Need väiksed putuk-mutukid on kohal. Hirmus väikesed äädikakärbeste taolised vereimejad. Nii nagu esimesed kevadekuulutajad lumikellukesed, on nemad märguandeks sellele, et peab hakkama tõsiselt võtma jutte tõelise suve saabumisest. Ja kui ikka veel julged kahelda selles, et need on nemad ja ajad kerge kõdituse küünarnukil oma akiivsete käearvade süüks, siis kuplad kätel peaksid tooma su maa peale. Ning lõpuks peaksid jõudma järeldusele, et aeg oleks oma põrandale vajunud tekk kassidest puhtaks pühkida ning hoolikalt enda peale laotada. A, ja tekki tuleks lahti kloppida võimalikult hääletult, et mitte ehmatada öö saabumisega aktiivseks muutunud rotte.
Rääkides tutikatest sõpradest, siis oli meil täna väikene progress. Rutt oli nõus ise minu käe peale ronima. Küll mitte puurist, kuid laua pealt. Pärast istusid mu süles rahuliult päris mitu minutit. Noh, Rutt istus Pille peas. Tavaliselt istuvad nad Paksu kõhu all. Ei saa aru, miks kirjutan siia neis tegelastest. Tegin ju neile oma blogi. Kuigi ei tea, kas hakkan seda täitma. Kardan hullult, et minu uues sõbrad saavad väga kiiresti otsa. Lihtsalt niivõrd halbu prognoose olen nende eestimaiste kohta lugenud. Annan endast kõik, et neil ikka jaguks seda jaksu minuga koos kulgeda pikemalt, kui ennustatakse.
Aga nüüd küll põhku!
