Evelil on täna nimepäev.

Nägin täna unes, et kõhutasime väikese venna ja õega akna peal esmaabi sissekäigu ees (meie kodu oli, siis oletavalt haigla kõrval) ja elasime kaasa kiirabi saabumistele (nagu teatris või kinos :)). Näiteks üks patsient oli rase paljas naine. Ühte mäletan veel, oli selline peenelt pügatud habemega mees. Aga ma ei mäleta, mis tal viga oli. Polnudki midagi võib-olla.

Tahaks nii palju teha. Eriti tahaks olla nii palju.

Võib-olla on ka aeg. Saada suureks.

 

Leidsin hea pildi. Selle peale jääb ainult tsiteerida klassikuid: "Ja nii ongi"

Emm, ma luban, et hakkan korralikuks - ei pane telekat mängima, pesen oma toa põranda ära, vahetan kassiliiva ära ja võib-olla isegi pesen ennast ja oma riideid (kõik korraga).

Mmm... võib-olla siiski homme?

Mu tänane päev on olnud sisutihe. Tiheda sisuga. Koer -> voodi -> koer -> pood -> voodi = hommikused ärkamised ei ole minu. Ma olen kella seitsmesest ärkamisest terve päeva nagu zombie.

Hoidsin ennast tugevalt tagasi, et täna bussijaamas Sirjet oodates, bussipiletit koju ei ostnud. Lihtsalt ilmad on nii head olnud. Väike miinus (Hiiumaal, siiski vist isegi pluss kraadid), mis teeb igasuguse inimtegevuse võimalikuks. Ja pealekauba on mu hinge pugenud mingisgune härdus. Ja eks süda ka natuke valutab. Mul on kahtlane tunne, et kui ma nüüd koju peaksin saama, siis tuleb mingi ida kõrgrõhkond ja rikub minu plaanid (kuradi Venemaa, ma ütlen!).

Ma ei vingu, ma ei vingu, ma ei vingu... Aga, miks ma ei suuda sellest suurest valgest asjast, mis on katnud kõik koledad asjad ja mida ma varem igatsesin ja enne magama jäämist teda palusin, kuidagi rõõmu tunda? Peaks äkki paremad saapad ostma? Khm, saapad või asjad (loe: ketsid, mille mõlema talla all on lõhe - noh, tead ju küll, kuidas need hiinakad laguneda tavatsevad) :)

Ma lähen rahuldan nüüd ennast edasi.

Oma kunagisele kallile kambajõmmile,

Kõigepealt pean ütlema, et ma ei parasta vaid, et mul on kahju. Kahju, et Õelus suudab, kellegi südamest nii suure osa võtta, et Eneseanalüüsile ei jäägi ruumi.
Ma ei parasta, sest ma usun, et inimene on asjad, mis temaga juhtuvad, ise põhjustanud.

Pean ka vabandust paluma, et ma sulle ennist oma sõnadega haiget tegin või sind, kuidagi vähem väärtuslikumana tundma panin. Varem, kui ma veel Asjadest nii palju ei teadnud ja sina võisid olla seepärast minu elus Juhtivas rollis ja siis tõesti oli sul õigus öelda NEID asju MULLE. Ja mina kuulasin ja imesid kõike endasse. Imetlesin! Nüüd olles sinust just kui pikemaks kasvanud samas, kui sina ei ole kunagi suuremaks saada isegi tahtnud. Sellepärast ongi mul nüüd õigus tunda, et mul on õigus. Ja ma võin nüüd neid asju öelda ja nüüd võib olla nii, et sinul ei olegi õigus.

Kõigil meil on oma rada käia. Mul on hea meel, kuigi sinu rada ei ole just kõige ihaldusväärsem,et oled leidnud endas rahu. Juba leppimine on pool võitu. Kuigi alati jääb see võimalus, et sa saad vanemaks ning mõistad. Karma, mis muud karma...

Meie teed lähevad lahku. Lõikan välja südamest. Tean, et leian tekkinud augu peale sobiva või isegi parema paiga. Lihtsalt mu süda on väike ning kõik selle peale igaveseks olema ei mahu.
                                     ISE SA SELLE OTSUSE JU TEGID!

Aitäh sulle!

Olen pärinud oma emalt oskuse raske asjade lahendamise asemel pea mulla alla peitma.

Ja ma olen kobakobakoba.

Ostsin poest sitta st mingid leivad, mis maitsevad nagu puhas chilli. Ja neid on veel 2 tükki ka. Sojalatet joooooooon koos amaretto siirupiga.

Lähen homme Hiidu. Reedel Steffyga Tallinna arsti juurde. Tuleb üks pikk bussiga sõitmise päev. Noh, mis ma sealt ikka kuulen. Loodan, et Joost ei käsi mul koera kohe magama panna.

Pean oma neli päeva kodus võimalikult efektiivselt st loe: vähe magamist, hommikul vara üles, rattad alla ja töö, töö, töö, veetma.

Aga muidu on mu elu mõttetu. Ise ma ju ta selliseks elanud olen. Aga küll ma hakkama saan. Klarika küllakutsed ei tee mu elu ka kuidagi paremaks. Koguaeg on selline tunne, et millal mina küll oma elu elama hakkan. Samas ei tähenda ju reisimine, et ma elan. Elatakse ikka, siis kui enam seda millal hakkame elama küsimust ei ole.

Ja mul on kuue korruseline šokolaadimaja kapi peal.

Ilm on olnud päev otsa lihtsalt imeline. Enne oli taevas kullane, nüüd on helesinine. Koguaeg on kõike saatnud väikene päikene. Käisin koertega jalutamas ja terve maailm oli punaseid ja kollaseid lehti täis. Tuul ei ole segaja, kui suur ja paks müts peas ning sall kaelas. Kummikud mul muidugi polnud, aga pole hullu, sest õnneks ei pidanud koerte järgi läbi kraavide ja üle heinamaa kappama. Väike maius ja kutsad on nagu sulamesi. Muuidu tänaseks õhtuks lubab tormi ja seda suure tähe või caps lockiga. Ootame, et tuleks maru. Sügismaru. Maru maru.

Ja ma ei saa mainimatta jätta, et vähem, kui kahe nädala pärast olen ma Bifffffyyyy kontserdil.

What the fuck we're still arguing about?

3. september.

Lähen läbi puhastustule, et otsustavalt liikuda uule teele. Otsustavalt. Seekord.

Peas on lokkis mõtted.

Angels fall to the floor...

"There was nothing so very remarkable in that; nor did Alice think it so very much out of the way to hear the Rabbit sai to itself, "Oh dear! Oh dear! I shall be too late!"; but when the Rabbit actually took a watch out of its waistcoat-pocket, and looked at it, and then hurried on, Alice started to her feet, for it flashed across her mind that she had never before seen a rabbit with either a waitcoat-pocket, of a watch to take out of it /.../"
---------
No, ega sellise teate levik kaua aega võtta saa! Sõna avatud uksega telgist kandub edasi kulutule põlemise kiirusega. Ja nii nad võitlevad ümber minu öise kodu nii endi, kui oma järeltulevaste põlvede eest. Inin on ka suletud kõrvadega kuuldav.
Kõik päevad kodus olles v.a esimene õudusteöö, olen maganud telgis. VÄGA hea, öösel läheb jahedaks ja hommikul puhub mõnus tuul. Mida 3. korrusel just eriti sagedasti ei kohta.
---------
Ja üldse peaks Tartusse pühapäeval sõitma. Kaema, mis Emajõekallaste peal huvitavat toimub. Põhiliselt peab minema asju korraldama ja uudiseid tagantjärgi ära rääkima. Ja asju plaanima. Plaanima plaani.
---------
Ja maasikauputus on ka. Ma kordan veelkord: ma-a-a-sika UP-UTU-S! Vahepeal uputab ka niisama. Tallinnas. Sel' puhul soovitan kasutusele võtta jalgratas ja vurada läbi porilompide. Kummikute olemasolu ei ole vajalik. Paljajlu olek soovitatav.
---------
Kas homme saab ajalooline hetk tõesti tõeks: mina ja Hiiu Folgil?

Chucabaratampapa!

Looder ja muidusööja.

Klassika-kuhjan kõik tööd ja eksamid ühele nädalale ja olen õnnelik. Eksamid ja eksamid ja eksamid, keskmiselt on mul sellest sõnast juba kõrini. Bla-bla. Nagu see oleks mingi vabandus asjade mitte tegemiseks.

Oma CV-sse saan nüüd kirjutada, et olen pädev ruuporisse rääkima. Alguses värisesin nagu haavaleht, aga pika peale läks üle, kuigi ühtegi aboluutset tera mu suust ikkagi ei tulnud. Pole ma ka päriselus tervan nagunii.

Muidu elu käib ja kõik on hästi. Kuigi viimasel ajal on asjad nii rahutuks muutunud. Samas prioriteedid on mul vähemalt paigas.

Kokkutuleku peab ka ära korraldama. Peab.

Pilt ei ole minu tehtud (liiga ilus selleks xD)

Nonii, nüüd on see, siis ametlik. Kui juba Svjata Vatra koduõuele mängima tuleb, siis PEAB mu Oa kodu olema parim paik maailmas, kus elada. Ja oi, kui head asjad sünnivad veel keskmises toas. Ei kujutanudki ette, et SELLISED toimumised üldse juhtuvad. Ainuke asi, mis valesti on see, et külm on. Kül-l-l-m. Aga see on vist igalpool praegu nii. Inimesed kurvastavad. Loodan, et mitte eriti valjult, sest tegemist on ju ikkagi kevadega, mis kurvstamise asemel peaks südame laulma panema.

Tead, hakkan praegu mõtlema, et polegi vist juba ammuilma nii heal deserdil käinud. Kõik see Supilinna õhkkond ja inimesed....

Ja las ta praegu ollagi nii.

Ei, ei, ei, ei, ei... Ikka ei saa asja. Kuigi on juba kevad ja tõukejõudu peaks jätkuma... Asi on ikkagi iseloomutuses. Kui juba hommikut alustatakse õllega, siis on teada mis ülejäänud päevast saab.

Vaatasin aknast välja ja nägin ilmutust. Ennast rastadega. Ei olnud tore, võib-olla mõtlen ümber. Ja kottis teksasesed ei ole ka ilusad, kuigi mõni meist arvas, et need on suisa seksikad. Haha.

Peaks minema ja vaatama, kas sinilille juba saab. Pajudtibud - jest.

Minu lemmik kodulehekülg ilm.ee on külmarottide ja kevadefännide vastu armuline.

2 koolitööd tilpnevad nagu ühed vastikuttöödmillepeabärategema mul kaelas. Mõlemad olen alustanud, kuid keskendumisega on raskusi. Ma ei tea, kas see on kevadest või madalast vererõhust, aga nii kui tahan süveneda, siis tuleb uni peale.

Ahjaa, kui keegi püüab väita, et ma ei ole hädaldaja, siis siin on tõestus, et see pole nii. Ükspäev ostsin omale uued jalanõud, kuid tol hetkel neid jalga polnud aega panna. Siis leidsin, et sobiv aeg selleks oleks foori taga punase tulega need kähku jalga toppida, mis sa ikka seal muud teed. Kuid kahjuks ülehindasin oma tasakaalu hoidmise oskust ja ei saanud jala tõstmise ja samal ajal ratta hoidmisega hakkama. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal - üks noormees aitas mul ratast hoida. Ma proovisin, siis järsust lahkusest kohkununa, oma värisevat jalga saabastesse suruda. Samal ajal jõudsin sellele suvalisele vabatahtlikule kogu oma elumured ära kurta. See ei olnud minust viisakas. Aga noormees oli küll viisakas ja soovis mulle ilusat kevadet. Nii ilus maailm ongi.

Ja põlv ka valutab.

Vaikselt hakkan rajale tagasi saama. Vahepeal on olnud nagu kerges udus. Mitte midagi ei mäleta. Sinn-tänna, sinka-vonka.
Tundub, et nüüd tuleb tubli olla ja kooliga kõik vinks-vonks ajada, et Eestist võimalikult vara jalga saada lasta. Muidugi tuleb tubli olla ja võimalikult mitu kontakti luua, et välismaale minek sujuks tõrgedeta. Kuigi minu enseusk on päris kõva. Mul on kõva eneseusk. Heh.

Ja pealekauba on veel kevad ka tulnud. Ratas on garaažist väljas. Kummikuid pole.




Ai, alles praegu sain aru, et kui ma mais jalga lasen, siis tõenäoliselt K-d ei näegi.

Ütleme, et kaks inimest jalutavad ühel ja samal kitsal tänaval teineteisele vastu. Ilma trajektoori muutmata nad üksteisest mööduda ei saa. Nüüd on väga oluline kumb neist võtab suuna räästa alla ja kumb sellest eemale. Tollel inimesel, kes valis räästaaluse on päris suur tõenäosus jääkolakaga pihta saada ja seetõttu ennast päris halvasti tundma hakata.
Vot sulle lopsu, milline ensehävitus viis!

Radiohead'i "Bittersweet symphony" on üks õite hea lugulaul. Mida rohkem mõtlen, seda enam tundub, et sõna bittersweetpuhul on tegu geniaalse kõike hõlmava terminiga kirjeldamaks Elu ennast. Mõru/kibe-magus eest keelde panduna, pole aimugi, kas keelemehed on sellele sõnale ka mingi täpsema tõlke andnud. Muud pole öelda, kui et täiuslik! Arutlen siin omaette, et ei meenu ühtegi hetke oma elust, kus on esinenud vaid inglise keelse omadussõna üks osa. Ikka mõru ja magus käsikäes. Nagu öeldakse, et igal mündil on kaks poolt. Lihtsalt konks seisneb selles, et tuleb osata mõlemad pooled ära tunda. Ja konks alla neelata.

Hõu!

Tahaksin rattaga sõita. On see üldse praegusel ajal võimalik, ilma, et 2 sekudiga kuskil lumehanges upakil oleks?

Ärkasin 6.30, et teada saada, et täna loenguid ei toimugi. Sõitsin Karlovast Tähtverre, et siin 9.01-ni nina nokkida ja siis sama targalt tagasi minna. Nokitud ninaga. I suck. Want to sleep? Koer oli ka hämmingus, et 01.midagi läksime magama ja nüüd nii vara õue minek. Ta oli tõsiselt unine.

Eile rääkisin vennaga. Või, kui täpsem olla, siis täna öösel. Tuli välja, et ta on ka tahtnud Sea Shepherdi peale vabatahtlikuks!!! Ma lihtsalt ei uskunud seda, kui ta ütles. Muidugi oli ta ka mõelnud Brasiilia kodutute laste aitamisele ja Aafriklastele kaevude ehitamisele, kuid kõige tähtsam on see, et ta tahaks vaalasid aidata!! Minu jaoks on see nagu midagi nii üli suurt, et keegigi mõtleb samamoodi, kui minu jaoks väga oluliste inimeste kamp.

Väljas ei ole enam külm. Koeraga on lust jalutada. Lust. Lust. Just.

Mu elus ei ole midagi porduktiivset.

Üks hävitamine kõik!

Hollalaa.

Vuhuu, üleeile õnnestus juuksed ripsmete külge külmetada. Päris valus oli. Nina tahtis sissehingamisel pea küljest ära kukkuda. See tähendab, et igasugune elutegevus väljaspool tuba oli minimeeritud.

Tol samal õhtul, kui ootasin, et soojaveetoru lahti külmuks, tabasin end mõttelt, et mul on 4 tühja sooja tuba ja õues on miljon koduta looma, kellel oleks siin, minu juures, palju parem. Milline inimeste poolne raiskamine - kui igas soojas toas oleks vähemalt kaks kassi, siis ei sureks ükski loom külmasurma. Isegi meie keldris on soojem!
Päris huvitav pilt tõusis mu mõtteisse, kuidas ma hommikul kell 10 avan maja tagumise ukse ja sajad kassid ja koerad jooksevad välja oma asju ajama. Enne seda olen tühjendanud oma külmkapi kõigest nende jaoks söödavast. Neile. Nagu 101 dalmaatsia koera.

Linnas liikudes näeb hulgi naisi, kes nagu kannavad täispikkuses karusnahast mantleid. Selle tõttu nägin unes ka mingeid jõledaid kasukaid ja bussiõnnetust. Way to go! Noooot...

Eile oli kena -9, kannatas isegi 2 tundi jalutada ilma, et tekiks tunne, et tagumiku küljes ripub jääpurikas.

Otsustagu, siis lõpuks juba ära, kas läheb soojaks või jätkub -30 -ne küm. Ühel päeval loen uudiseid, mid räägivad nii külmalaine jätkumisest, kui selle lõppemisest. Ilmateates asuvad -27 ja -8 suhteliselt lähestikku. On's see, siis tõesti võimalik? Peaksin ma täna minema keldri ahju kütma?

That's the man I would die for

Rrr...

"Oh, darling I wish you were here..." Owl City laulab nii. Kell on 3:18 öösel. Kõik on jälle paigast ära.

Tänase ööga pean valmis jõudma kirjatöö. See on kohutav, kuidas ma ei suuda end sundida tegema midagi, mille kasutegur on vähem, kui 0. Samaväärne füüsika õppimisega. Loen, õpin pähe, kuid kuskil on mingi lühis ja midagi loogilist ja elus aitavat sellest ei sünniks. Seostamisvõime puudub. Praeguse töö juures pean veel aru saama ka pikast võõrkeelsest tekstist. Ah, ja mis veel naljakas on see, et minu asendustegevus õppimisele on tagasi. Nokkisin oma sülekal lahti kõik nupud, puhastasin ning panin nad tagasi. Mõtekas?

Kodus on olnud niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea. Vist parim puhkus, mis mul kunagi olnud on.

Tartus tuleb ka nüüd, kuidagi konstruktiivsemalt asja hakata ajama. Oma aega rohkem väärtustama ja bla bla bla. Vähem nina nokkimist ja näiteks rohkem trenni.

Homme teen martsipani ja jalutan hobustega. Või vähemalt proovin mängida. Või kuidagi muudmoodi huvitav olla.

Väljas on talvevõlumaa. Endiselt.

Meil on vist uus sõber.

Mulle meeldib vaadata lund, kuhu mitte keegi veel astunud pole. Õnn, et mul on praegu seda võimalus nii palju teha.
Lapsed hakkasid ehitama palliplatsile uisuväljakut. Päästeteenistus lubas ka aidata.