24. aug 2009

Kinnitan endale kindlal meele, et ma ei ole asjade inimene. Ma ei ole seda kunagi olude sunnil olnud. Nüüd, aga mõtlen, et kas see, mida ma mõtlen ja see, mida ma tegelikult mõtlen ja samal ajal teen ikka on üks ja sama. Kui mul oleks võimalus olnud, siis kas mul oleksid prioriteedid kuskil mujal? Võib-olla see, mida ma mõtlen, et mõtlen on see, millest ma unistan, et mõtlen või peaksin mõtlema. Üha rohkem aega veedan ma igasugustel asjade-portaalidel istudes ja neile mõeldes. Jällegi ütlen ja mõtlen, et tegelikult on mul täiulsikuks eluks Tartus vaja vaid(kolme!) asja: fotoaparaati, ühte käändajat, ühte jalgratast. Nii vähe seepärast, et mul on kõik muu juba olemas. Ahjaa, rösteri saan ka vist, kui asjalik ja tubli olen ning selle endale muretsen.

Ühe ja poole silmaga(mis teeb tegelikult kokku terve) olen jälginud Berliini MM ja mõelnud enda jaoks, et milleks meile sport. Sportlased ei tee mingisugust sellist tööd, mille viljad meid toidaks, sooja annaks või ühest kohast teise viiks. Või äkki siiski viivad need meid ühest kohast teise, siis kui laseme oma unistustel lennata. Mina ei pea sporti mõttetuks - ma paneksin nad ühele pulgale kunstnike, kirjanike ja muude meelelahutajatega. Nemad ei ole pelgalt meelelahutajad vaid nad on eeskujudeks kõigile, kellel on vaja kedagi, et edasi liikuda. Kui teiselt poolt vaadata, siis on kõik eelpool mainitud tegelased sisuliselt mõttetud, kuid minu(ja paljude teiste jaoks samuti) mitte nii väga.

Kommentaare ei ole: