Palun, palun, kas keegi hea hing aitaks mul otsida minu toa lõpututest avarustest u-neti paroolikaardi teist poolt. Kunagi ammu murdis väike vend kaardi pooleks - noh eks kaks ole alati parem kui ainult üks. Nüüd peangi vaevlema teatmatuses oma kontoseisust, sest alatasa on mul üks pool kadunud ja pank küsib ka Murphyt tehes kogu aeg sellelt poolelt numbreid, mida mul pole. Mitte, et peaks olema usin ja ettenägelik ning ühes sellga ka oma närve säästma ja pangast uus paroolikaart küsida. Phh, nii poleks ju üldse huvitav!
Nonii nüüd ma olen seal maal juba, et tahan minna Tartusse. Üldse ei peagi hakkama mõtlema kõigele sellele, mis/kes siia maha jääb/jäävad. Sest, sel' juhul tuleks mulle peale paanika, nutuhood, tusatuju jne... Parem mõtlen, mida imelist ma kõike seal tegema hakkan. Jah, ja imeline on selle kõige ühine nimetaja kohe kindlasti. Nüüd on lõpp sellel, et istun ühes Eesti kaunimas linnas ja saan alles pool aastat hiljem teada, et see puust kummaliste majadega ilus paik, millest viivad asjaajamised pea iga päev läbi, on Supilinn - olen nii loll, tean. Aga peale seda teada saamist natuke targem. Jälle.
Olen jätnud kõik asjatoimetused jälle viimaselele ee... enami isegi mitte nädalale vaid päevale. See on nii minulik. Imestan, kui laevalt koju tulles ei ole mul veel mustmiljon tometust juures. But that's the way it has always been...
Loen hulgaliselt toidublogisi ning loon omni-retseptidest oma versioone vegan võtmes. Nii lahe oleks teha vaniljemaitselise soja-piimaga mustika piimakisselli. Jne... Muidugi olen ennast juba ettevalmistanud, et suurt ja fancyt vegan-pidu meil see aasta ei tule, sest ma endiselt ju töötu. Seega küüslauguga ahjukartulid saavad päris tegijad olema.
Homme viimast nädalat Olal. Noh, nii korraks. Kuulsin, et töökaaslased on mind aasta suvetüdrukuks valinud. No maaaaaaaaaaaa eiiiiiiiii teaaaaaaaaa... Tegelikult ei ole sellised esiletõstmised ja kiitmised my cup of tea. Seni ajani ei võta eriti isiklikult, kui mind kiidetakse. Kui ma ise leian, et olen midagi hästi teinud, siis küll, kuid mitte nii, et keegi teine ütleb. Mitte, et ma ei austaks ütlejat, kuid enamus kordi ma leian, et ei ole kiitmist väärt. Sest tean, et palju kiidetakse ka ilma asjata ja palju jäetakse kiitmata asja eest. Ohh, ei tea... Lihtsalt, kui tehakse seda kõigi ees ja nähes ja, siis kindlasti kõik plaksutavad ka... Ja ma punastan ka... Ja, kuidas ma, siis selle teamisega edasi elan, et olengi Väinamere Teenindus AS'i Suvetüdruk 2009.
Hõulimõuli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar