda ikkagi sealt välja aidata.
2 kordne läbikukkumine. MIDA ta tahab mulle sellega öelda? Et ma ei saa oma tahtmist?
1. kord(eile öösel) oli ta pisike kollane(nagu tibud) imeväikeste tiibadega. Võtsin ta pihku ja aitasin tal aknast välja lennata. Kuid ta ei suutnud, just kui aknast välja lennata. Ikka ja jälle põrkus ta vastu klaasi, kuigi aken oli pärani lahti. Võtsin ta pihku ja kutsusin ema, et talle ka näidata, et linnuke ei saa aknast välja. Ja jälle lendas ta vastu akent. Nii nagu paanikas linnud ikka - mida rohkem haiget nad saavad, seda suurem tatmine on neil ära lennata ja seda tugevamini nad ennast vastu klaasi peksavad. Nii ta jäigi.
2. kord(täna öösel) oli sinine imeilusate sulgedega lind. Meil päris elus on kodus selline suur klaasist lühtriga lamp. Kuidagi oli suutnud minu alateadvus tekitada sellele juhtme asemele klaasist toru ning linnukese sinna sisse pannud. Märkasin linnukest seal ning asusin kohe elektrit välja lülitama(päris elus ma kardan hullult särtsu - tundub ka, et unenäos kartsin), et teda sealt välja aidata, kuid elekter ei kadunud sealt kuhugi. Muudkui keerasin ja keerasin seda elektrikapis olevat kangi - tulutult. Keegi teine ei teinud linnu aitamiseks midagi. Ma, siis võtsin kirve ja hakkasin sädemete saatel lampi lõhkuma. Ise kartsin, et vigastan lindu. Minu mälestustes ei suutnud ma teda ikkagi sealt välja aidata.
2 kordne läbikukkumine. MIDA ta tahab mulle sellega öelda? Et ma ei saa oma tahtmist?
16. mai 2009
Peaksin hakkama tuba koristama, asju sorteerima ja riideid pesema. Kooli lõpuni on jäänud 11 päeva. Ohohohohohohohooo... Laisk olen olnud, väga laisk. Bad, bad, bad. Olen lugenud päevad ja hommikud otsa teiste edulugusid ja no ei inspireeri. Minu loetavate blogide list aina suureneb. Ah, ei tea.
Kui tuleks keegi hea võlur ja teeks minu näo korda. Hammastega saan ise hakkama. Mingil hetkel tekkis allergia tervele näole(sellised imeväikesed punnid, mis ei paistnud eriti välja, kuid tegid terve näo karedaks), kui midagi oli näha, siis punastest laikudest silma alustelt. Arvan, et see oli jõledalt säilitatud viinamarjadest. Nüüd olen oma otsaesisega hädas - ikka samasuguseid jurakaid täis, lisaks karedusele on nad hakkanud veel punetama ka.
Kuskilt ma lugesin, et stress põhjustab otsaesise koledust. Mul ju ei ole märgatavalt stressi tase tõusnud?? No, aga millega seletada kõõma kasvavat protsenti - ikka stressiga. Neiin...
Lisaks kõigele on veel tohutu valgu isu. Muna, kohupiim, liha. Kuna ma selliseid toiduaineid tavaliselt ei tarbi, siis on jama. Olen poest tofut ostnud, kuid nagu eriti ei lähe asjaks. Nägin täna unes ka, kuidas ma sõin kohupiimakooki. Samas ei ole ma ju hakanud nii palju treenima, et lihas valku võiks hakata nõudma.
Ahjaa paar positiivset asja ka. Kui ma muidu B'le vastu vaidlesin, et mulle melon ei maitse, siis praegu on küll asjalood vastupidised. Nüüd, aga poelettide vahel seerides olen märganud, et piidlen seda kollast kera üha rohkem ja rohkem. Lisaks avastasin ma poes müügil veel mingisugused mini-arbuusid. Huvitav, kas nad on sama maitsvad ka. Hind on küll päris tore neil.
Säuts.
Kui tuleks keegi hea võlur ja teeks minu näo korda. Hammastega saan ise hakkama. Mingil hetkel tekkis allergia tervele näole(sellised imeväikesed punnid, mis ei paistnud eriti välja, kuid tegid terve näo karedaks), kui midagi oli näha, siis punastest laikudest silma alustelt. Arvan, et see oli jõledalt säilitatud viinamarjadest. Nüüd olen oma otsaesisega hädas - ikka samasuguseid jurakaid täis, lisaks karedusele on nad hakkanud veel punetama ka.
Kuskilt ma lugesin, et stress põhjustab otsaesise koledust. Mul ju ei ole märgatavalt stressi tase tõusnud?? No, aga millega seletada kõõma kasvavat protsenti - ikka stressiga. Neiin...
Lisaks kõigele on veel tohutu valgu isu. Muna, kohupiim, liha. Kuna ma selliseid toiduaineid tavaliselt ei tarbi, siis on jama. Olen poest tofut ostnud, kuid nagu eriti ei lähe asjaks. Nägin täna unes ka, kuidas ma sõin kohupiimakooki. Samas ei ole ma ju hakanud nii palju treenima, et lihas valku võiks hakata nõudma.
Ahjaa paar positiivset asja ka. Kui ma muidu B'le vastu vaidlesin, et mulle melon ei maitse, siis praegu on küll asjalood vastupidised. Nüüd, aga poelettide vahel seerides olen märganud, et piidlen seda kollast kera üha rohkem ja rohkem. Lisaks avastasin ma poes müügil veel mingisugused mini-arbuusid. Huvitav, kas nad on sama maitsvad ka. Hind on küll päris tore neil.
Säuts.
11. mai 2009
Tee, mis tahad, aga ma eile tundsin jälle ebaloomulikku tunnet. Kõnnin jooksmast tulles mäest üles ja terve muru(naadid rsk) justkui kihaks mingitest olenditest. Täiesti minu jala juures kuulsin seda heli. Justkui oleks keegi lehtede sees endale teed rajanud. Vaatasin tähelepanelikult, kuid ei märganud midagi. Märgatavat tuult ei olnud ja pealekauba olin ju orus, kus peaks tuulevaikne olema. - tean, et sellel on seletus, kuid mina veel seda ei tea.
Käisin jooksmas. Kahjuks ei läinud nii nagu olin plaaninud - 45 minutit rahulikus tempos jõeäärset jooksu. Esimene sett väsitas ära - 15 minutit kiires tempos jooksu ja siis enam ei jaksanud. Pealegi oli jõeäär täis mingeid kahtlasi joodikuid, kes kõik vahtisid. And I'm a shy one. Järgmised tulid kõik 5/4 minutilised setid - no ei jaksanud, isegi, kui võtsin endale eesmärgiks 10 minutit joosta-ikka 5!! Duh! Kokku tuli mingi 32 minutit, 45 PEAB olema! Lihtsalt tuleb alguses tempot korrigeerida, et lõpus jaksaks ka midagi teha.
Asi on lihtsalt motiveerituses. Lugesin tema blogi, see ei ole küll eriti informatiivne, kuid mulle andis ta inspiratsiooni. Lihtsalt pean end lükkama sinna maani, kus enam absoluutselt ei jaksa, tema kirjutas, et natukese aja pärast pidi nagu uus kotike energiat juurde tulema. Aju pidi andma mingil hetkel lihastelel ohumärgi , et nad enam ei jaksaks, sest lõpus võib lihtsalt nii olla et inimene kukub pikali ja enam edasi liikuda ei jaksa. Tegelikult nad jaksavad küll. Nii lihtne, kui see ka ei tundu, pean oma aju ülekavaldama.
Ahjaa, pealekauba hakkas põlv ka kummaliselt valutama. Nagu käies ega joostes ei ole valu, kui jala õigesti(sirgelt) maha panen. Lootsin, et see on mingi väike kramp, kuid tänaseks hommikuks ei olnud see ikka veel üle läinud. Läheksin seepärast ujuma, kuid minu tudengistaatust tõestav kaart on veel tulemata.
Täna on jälle killer päev. Ei teagi, kas jaksan jooksma minna. K-ga pean ka veel kokku saama, et talle tema maasikad ära kinkida. Vähemalt saab selle mulla ja Eerikaga ühelepoole.
Boršisupp siit ma tulen!
Käisin jooksmas. Kahjuks ei läinud nii nagu olin plaaninud - 45 minutit rahulikus tempos jõeäärset jooksu. Esimene sett väsitas ära - 15 minutit kiires tempos jooksu ja siis enam ei jaksanud. Pealegi oli jõeäär täis mingeid kahtlasi joodikuid, kes kõik vahtisid. And I'm a shy one. Järgmised tulid kõik 5/4 minutilised setid - no ei jaksanud, isegi, kui võtsin endale eesmärgiks 10 minutit joosta-ikka 5!! Duh! Kokku tuli mingi 32 minutit, 45 PEAB olema! Lihtsalt tuleb alguses tempot korrigeerida, et lõpus jaksaks ka midagi teha.
Asi on lihtsalt motiveerituses. Lugesin tema blogi, see ei ole küll eriti informatiivne, kuid mulle andis ta inspiratsiooni. Lihtsalt pean end lükkama sinna maani, kus enam absoluutselt ei jaksa, tema kirjutas, et natukese aja pärast pidi nagu uus kotike energiat juurde tulema. Aju pidi andma mingil hetkel lihastelel ohumärgi , et nad enam ei jaksaks, sest lõpus võib lihtsalt nii olla et inimene kukub pikali ja enam edasi liikuda ei jaksa. Tegelikult nad jaksavad küll. Nii lihtne, kui see ka ei tundu, pean oma aju ülekavaldama.
Ahjaa, pealekauba hakkas põlv ka kummaliselt valutama. Nagu käies ega joostes ei ole valu, kui jala õigesti(sirgelt) maha panen. Lootsin, et see on mingi väike kramp, kuid tänaseks hommikuks ei olnud see ikka veel üle läinud. Läheksin seepärast ujuma, kuid minu tudengistaatust tõestav kaart on veel tulemata.
Täna on jälle killer päev. Ei teagi, kas jaksan jooksma minna. K-ga pean ka veel kokku saama, et talle tema maasikad ära kinkida. Vähemalt saab selle mulla ja Eerikaga ühelepoole.
Boršisupp siit ma tulen!
10. mai 2009
Pean selle kähku oma südamelt ära saama. Nägin üleeile seda videot ja nüüd see kummitab mind. TÕSISELT hea!! Nagu Siilike Udus jääb ta nüüd mulle siia. Eile oleks see 9. mai puhul siia rohkem sobinud, kuid ma ei tahtnud oma tegemistesse ja bloomy-pilti ühte pärlit eksitada.
Täna on K sünna. Peab ennast jalgadele ajama ja lilli viima minema. Nagunii olen endale lubanud, et teen oma järgmise Zennu filmi jõe pilte täis. Nii igaks juhuks, kui ma äkki siia linna nii pea tagasi ei tule.
Eile olin üle ootuste tubli. Peaaegu kõik asjad said tehtud. Täna saab trennile keskenduda. Olgem ausad, eile ei olnud see ilm ka eriti ahvatlev - muda + tuul.
Emadepäev on ka.
9. mai 2009
To do list:- inglise keel(100 sõna + kokkuvõtted + mapp korda) TEHTUD!
- keskkonnakorraldus (2tööd + õppejõule kirjutada oma puudumisest) TEHTUD!
- keskkonnakorraldus (2tööd + õppejõule kirjutada oma puudumisest) TEHTUD!
- Urmasele kirjutada(IKKA VEEL ei ole seda teinud) NOT TODAY
- joooooooooooooksma minna SO BAAAD!!
- tuba koristada TEHTUD!
- nägu korda TEHTUD!
Hetkel on olukord suhteliselt bloomy. Aga teeme ära! Õhtuks paistab, siis kui tugev inimene ma olen.
8. mai 2009
Eile käisime mulla praktikumi raames metsas kaeveid + mulla määramist tegema. Tõeliselt värskendav oli toredate inimestega laante rüppes mõllata. Kohe sai aru, kes on hingega asja juures ja kellele eriala on nagu iga teine valik nende järjekordses elus. Metsaskäik väsitas ja pani põlved valutama(sellel aastal esimest korda!)nii, et üheksa aegu kippus väga suur tudi peale. Pingutasin Kiirabihaigla lõpuni ja siis ... ZzzZ...
Peale mulda kiirustasin linna, et oma kaotatud pangakaardile asenduskaart teha. Siiski ei jäänud ma lahendusega rahule - sain küll kaardi, millega saab ainult automaadist raha võtta, kuid minu tudengi staatust see siiski ei tõesta(loodan kontrolörite mõistvale suhtumisele) + pean veel uue kaardi eest 100 krooni maksma. Samas, kes käskis kaardi ära kaotada. No, Hiiumaalt ei saa ju kuidagi ilma märgatavate kahjudeta minema.
Linnast sain veel omale ravimid. Täna esimene päev neid võtta. Kuidagi kummaliseslt kuum tunne on. Samas lubatakse, et asi hakkab mõjuma maksimum nelja nädala jooksul - WTF? Tuleb ise ka tubli olla.
Nüüd lähen kutso juurde.
Peale mulda kiirustasin linna, et oma kaotatud pangakaardile asenduskaart teha. Siiski ei jäänud ma lahendusega rahule - sain küll kaardi, millega saab ainult automaadist raha võtta, kuid minu tudengi staatust see siiski ei tõesta(loodan kontrolörite mõistvale suhtumisele) + pean veel uue kaardi eest 100 krooni maksma. Samas, kes käskis kaardi ära kaotada. No, Hiiumaalt ei saa ju kuidagi ilma märgatavate kahjudeta minema.
Linnast sain veel omale ravimid. Täna esimene päev neid võtta. Kuidagi kummaliseslt kuum tunne on. Samas lubatakse, et asi hakkab mõjuma maksimum nelja nädala jooksul - WTF? Tuleb ise ka tubli olla.
Nüüd lähen kutso juurde.
6. mai 2009
4. mai 2009
Ma olen taevas. Minu põlvedel magab kiisu, minu voodis on minu koer ja minu suur kass, aknal igasugust sorti rohelisi taimi - alustades tomatist ja lõpetades kannatuselillega.
Vahepeal on toimunud niii palju. Miks on see nii, et kui sinu elus ei toimu midagi, siis on aega küll ja küll kirjutada nendest igavatest päevadest, kuid kui oleks, millestgi kirjutada, siis nagu ei viitsi.
Ma siiski püüaks. Natuke.
Reede - Underground. KÕIGE lahedam koht Tartus - muusika, interjöör, inimesed. Muidugi pole Genialistide ja TREFF'i klubisse veel jõudnud (Zavood on lihtsalt liiga täis olnud iga kord), kuid praegu on asjalood nii.
Laupäev - Rockiklubi 3 live'i something metalit - ainult viimast mäletan death metal - voaaaaaaaaaaaaauuuuuuuuuuuuuuaaaaaa.... K sai pühenduse ühelt vene bändipoisilt. Ühtu läks mõnel VÄGA pikaks.
Neljapäev kuni esmaspäev - Olal. A ja V-ga. Käisime Saaremaal kruiisimas - kuigi pidi olema tööliin oli meil küll totaalne chill. Nad on nii toredad!
Nüüd olen kodus. Kolmapäeval lähen Tartusse mulla praksi. Jehuu.
Vahepeal on toimunud niii palju. Miks on see nii, et kui sinu elus ei toimu midagi, siis on aega küll ja küll kirjutada nendest igavatest päevadest, kuid kui oleks, millestgi kirjutada, siis nagu ei viitsi.
Ma siiski püüaks. Natuke.
Reede - Underground. KÕIGE lahedam koht Tartus - muusika, interjöör, inimesed. Muidugi pole Genialistide ja TREFF'i klubisse veel jõudnud (Zavood on lihtsalt liiga täis olnud iga kord), kuid praegu on asjalood nii.
Laupäev - Rockiklubi 3 live'i something metalit - ainult viimast mäletan death metal - voaaaaaaaaaaaaauuuuuuuuuuuuuuaaaaaa.... K sai pühenduse ühelt vene bändipoisilt. Ühtu läks mõnel VÄGA pikaks.
Neljapäev kuni esmaspäev - Olal. A ja V-ga. Käisime Saaremaal kruiisimas - kuigi pidi olema tööliin oli meil küll totaalne chill. Nad on nii toredad!
Nüüd olen kodus. Kolmapäeval lähen Tartusse mulla praksi. Jehuu.
23. apr 2009
Nonii. Tundub, et minu seltskonnaelu elavneb. Eile näiteks jõudsin koju alles peale kümmet. Nii mõnus. K-ga sai rääääääääääääääääääääääääääkida. Väga olulistes asjadest saime jaurata. Ta on ikka nii tore, nii kirglik, nii selgete vaadetega. Vahest on hea rääkida inimesega, kes ka päriselt TEAB, millest ta räägib.
Näitasin talle oma lemmik kirikut ja tema mulle oma lemmik Maximat. Pärast jalutasime Emajõe kaldal. Hiidlase jaoks on jõgi ikka nii erinev. K tegi veel alguses nalja, et läheme nuusutame merd. Ma ei saanud algul ta naljast aru. SIIN JU EI OLE MERD!! Ah ta lihtsalt õrritas!
Ah jah, oleksin peaaegu unustanud rääkida tänase päeva pärist. Tegime S-iga ettekande ära. Hiiumaast. Saime kiita. Tegelikut S rääkis kogu aeg, niiet sai sisiuliselt sai tema kiita. Aga see on tõeliselt tore saada häid sõnu õppejõult, kes ise tegeleb Hiiumaa uurimisega ja teab vist kõike selle kohta. Noh mina sain loomulikult tuuleparkide teemal "hiilata". Haaaaaaahaaaaaaahaaaaaaaa... Mul läks kohe algul meelest ära MEGA WATT. Duh!
Ja nüüd ma lähen J-ga Maamessile xD
Näitasin talle oma lemmik kirikut ja tema mulle oma lemmik Maximat. Pärast jalutasime Emajõe kaldal. Hiidlase jaoks on jõgi ikka nii erinev. K tegi veel alguses nalja, et läheme nuusutame merd. Ma ei saanud algul ta naljast aru. SIIN JU EI OLE MERD!! Ah ta lihtsalt õrritas!
Ah jah, oleksin peaaegu unustanud rääkida tänase päeva pärist. Tegime S-iga ettekande ära. Hiiumaast. Saime kiita. Tegelikut S rääkis kogu aeg, niiet sai sisiuliselt sai tema kiita. Aga see on tõeliselt tore saada häid sõnu õppejõult, kes ise tegeleb Hiiumaa uurimisega ja teab vist kõike selle kohta. Noh mina sain loomulikult tuuleparkide teemal "hiilata". Haaaaaaahaaaaaaahaaaaaaaa... Mul läks kohe algul meelest ära MEGA WATT. Duh!
Ja nüüd ma lähen J-ga Maamessile xD
21. apr 2009
K kirjutab loomisest. Ta pani mind mõtlema ja leidma seda, et tegelikult see loomisvahend, millest ta kirjutab on Inspiratsioon. Minul on küll vähemalt nii, et kui Ta otsustab tulla, siis Ta ka peab tulla saama. Nagu lapse sünnitamisegagi. Ükskõik, mis vormis. Aga, kui teda pole, siis pole ka mitte midagi hullu. Kummaline on see ka veel, et Ta oskab tulla nii eronevates vormides.
Täna olin nii aktiivne päev, et jalatald kisub krampi ja põlve pealt valutab natuke. Jõudsin alles kaheksa paiku koju. Ja täna on olnud muidu ka ülimat positiivne päev. Ja ma veel arvasin, et inimesed ei anna energiat vaid röövivad seda oma lollustega. Lihtsalt nad kaks on nii toredad.
Täna olin nii aktiivne päev, et jalatald kisub krampi ja põlve pealt valutab natuke. Jõudsin alles kaheksa paiku koju. Ja täna on olnud muidu ka ülimat positiivne päev. Ja ma veel arvasin, et inimesed ei anna energiat vaid röövivad seda oma lollustega. Lihtsalt nad kaks on nii toredad.
18. apr 2009
Keegi on oma habeme kraanikausi peale jätnud.
Mul on dilemma. Peaksin hakkama trükkima ja kõikjale kleepima selliseid plakateid. Nüüd ma ei teagi, et kas ehk on any publicity good publicity. Näiteks mu lähikondlastest ei ole keegi sellisest üritusest midagi kuulnud. Läbi minu tegid seda I korda. Kas tõesti hakkavad loomaõiguslased antireklaamiga tegelikult reklaami tegema. Samas ON vaja inimesi ENNE teavitada. Ei tea, ei tea...
Mul on dilemma. Peaksin hakkama trükkima ja kõikjale kleepima selliseid plakateid. Nüüd ma ei teagi, et kas ehk on any publicity good publicity. Näiteks mu lähikondlastest ei ole keegi sellisest üritusest midagi kuulnud. Läbi minu tegid seda I korda. Kas tõesti hakkavad loomaõiguslased antireklaamiga tegelikult reklaami tegema. Samas ON vaja inimesi ENNE teavitada. Ei tea, ei tea...
Höhöhöhöhö... Pidin arvuti uuesti sülle võtma, et kirjutada esimesest PÄRIS kevadekuulutajast kärbes Vasjast. Olen rohkem, kui kindel, et ta on Vasja. No surises nii. Aga kevad on päriselt ka käes. Käisin täna koeraga jaluatamas kohtades, mida varem kattis suur kevadvesi/kevade suurvesi. Nüüd saime enam-vähem kuiva jalaga tulema. Tema käpp oli muidugi natust porine, aga hakkama saime. Pinnas oli õnneks savine ja eriti ei vajunud. Isegi mina mitte. Teisipäeval plaanin minna Anne loodukaitsealale, kuhu mõni aeg tagasi lihtsalt jõe/oja kiusamise pärast ilma ujumata ei pääsenud. Koerale nii hullult meeldib seal joosta. Ta ikkagi linnakoer - päris looduse lõhnad on tema jaoks vist huvitavamad.
Magasin täna kella 10ni. Mõõõõõnus. Pole ammu sellist lõbu endale lubada saanud. Kuigi võib-olla oli uni ka seepärast nii magus, et poisid kell 4 öösel piult koju tulid ja köögis hullult kolistasid ja valju häälega rääkisid. Nüüd, aga olen nii särtsu täis, et ei tea, mida teha. Loen praegu erinevadi foorumeid jooksmise teemadel. Ikkagi on väga oluline, et ma muretseksin endale jooksutossud. Loogiline ju.
Kaks päeva järjest olen jooksmas käinud. Eile jooksin koos B'ga 15, midagi minutit. Vähem, kui eelminekord. Kui eelmise perioodi lõpetasin, siis jooksin 32 minutit järjest. Kurat, et ma selle asja katki jätsin. Aga tulid ju jõulud ja töö. Loll on see, ke svabandust ei leia.
Ahjaa, tahaks veel endale pulsomeetrit. Niinii väga tahaks. See oleks niivõrd hea, kui saaksin trenni teha aeroobses piirkonnas, mis on kõige efektiivsem enerbia kulutamiseks/rasvapõletuseks. Suvel püüan seda meeles pidada ja selle endale soetada.
Tegelikult pean nüüd vastikusega endale tunnistama, et täna ma ei läinudki jooksma. Lihtsalt pekk nii hirmsasti valutab. Kõik, kõik, kõik lihased. Enam ma mäkke ei roni! Nagunii oli see nii naljakas tunne - kõigest väest püüad ülesse joosta, aga välja tuleb kiiresti kõndimine. nüüd ma kujutan ette, mis tunne võib olla suusatajatel peaaegu püstloodis mäest üles rühkida. Õudneee-e-e-e. Õnneks koeraga tuli 1 h lihtsalt liikumist. Homme loodan, et ma ära ei sure.
Ja homme vut-vut jooksma! I just have to be strong, because running is fun. ??
Magasin täna kella 10ni. Mõõõõõnus. Pole ammu sellist lõbu endale lubada saanud. Kuigi võib-olla oli uni ka seepärast nii magus, et poisid kell 4 öösel piult koju tulid ja köögis hullult kolistasid ja valju häälega rääkisid. Nüüd, aga olen nii särtsu täis, et ei tea, mida teha. Loen praegu erinevadi foorumeid jooksmise teemadel. Ikkagi on väga oluline, et ma muretseksin endale jooksutossud. Loogiline ju.
Kaks päeva järjest olen jooksmas käinud. Eile jooksin koos B'ga 15, midagi minutit. Vähem, kui eelminekord. Kui eelmise perioodi lõpetasin, siis jooksin 32 minutit järjest. Kurat, et ma selle asja katki jätsin. Aga tulid ju jõulud ja töö. Loll on see, ke svabandust ei leia.
Ahjaa, tahaks veel endale pulsomeetrit. Niinii väga tahaks. See oleks niivõrd hea, kui saaksin trenni teha aeroobses piirkonnas, mis on kõige efektiivsem enerbia kulutamiseks/rasvapõletuseks. Suvel püüan seda meeles pidada ja selle endale soetada.
Tegelikult pean nüüd vastikusega endale tunnistama, et täna ma ei läinudki jooksma. Lihtsalt pekk nii hirmsasti valutab. Kõik, kõik, kõik lihased. Enam ma mäkke ei roni! Nagunii oli see nii naljakas tunne - kõigest väest püüad ülesse joosta, aga välja tuleb kiiresti kõndimine. nüüd ma kujutan ette, mis tunne võib olla suusatajatel peaaegu püstloodis mäest üles rühkida. Õudneee-e-e-e. Õnneks koeraga tuli 1 h lihtsalt liikumist. Homme loodan, et ma ära ei sure.
Ja homme vut-vut jooksma! I just have to be strong, because running is fun. ??
15. apr 2009
Käisin kodus. Hea oli, ühikasse jõudes tahtsin kohe tagasi minna. Ema nii väga pingutas minu pärast: munadevärvimine, töölt vabade päevade kauplemine, öösel meiega üleval istumine, laste rahulikusele sundimine, minu jalutama kutsumine jne... Kahju hakkas temast. Tegelikult oleks võinud vähem pabistmist, halva asja juures hea näo tegemist ja närvitsemist olla. Ei tahaks, et mind nagu külalist, keda peab ahjuprae ja siidilinadega tervitama, vastu võetakse - ikka oma pere laps. Mis siis, et külastab seda kord kolme kuu jooksul. Mis teha, kuid kodu ja kodu II on nii kaugel üksteisest. Ja olgem ausad, kui mul ka finatsi oleks, siis ikkagi iga nädalavahetus ei viitsiks kodus käia. See pikk sõit lihtsalt tüütab ära... Samas peabki paradiis võimalikult kättesaamatu olema.
Plaane oli palju, kuid lõpuks jäi ikka nii, et istusin kodus ja mõllasin laste ja vendadega. Lapsed on nii suureks kasvanud. K on nagu valmis pätt, E on õppimisega edasi liikunud - küll ta asja korda saab, nüüd on ainult matemaatik(buuuuuuuuuuuuh) jäänud. Matkasin nendega ka natuke. E hakkas jonnima ja K tegi teda pärast hästi järgi. Kusjuures täpselt. See oli nii naljakas.
Laeval nägin kõiki tuttavaid ja sain vajalikku infot, et mind ikkagi oodatakse tööl tagasi. Nii hea. Majanduslangus ikka ei mõjuta suvetöötajaid. L ja A-ga tahaks koos töötada, kuid ma arvan, et see pole võimalik. Sest muidu oleks kõik liiga perfektne. Hea, kui M-igagi koos ja muidugi võiks U-ga ka, kui kõige töökama töötajaga koos olla.
Ohh, tundub, et hakkavad asjad rööpasse tagasi minema. Miks minu elus peavad sellised möönad ja langused kogu aeg olema.
Praekapsas & kartul. Ikka veel ei ole isu täis.
Edit: 20 minutit jooksu. Lihased annavad tunda. Mägedest võib-olla.
Plaane oli palju, kuid lõpuks jäi ikka nii, et istusin kodus ja mõllasin laste ja vendadega. Lapsed on nii suureks kasvanud. K on nagu valmis pätt, E on õppimisega edasi liikunud - küll ta asja korda saab, nüüd on ainult matemaatik(buuuuuuuuuuuuh) jäänud. Matkasin nendega ka natuke. E hakkas jonnima ja K tegi teda pärast hästi järgi. Kusjuures täpselt. See oli nii naljakas.
Laeval nägin kõiki tuttavaid ja sain vajalikku infot, et mind ikkagi oodatakse tööl tagasi. Nii hea. Majanduslangus ikka ei mõjuta suvetöötajaid. L ja A-ga tahaks koos töötada, kuid ma arvan, et see pole võimalik. Sest muidu oleks kõik liiga perfektne. Hea, kui M-igagi koos ja muidugi võiks U-ga ka, kui kõige töökama töötajaga koos olla.
Ohh, tundub, et hakkavad asjad rööpasse tagasi minema. Miks minu elus peavad sellised möönad ja langused kogu aeg olema.
Praekapsas & kartul. Ikka veel ei ole isu täis.
Edit: 20 minutit jooksu. Lihased annavad tunda. Mägedest võib-olla.
14. apr 2009
5. apr 2009
Pean nüüd jällegikord tegema loetelu(motivatsioon on täiesti olematu):
rastad
tätoveering
langevari
aparaat
ELU
- kas see ei ole piisavalt motiveeriv?!? Tundub, et mitte. Miks, miks, miks??
Ülehomme, peale mulla loengut lähen ja panen pakid posti. Juhul, kui ma ikkagi jõuan postkontorisse.
Homme lähen apteeki ja ostan kroomi. Või peaksin autosid ja silla käsipuid närima minema, sest nendel peaks piisavalt kroomi leiduma. Äkki peatan selle protsessi.
Homme lähen jooksma. Alustan vaikselt poole tunnise sörgiga. Tempot ei julge kohe esimese korraga tõsta. Kuigi, kui eelmine tsükkel lõppes, siis olin täiesti valmis seda tegema. Ohh, kunagi unistasin endale pulsomeetri ostmisest. Nüüd, kui olen vaene tudeng ei saa seda kahjuks endale lubada. Oleks ju hea treenida enda jaoks täiuslikul pulsil. Noh, muidugi ei ole raske oma enesetundest lähtuda, kuid see ei ole siiski see.
Täna teen oma inglise keele presentationi ära. Palun, palun, palun inspiratsioon kus sa oled? Auuuuuuu!!! Idee tule minu manu!
Täna juba pesin pliidi ära. Ka tuba tuleks üle pühkida. Homme võib-olla hommikuvõimlemise asemel.
Kell 00:27 tuleb televiisorist ikka imelisi filme.
rastad
tätoveering
langevari
aparaat
ELU
- kas see ei ole piisavalt motiveeriv?!? Tundub, et mitte. Miks, miks, miks??
Ülehomme, peale mulla loengut lähen ja panen pakid posti. Juhul, kui ma ikkagi jõuan postkontorisse.
Homme lähen apteeki ja ostan kroomi. Või peaksin autosid ja silla käsipuid närima minema, sest nendel peaks piisavalt kroomi leiduma. Äkki peatan selle protsessi.
Homme lähen jooksma. Alustan vaikselt poole tunnise sörgiga. Tempot ei julge kohe esimese korraga tõsta. Kuigi, kui eelmine tsükkel lõppes, siis olin täiesti valmis seda tegema. Ohh, kunagi unistasin endale pulsomeetri ostmisest. Nüüd, kui olen vaene tudeng ei saa seda kahjuks endale lubada. Oleks ju hea treenida enda jaoks täiuslikul pulsil. Noh, muidugi ei ole raske oma enesetundest lähtuda, kuid see ei ole siiski see.
Täna teen oma inglise keele presentationi ära. Palun, palun, palun inspiratsioon kus sa oled? Auuuuuuu!!! Idee tule minu manu!
Täna juba pesin pliidi ära. Ka tuba tuleks üle pühkida. Homme võib-olla hommikuvõimlemise asemel.
Kell 00:27 tuleb televiisorist ikka imelisi filme.
2. apr 2009
Mis see nüüd olgu! Peale lugu Keri saarel elavast tütarlapsest ja tema kassist ei saa ma lahti unistusest elada omaette saarel/külas ja kütta suure soojamüüriga pliiti ning lugeda raamatuid ja olla koos looduse ja loomadega. Ning teha oma kätega tööd - peenraid, põlde, küttepuid. Võib-olla võiks isegi oma hobune kaasa võtta koos tema paari sõbraga. Võiks ju hinges edasi areneda. Paremaks inimeseks. Kohas, kus miski väline ei ole oluline ja keegi minu peast loll olemisele tähelepanu ei juhiks. Olen natuke pettunud maailmas, eelkõige endas.
Viimasel aja ainult unistused ja unistused ja unistused. Mulle meeldikski nende sees elada.
Viimasel aja ainult unistused ja unistused ja unistused. Mulle meeldikski nende sees elada.
I don't wanna wake beforet the dream is over.
1. apr 2009
Olen tõsises stressis peamiselt tänu enda laiskusele. Kõik tööd, mis vähegi võimalik on lükatud kuskile tulevikku. Tulevik, mis aga PEAB algama üsna pea. Kuid enamjaolt olen harjunud asju viimasel minutil tegema ja tavaliselt on nad ka hästi välja kukkunud. Lihtsalt võta ennast üheks õhtuks kokku ja teen asja ära. Ei mingit pikka aega piilemist ühe asja kallal. See on lihtsalt omandatud oskus. Pikaajalise praktikaga. Kuid, kui üldse pole tahtmist kuskilt otsast kinni võtta ja alustada. Nüüd peangi tänu laiskusele kalkuleerima, et kas saan vajalikud 40 punkti, mis kursuse lõpetamiseks vajalikud on, ikka kätte. Kui ei saaks, siis oleks see ülisuur pettumus nii minule endal, kui ka minu perele - põhiliselt siiski emale, kellele minu tegemised hullult korda lähevad. Loomulikult on ta uhke minu üle. Ma oleksin ka, kui mu tütar ülikoolis käiks. Nüüd mõtlengi, et kas see on ikka minu unistus või kellegi teise oma. Süsteem keerleb ikka edasi. Ma tahaks nii väga selle ringi seest välja astuda ja siiskis saavutada elus rohkem, kui lihtsalt koduperenaise elu. Kuigi ka see on väga-väga hea elu.
Minu ema unistab ka, et ta ei tahaks ainult olla keegi, kes teeb süüa ja koristab. Nüüd, siin kaugel olles mõtlen jälle ja jälle, et peaks koju minema ja teda aitama. Samas ma ei taha minna koju, kui see tolgus ka seal on. Lihtsalt ei taha ja kõik. See on minu võimalus olla eemal nendest probleemidest, mis neid seal ikka ja jälle kummitavad. Kohutav lihtsalt ei midagi muud. Arvatavasti olengi siin seepärast, et olla eemal igapäeva muredest. Kuigi midagi liigub ka paremuse poole. Emaga just ükspäev arutasime ja tundub, et ees on suured muutused nagu too massöörgi ütles – vanaviisi enam edasi minna ei saa.
Aga vähemalt seegi hea, et täna lähen K-le külla. Saab natuke teistmoodi juttu rääkida ja olla natuke teises keskkonnas. Kuigi siin on ka hea.
Minu ema unistab ka, et ta ei tahaks ainult olla keegi, kes teeb süüa ja koristab. Nüüd, siin kaugel olles mõtlen jälle ja jälle, et peaks koju minema ja teda aitama. Samas ma ei taha minna koju, kui see tolgus ka seal on. Lihtsalt ei taha ja kõik. See on minu võimalus olla eemal nendest probleemidest, mis neid seal ikka ja jälle kummitavad. Kohutav lihtsalt ei midagi muud. Arvatavasti olengi siin seepärast, et olla eemal igapäeva muredest. Kuigi midagi liigub ka paremuse poole. Emaga just ükspäev arutasime ja tundub, et ees on suured muutused nagu too massöörgi ütles – vanaviisi enam edasi minna ei saa.
Aga vähemalt seegi hea, et täna lähen K-le külla. Saab natuke teistmoodi juttu rääkida ja olla natuke teises keskkonnas. Kuigi siin on ka hea.
24. märts 2009
Your Result: Schizophrenic
Despite popular belief, schizophrenics do not have multiple personalities. Instead, they usually suffer from hallucinations and delusions. Hearing disembodied voices fighting over whether or not you should brush your teeth side to side or up and down? Feel like the mailman is out to get you because of an overly-complicated conspiracy involving the U.S. Postal Service and Publisher's Clearing House? Believe that your thoughts are being controlled by an omniscient purple eagle who lives in your oven? Let me put your mind at ease... it's not real, you're just delusional. Besides, as far as I know, purple eagles prefer linen closets.
22. märts 2009
GN1, GN1, GN1 - ikka mõtlen ja mõtlen selle peale. Kuid midagi tõsisemat ka nagu ette ei võta. Ikka saab endale lubatud, et hakkan korralikuks ning kõige pealt alustan sellest, et muudan oma mõttemaailma. Mõtlesin, et kui uude ellu kolin, siis on kergem muutuda, sest kõik nagunii muutub. Ei, ei ole! Mittemidagi ei ole muutunud.
Lihsalt kohutav viha tuleb peale, kuidas üks inimene võib olla nii saamatu. Aga minu puhul on seda ükskõiksust, laiskust kõikjal näha. Vaatan praegugi enda ümber ringi ja märkan sadu tegemata asju. Sadu. Kõike võib-olla ei teagi. Hakkaks otsast tegema. AGA... Olen juba viimased kaks nädalat oma kõige suuremat tööd edasi lükanud. Lükkan ka täna. Milline eeskuju!!!
Korraks oli vägev inspiratsioon ja korra oli ka tulemust näha. Kuid nüüd tundub, et kõik on nagu alla mäge liikunud. See, kuidas ma end mitte üheski situatsioonis ei suuda talitseda. Oleks siis kas või natukenegi, aga ei, 100x hullemalt läheb asi untsu.
Lihsalt kohutav viha tuleb peale, kuidas üks inimene võib olla nii saamatu. Aga minu puhul on seda ükskõiksust, laiskust kõikjal näha. Vaatan praegugi enda ümber ringi ja märkan sadu tegemata asju. Sadu. Kõike võib-olla ei teagi. Hakkaks otsast tegema. AGA... Olen juba viimased kaks nädalat oma kõige suuremat tööd edasi lükanud. Lükkan ka täna. Milline eeskuju!!!
Korraks oli vägev inspiratsioon ja korra oli ka tulemust näha. Kuid nüüd tundub, et kõik on nagu alla mäge liikunud. See, kuidas ma end mitte üheski situatsioonis ei suuda talitseda. Oleks siis kas või natukenegi, aga ei, 100x hullemalt läheb asi untsu.
20. märts 2009
29. jaan 2009
Lõin täna arveid kokku ja pidin peaaegu pikali kukkuma, kui märkasin palju ma E-le jälle kantinud olen. Sad but truth. Tean, et igal ühel tuleb meil aeg, kui peame kõike andanud hoolimise tagasi peegeldama - kahju, et minu aeg nii kiiresti peab tulema. Tegelikult võib-olla ei ole ka kahju.Nii, goal nr 1-st, siis.
Täna on olnud ploho, ploho, ploho päev.
H: 2 v/l
2 tassi kohvi + suhkur
L/Õ/Ö: suur pannitäis praekartuleid + sibul + šampiljonid + ämbirga õli
Ö(jah, olen öö-režiimil ja midagi ei õppinud!!): 1,25 l morssi - igatsen vedelikku, kohe on näha, kui ei joo.
Trenniga on lood nagu nad on. MITT MIDAGI EI OLE LIIGUTANUD!!
Aga, siis kui ma veel käisin, siis kiskusid sääremarjad krampi. What the heck?? MINUL ja krampi. Mingi 21 minutit jooksin krampis jalgadega.
Nüüd püüan oma jooksmistretti pikendada 40 minutile ja peale seda korralikult venitada. Muidu tuleb jälle selline killer lihasvalu, et karju appi.
Tööst ja muust. Alustasime B-ga oma väikest "äri". Isegi lehes olime(mina jutuga ja tema pildiga). Aga seniajani ei ole keegi reageerinud. Ainult 1. Aga Nelli oli armas ka. S
Muidu sain endale tööd. Valgamaal, Kuigatsis. Jipikajee. Muidugi tähendab see seda, et ma pean ennast kohutavalt kokku võtma, sest seda oli näha Co-s töötamisega, et ma ei suuda üle tee asuvasse töölegi vahest minna(mitte, et ma oleksin puudunud - kohusetunne ei luba noh!). Loodan, et perenaine minuga rahule jääb. Kuigi juttude järgi on ta mul päris karm ülemus. Tema jaoks pean isegi pingutama ja öko-poodi minema. Vaatab kas jõuab. Hommikul kohvi kõrvale uurin neid öko-poe asukohtasid siin Tartus. AGA, mis kõige tähtsam see töö aitab mul GN1-te saavutada.
Eilne ja tänane päev kulus langevarjurite vaatamisele. Nad on nii toredad.
15. jaan 2009
Mõtlen, et teen oma blogi mõneks ajaks. Arvan, et kuni suveks kättesaadamatuks. Kuna mul on suveks plaan ja ma ei taha sellest praegu kirjutada. Kui suveks välja ei tule, siis kustutan KÕIK postitused ära.Praegu muretsen ainult ühe asja pärast. Homme paistab, kas läheb natuke paremaks või ei. Siiamaani olen sundinud ennast suhteliselt rahulikuks, et ju kuidagi ikka saab, kuid kui Reeni ka mind aidata ei saa, siis on ikka täiesti P. Aga nüüd, kui kõik hästi läheb, siis peab endale aru andma, millise vastutuse ma enda kaela võtan. Millise vastutuse teiste ees. Aga olen ju koguaeg tubli samas olnud. Miks ma ei peaks seda, siis edaspidi olema. Püüan seda kooli käimist võimalikult pikaks venitada, siis saab see majanduslangus ka läbi ja ma saan endale hea töökoha. Aga see-selleks. Rahajutud on rahajutud.
Praegu, minu goal nr 1 on suhteliselt soikus. Täna jälle oli bad-bad-bad day. Mõtlen, et ostan kaubamajast coca ja õuna, kuid välja kukub: coca, 2 õuna, 3 saiakest ja sojajook. Viimane osutus ka võimatult magusaks, lootsin, et see on mahe ja janu kustutav. Aga hakkan aru andma siin ja saan asja joonde nagu ma kunagi sain.
Täna:
2 võileiba - võiks olla rohkem rohelisega, kurk ja tomat olid kapis olema, sinepita
hommikuhelbed - kuna vl oli, siis need võiksid ära jääda
kohv - no suhkur võiks olemata olla
3 saiakest - no, no, no - miks sa jooksed?? need 3 ongi üks kord pingutada!!!
2 hek - noo, sooja sööki tegelt polnud niiet suhteliselt rahuldav
1 coca - see ei olnud isegi zero või light, aga tee oleks ka magusaisu leevendanud
Üldjoontes homme veel õpin eksamiks ja siis jooksma. Vaatan, kui tubli ma olen täna õppimisega ja siis back on the track!
2. jaan 2009
Tema on tore. Mul on hea meel, et minu ja tema teed korra ühel rajal kohtusid. Loodan, et kohtuvad veel ja veel ja veel. Kunagi. Vaimukas, arvestav, südamega. Mõnusa, suure ja soojaga. Kõige toredam on see, et tundub nagu ta mõtleks minu peale. Kindlad tõendid puuduvad. Vahest isegi kulutab kogu oma tähelepanu minu peale, st. kui teised lihtsalt kuulavad, et kuulata, siis tema kuulab ka päriselt.Mind ja teisi ka. Tõendid olemas. Ta mäletab, mida ma eile tegin või ütlesin või tegemata jätsin. Ja teeb seda täna, mida ta eile lubas. Mingit suusoojaks ütlemist ei ole. Teda lihtsalt kuulad ja kuulad tema rahulikku häält ning asjalikku juttu. Kuidagi eriline tunne on, kui ta ütleb teistele, et ta ei tule nendega vaid jääb meiega. Super! Arvan, et ta läks mulle südamesse, sest ta on paljuski minu moodi. Ikkagi 25. veebruaril sündinud.
Tema on särav. Eriline isiksus. Täesti teistmoodi. Olen väga rõõmus, et ma lõpuks ta omaks võtsin. Ta andis mulle palju, ise seda mõistmata. Ma ei ole kunagi selliseid lollusi teinud. Mõned jäid isegi järele proovimata. Vahel on vaja selliste inimestega kohtuda, et aru saada kui kammitsetud just sinu maailm on. Siis saad aru, kui piiritletud on nii sinu, kui sind ümbritsevate mõttemaailm. Enamikul ja see on kole. Kõik teistsugune on vale, kuigi tegelikult on vaja lihtsalt kaugemale näha Ja vahel on vaja natuke rohkem kooriku vahele ennast ajada, et mõista, et ka sellised inimesed on täiesti omal kohal vajalikud. See jutt mis sealt kooriku vahelt välja hakkab lõpuks voolama... Algul on nagu ikka eelarvamus, kuid kui anda ajale aega ja ise mitte seda ära unustada, siis võib tulemus olla sõltuvust tekitav. Nüüd ma ei saagi enam temata elada.
Nemad ongi kaks päikest, kelle peale olen nüüdseks igatsusest peaaegu iga päev mõelnud. Praeguste prognooside järgi me enam nii pea ei kohtu. Kuid lasen ajal voolata ja loodan hingest ning tean, et ükskord on meil jälle nii tore, kui oli meil siis.
Tema on särav. Eriline isiksus. Täesti teistmoodi. Olen väga rõõmus, et ma lõpuks ta omaks võtsin. Ta andis mulle palju, ise seda mõistmata. Ma ei ole kunagi selliseid lollusi teinud. Mõned jäid isegi järele proovimata. Vahel on vaja selliste inimestega kohtuda, et aru saada kui kammitsetud just sinu maailm on. Siis saad aru, kui piiritletud on nii sinu, kui sind ümbritsevate mõttemaailm. Enamikul ja see on kole. Kõik teistsugune on vale, kuigi tegelikult on vaja lihtsalt kaugemale näha Ja vahel on vaja natuke rohkem kooriku vahele ennast ajada, et mõista, et ka sellised inimesed on täiesti omal kohal vajalikud. See jutt mis sealt kooriku vahelt välja hakkab lõpuks voolama... Algul on nagu ikka eelarvamus, kuid kui anda ajale aega ja ise mitte seda ära unustada, siis võib tulemus olla sõltuvust tekitav. Nüüd ma ei saagi enam temata elada.
Nemad ongi kaks päikest, kelle peale olen nüüdseks igatsusest peaaegu iga päev mõelnud. Praeguste prognooside järgi me enam nii pea ei kohtu. Kuid lasen ajal voolata ja loodan hingest ning tean, et ükskord on meil jälle nii tore, kui oli meil siis.
Tellimine:
Postitused (Atom)