Tee, mis tahad, aga ma eile tundsin jälle ebaloomulikku tunnet. Kõnnin jooksmast tulles mäest üles ja terve muru(naadid rsk) justkui kihaks mingitest olenditest. Täiesti minu jala juures kuulsin seda heli. Justkui oleks keegi lehtede sees endale teed rajanud. Vaatasin tähelepanelikult, kuid ei märganud midagi. Märgatavat tuult ei olnud ja pealekauba olin ju orus, kus peaks tuulevaikne olema. - tean, et sellel on seletus, kuid mina veel seda ei tea.
Käisin jooksmas. Kahjuks ei läinud nii nagu olin plaaninud - 45 minutit rahulikus tempos jõeäärset jooksu. Esimene sett väsitas ära - 15 minutit kiires tempos jooksu ja siis enam ei jaksanud. Pealegi oli jõeäär täis mingeid kahtlasi joodikuid, kes kõik vahtisid. And I'm a shy one. Järgmised tulid kõik 5/4 minutilised setid - no ei jaksanud, isegi, kui võtsin endale eesmärgiks 10 minutit joosta-ikka 5!! Duh! Kokku tuli mingi 32 minutit, 45 PEAB olema! Lihtsalt tuleb alguses tempot korrigeerida, et lõpus jaksaks ka midagi teha.
Asi on lihtsalt motiveerituses. Lugesin tema blogi, see ei ole küll eriti informatiivne, kuid mulle andis ta inspiratsiooni. Lihtsalt pean end lükkama sinna maani, kus enam absoluutselt ei jaksa, tema kirjutas, et natukese aja pärast pidi nagu uus kotike energiat juurde tulema. Aju pidi andma mingil hetkel lihastelel ohumärgi , et nad enam ei jaksaks, sest lõpus võib lihtsalt nii olla et inimene kukub pikali ja enam edasi liikuda ei jaksa. Tegelikult nad jaksavad küll. Nii lihtne, kui see ka ei tundu, pean oma aju ülekavaldama.
Ahjaa, pealekauba hakkas põlv ka kummaliselt valutama. Nagu käies ega joostes ei ole valu, kui jala õigesti(sirgelt) maha panen. Lootsin, et see on mingi väike kramp, kuid tänaseks hommikuks ei olnud see ikka veel üle läinud. Läheksin seepärast ujuma, kuid minu tudengistaatust tõestav kaart on veel tulemata.
Täna on jälle killer päev. Ei teagi, kas jaksan jooksma minna. K-ga pean ka veel kokku saama, et talle tema maasikad ära kinkida. Vähemalt saab selle mulla ja Eerikaga ühelepoole.
Boršisupp siit ma tulen!
