14. juuli 2009

Ma nii igaks juhuks ei kirjuta, mis kell on. Noh, selle arvuti aeg näitab täiesti valesti ja on praegu 1:35, ei kujuta isegi ette, mis see õige aeg olla võiks. Kuid see ei ole eriti tähtis, sest homme õhtul saab kaua magada. No, kuhu laiskus lõpuks viia suudab? Mis siis, et ülehomme peab jälle töötandril seisma sirge selja ja mitte valutavate põlvedega. Ja, mis veel õudsam, see meenutab mulle, et pean oma 5 päeva välja lülitatud režiimil olnud telefoni sisse lülitama ja selle hommikuks kella 9'ks äratrama panema. Homme on päev, mil tuleb iga kuine kohustuslik kaltsukate inventuur läbi viia Kärdlas. R'ile ja B'le lähen ka külla. Kui mul juuksuris liiga kaua aega ei lähe.

Nii üks asi veel. Lõpetasin täna hommikul kell 6:47 ametlikult kõige viimase kättesaadava sõjasarja vaatamise, mis tähendab, et olen nüüd pikalt kuival. Kui arvan, et sain oma rohelise, veidi märja ja mere maitselise inspiratsiooni kruusitäie kätte. Ja, mida rohkemat tahta võikski! Jätkates sõjateemat, sain täna ühe kanadalsega, kes elatub kalapüügist, jutule. Küsisin, et mida tema arvab hülgepüügist. Algul tahtis ta muidugi väita, et hülged viivadki kala populatsiooni alla, kuid peale minu veenvat küsimust: "Do you really belive that seals can affect the population of fish in such a drastic way?", hakkas ta kergelt rääkima suurtest ja efektiivsetest monstrum-laevadest. Lõpuks vajus muidugi jutt, kuhugi "You have such a beautyful and kind eyes" ära. Ja mulle ei meeldinud see.
See, MIKS ma üldse viitsin rääkida suvaliste inimestega on seepärast, et tänase mehega me leppisime kokku, et ta hakkab mind parandama, kui ma valesti ennast väljendan. Täna tundsin mitu korda, et see ei ole ikka õige, kuidas ma praegu selle lausega hakkama sain. Nagu grammatiliselt. Tahaks, et keegi eesti keeles seda samamoodi teeks. Mis veel imelikum, on see, et inglise keeles ma nagu vaistlikult tunnetan, et see lause ei kõla õigesti, kuid eesti keeles kirjutades/rääkides ei teki mul kunagi tunnet nagu ma just kirjutasin/ütlesin midagi täiesti valesti. Kuid tegelikult ma tegin seda. Nii kahju, et keegi mulle seda ei ütle. Oleksin nii tänulik.

Tegelikult olin täna asjalik ka. Uurisin T asju ja sain teada, et paganama Chillit on "kergelt" leeliseline. Mu õrnadel, just uue naha peale kasvatamisega hakkama saanud, sõrmedel oli selline tunne, nagu sinna oleks sattunud kergelt konsentreeritud väävelhapet. Selline mõnus valu, alguses laulsin emale lihtsalt, et kodukeemia ei saa ju olla nii tõhus, et füüsiliselt haiget teeb, sest algul muutusid sõrmed lihtsalt limaseks. Kuid võta näpust, pill tuleb pika ilu peale ja me oleme siin ikkagi, et õppida, oi, kuidas TEGI HAIGET! Mis veel hullem, tundus nagu ta oleks, kuidagi reageerinud rotipuuri võrestikuga ja tegi hingamise ka raskeks. Olllalaa...

Väljas on ilus praegu. Hakkab koitma, udune. Rohi on kindlasti märg ja teeks paljad varbad külmaks neil, kes unise peaga praegu kodu poole sammuks. See, mis häält praegu loodus teeb on imeline.

Kommentaare ei ole: