Mul on mingi uus laine peal. Kas see tuleb sellest, et elan nüüd lause, "If we don't try to help others, then we are nothing", järgi. Või seepärast, et ma nüüd jälle uues kodus või tegelt ma ise ka ei tea mispärast... Mul käivad need hood nii hooajati peal. Nii toredalt ebatasakaalukas inimene.
Täna tegin algust, siis selle aitamisega. Käisin Tartu Varjupaigas natuke nagu talgutel. Noh, meie saime muidugi kõige raskema töö. Õigemini hiilgasin mina jälle oma valikuga. Täitsime koerte kuutide ümber olevaid auke. Ega see eriti mõtekas ei olnud, sest ketikoerad juba igavusest hakkavad neid liivakohtasid üles kaevama. Kindlasti tekib neil ka huvi, et mis me ikkagi sinna liiva alla matsime. Aga sai natuke, siis aidatud. Usun, et kõige rohkem oli abi selle suure rahvamassi juures sellest, et koertega tegeleti ja jalutati. Kuna me töötasime kuutide juures, siis nägime päris hästi, et üks inimene tuli jalutamast ja teine inimene juba võttis sama koera ja läks uuele ringile. See ju ainult positiivne!
Mis muidugi mulle silma jäi oli see, et kogu inimjõudu ei suudetud rakendada. Korraldajad ise hakkasid tööle ning hiljem tulijad ei leidnud enam ülesse neid, kes teadsid, mida teha. Noh, loomulikult lõpmatuseni ei saa hiljem tulijaid muidugi ka oodata, kuid vähemalt oleks võinud venitada tööde algusega väljakuulutatud ajani. Või ei olnudki seal nii palju tööd, et kõiki tööle panna?
Ah, mis siis veel. Keel on kare Verneris kohvi joomisest ning emaga ollakse jälle tülis. Ma ei tea, seekord sai ta ikka väga kena käkiga hakkama. Kripeldab. Kuid nagu A ütles, siis ega siin keegi teine süüdi ole, kui mina ise. Ema aitas ainult august paar labida täit liiva vähemaks visata. Kuid samas, ma ju palusin teda!
Hakkan nüüd vist rattaga koju minema. Pime on ja ma südamest loodan, et minu väike higiliikur apteegi ees alles on.
Ega siin nalja ei ole!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar