keegi teine

Kõik on nii ootusärevil. Nad ootavad valget laeva, aga tuleb hoopis valge sinise triibuga kaunitar Ofelia. Teetöölised seisavad ja naeravad valju häälega(imiteerivad töö tegemist). Ennist sõid töönädala alguse puhul kõik kambakesi jäätist. Nemad ongi need mehed, kes teevad meie väikesest ja armsast sadamast suure ja hirmuäratava euru asja(noh, nad täidavad ju tegelikult käsku, kuid keegi peab ju süüdi olema). Ei ole eriti õnnelik, kuid elu ju ikkagi peab edasi minema. Mis siis, et Hiiumaalt võib väga sageli leida kohti, kus ON aeg seisma jäänud. Kas või see vana päästerõngas, mis on pandud toki otsa ja seisab uue rambiga(koht, kuhu laev oma rambi paneb)kõrvuti. See on ju turisti jaoks eksootika. Väike saar, väikese sadamaga. Jah, ja Ola ja Ofelia ja Scania ei ole ka sügisest enam eurud. Tuleb suur ja hirmuäratav auto-trantspordi laev. Jälle ei ole õnnelik. Nüüdseks juba viis!! aastat on need kolm olnud minu koduks. Kohaks, kuhu lähen alati hea meele, kuigi väikese tüdimusega ja kust ära minna on alati hinges kripeldus ning tahtmine KOHE tagasi minna. Ma ei tea, kuidas selle üle elan, kui Ola maha müüakse(oh, kust saaksin ma küll rohkem kui kolmkümend miljonit krooni!!) ja ta näiteks kuskile Aafrikasse viiakse. Või, et Ofeliast naelad tehakse.

Aga vähemalt tundub, et sadamakassil Mikil veel jaksu jagub. Seda on näha tema kõrvadest, mis ajaga muutuvad järjest rohkem auguliseks. Isane on, noh! Kui kõik on euru, siis teda küll keegi eurustada ei suuda.

Kai kohale on tõusnud tume sinine pilv.

Näuh!