Saatsin ta ära. Viimase veel natuke pikema päeva. Rohkem nii pikkasid enam sel' aastal ei tule. Ilus on magama minna, kui taevas suviselt kumades head ööd soovib. Kajutis ilus, aga kodus veel ilusam.
Kell on praegu 1:13, räägin S'iga, kes peagi Münchenisse lendab ning sealt edasi Salzburgi põrutab, kui kõik ikka hästi läheb ja ta homme pileti broneeritud saab. K juba põrutas ammu-ammu aega tagasi Austraaliasse, nii et ma teda kordagi ei näinud. Tema talvejope nutab minu kapinurgas igatsusest tema järele. Nüüd kui ma natuke aega kodus olen, saan temalt uudiseid last.fm'i kaudu hakata norima. Koju naastes lootsin, et ta on mulle juba milon kirja saatnud. Aga...
Olen viimasel ajal leidnud ennast üha sagedamini mõtlemast kahest asjast. Esiteks kooli pooleli jätmisest ja teiseks Temale uue kodu leidmiseks. Mõlemat mõtet põhjustab üks ja sama asi. Siinkohal ei hakka ma seda välja ütlema, sest kõik saavad aru, mis see on.
Eile nägin unes kohta, kus ma olin juba varem unenäos olnud. Reaalselt küll mitte. Usun, et see sümboliseerib minu ja ülikooli suhet. Esimesel korral mäletan, et sõitsin lifitiga edasi tagasi ja jäin mingile korrusele kinni, vahepeal tuli mulle meelde, et unustasin saiakesed maha. Seekord eksisin selles samas majas ära ja kohtusin ühe härrasmehega, kes mu viisakalt välja juhatas. Vahepeal uhkelt mulle selle maja aatriumi näidates. Võta nüüd näpust või saa aru. Oli see välja juhatamine alateadvuse märguanne, et parem oleks lõpp teha või... Aga, milleks see aatrium?
Muidu juhtus mul päris huvitav seiklus magamise ajal. Olen täheldanud, et kui ma üle väsinud olen, siis hakkan kergelt segast peksma. See öö ma näit. ärkasin üles ja panin kõik riided, mis minu kajutissuvalistes kohtades vedelsid, ilusti toolile kokku, sest perenaine S pidi tulema kajutit kontrollima. Esiteks ei tööta perenaine S meie laevas ja teiseks ei ole mitte keegi mitte kunagi käinud kajutite korrasolekut kontrollimas. Aga riided olid korralikult toolil.
Adjöö monsjöör!
