2. jaan 2009

Tema on tore. Mul on hea meel, et minu ja tema teed korra ühel rajal kohtusid. Loodan, et kohtuvad veel ja veel ja veel. Kunagi. Vaimukas, arvestav, südamega. Mõnusa, suure ja soojaga. Kõige toredam on see, et tundub nagu ta mõtleks minu peale. Kindlad tõendid puuduvad. Vahest isegi kulutab kogu oma tähelepanu minu peale, st. kui teised lihtsalt kuulavad, et kuulata, siis tema kuulab ka päriselt.Mind ja teisi ka. Tõendid olemas. Ta mäletab, mida ma eile tegin või ütlesin või tegemata jätsin. Ja teeb seda täna, mida ta eile lubas. Mingit suusoojaks ütlemist ei ole. Teda lihtsalt kuulad ja kuulad tema rahulikku häält ning asjalikku juttu. Kuidagi eriline tunne on, kui ta ütleb teistele, et ta ei tule nendega vaid jääb meiega. Super! Arvan, et ta läks mulle südamesse, sest ta on paljuski minu moodi. Ikkagi 25. veebruaril sündinud.

Tema on särav. Eriline isiksus. Täesti teistmoodi. Olen väga rõõmus, et ma lõpuks ta omaks võtsin. Ta andis mulle palju, ise seda mõistmata. Ma ei ole kunagi selliseid lollusi teinud. Mõned jäid isegi järele proovimata. Vahel on vaja selliste inimestega kohtuda, et aru saada kui kammitsetud just sinu maailm on. Siis saad aru, kui piiritletud on nii sinu, kui sind ümbritsevate mõttemaailm. Enamikul ja see on kole. Kõik teistsugune on vale, kuigi tegelikult on vaja lihtsalt kaugemale näha Ja vahel on vaja natuke rohkem kooriku vahele ennast ajada, et mõista, et ka sellised inimesed on täiesti omal kohal vajalikud. See jutt mis sealt kooriku vahelt välja hakkab lõpuks voolama... Algul on nagu ikka eelarvamus, kuid kui anda ajale aega ja ise mitte seda ära unustada, siis võib tulemus olla sõltuvust tekitav. Nüüd ma ei saagi enam temata elada.

Nemad ongi kaks päikest, kelle peale olen nüüdseks igatsusest peaaegu iga päev mõelnud. Praeguste prognooside järgi me enam nii pea ei kohtu. Kuid lasen ajal voolata ja loodan hingest ning tean, et ükskord on meil jälle nii tore, kui oli meil siis.

Kommentaare ei ole: