Olen tõsises stressis peamiselt tänu enda laiskusele. Kõik tööd, mis vähegi võimalik on lükatud kuskile tulevikku. Tulevik, mis aga PEAB algama üsna pea. Kuid enamjaolt olen harjunud asju viimasel minutil tegema ja tavaliselt on nad ka hästi välja kukkunud. Lihtsalt võta ennast üheks õhtuks kokku ja teen asja ära. Ei mingit pikka aega piilemist ühe asja kallal. See on lihtsalt omandatud oskus. Pikaajalise praktikaga. Kuid, kui üldse pole tahtmist kuskilt otsast kinni võtta ja alustada. Nüüd peangi tänu laiskusele kalkuleerima, et kas saan vajalikud 40 punkti, mis kursuse lõpetamiseks vajalikud on, ikka kätte. Kui ei saaks, siis oleks see ülisuur pettumus nii minule endal, kui ka minu perele - põhiliselt siiski emale, kellele minu tegemised hullult korda lähevad. Loomulikult on ta uhke minu üle. Ma oleksin ka, kui mu tütar ülikoolis käiks. Nüüd mõtlengi, et kas see on ikka minu unistus või kellegi teise oma. Süsteem keerleb ikka edasi. Ma tahaks nii väga selle ringi seest välja astuda ja siiskis saavutada elus rohkem, kui lihtsalt koduperenaise elu. Kuigi ka see on väga-väga hea elu.
Minu ema unistab ka, et ta ei tahaks ainult olla keegi, kes teeb süüa ja koristab. Nüüd, siin kaugel olles mõtlen jälle ja jälle, et peaks koju minema ja teda aitama. Samas ma ei taha minna koju, kui see tolgus ka seal on. Lihtsalt ei taha ja kõik. See on minu võimalus olla eemal nendest probleemidest, mis neid seal ikka ja jälle kummitavad. Kohutav lihtsalt ei midagi muud. Arvatavasti olengi siin seepärast, et olla eemal igapäeva muredest. Kuigi midagi liigub ka paremuse poole. Emaga just ükspäev arutasime ja tundub, et ees on suured muutused nagu too massöörgi ütles – vanaviisi enam edasi minna ei saa.
Aga vähemalt seegi hea, et täna lähen K-le külla. Saab natuke teistmoodi juttu rääkida ja olla natuke teises keskkonnas. Kuigi siin on ka hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar