Käisin kodus. Hea oli, ühikasse jõudes tahtsin kohe tagasi minna. Ema nii väga pingutas minu pärast: munadevärvimine, töölt vabade päevade kauplemine, öösel meiega üleval istumine, laste rahulikusele sundimine, minu jalutama kutsumine jne... Kahju hakkas temast. Tegelikult oleks võinud vähem pabistmist, halva asja juures hea näo tegemist ja närvitsemist olla. Ei tahaks, et mind nagu külalist, keda peab ahjuprae ja siidilinadega tervitama, vastu võetakse - ikka oma pere laps. Mis siis, et külastab seda kord kolme kuu jooksul. Mis teha, kuid kodu ja kodu II on nii kaugel üksteisest. Ja olgem ausad, kui mul ka finatsi oleks, siis ikkagi iga nädalavahetus ei viitsiks kodus käia. See pikk sõit lihtsalt tüütab ära... Samas peabki paradiis võimalikult kättesaamatu olema.
Plaane oli palju, kuid lõpuks jäi ikka nii, et istusin kodus ja mõllasin laste ja vendadega. Lapsed on nii suureks kasvanud. K on nagu valmis pätt, E on õppimisega edasi liikunud - küll ta asja korda saab, nüüd on ainult matemaatik(buuuuuuuuuuuuh) jäänud. Matkasin nendega ka natuke. E hakkas jonnima ja K tegi teda pärast hästi järgi. Kusjuures täpselt. See oli nii naljakas.
Laeval nägin kõiki tuttavaid ja sain vajalikku infot, et mind ikkagi oodatakse tööl tagasi. Nii hea. Majanduslangus ikka ei mõjuta suvetöötajaid. L ja A-ga tahaks koos töötada, kuid ma arvan, et see pole võimalik. Sest muidu oleks kõik liiga perfektne. Hea, kui M-igagi koos ja muidugi võiks U-ga ka, kui kõige töökama töötajaga koos olla.
Ohh, tundub, et hakkavad asjad rööpasse tagasi minema. Miks minu elus peavad sellised möönad ja langused kogu aeg olema.
Praekapsas & kartul. Ikka veel ei ole isu täis.
Edit: 20 minutit jooksu. Lihased annavad tunda. Mägedest võib-olla.
