22. märts 2009

GN1, GN1, GN1 - ikka mõtlen ja mõtlen selle peale. Kuid midagi tõsisemat ka nagu ette ei võta. Ikka saab endale lubatud, et hakkan korralikuks ning kõige pealt alustan sellest, et muudan oma mõttemaailma. Mõtlesin, et kui uude ellu kolin, siis on kergem muutuda, sest kõik nagunii muutub. Ei, ei ole! Mittemidagi ei ole muutunud.

Lihsalt kohutav viha tuleb peale, kuidas üks inimene võib olla nii saamatu. Aga minu puhul on seda ükskõiksust, laiskust kõikjal näha. Vaatan praegugi enda ümber ringi ja märkan sadu tegemata asju. Sadu. Kõike võib-olla ei teagi. Hakkaks otsast tegema. AGA... Olen juba viimased kaks nädalat oma kõige suuremat tööd edasi lükanud. Lükkan ka täna. Milline eeskuju!!!

Korraks oli vägev inspiratsioon ja korra oli ka tulemust näha. Kuid nüüd tundub, et kõik on nagu alla mäge liikunud. See, kuidas ma end mitte üheski situatsioonis ei suuda talitseda. Oleks siis kas või natukenegi, aga ei, 100x hullemalt läheb asi untsu.

Kommentaare ei ole: