Muidu on kõik päris hea.

Juhtus selline imeline asi, et sain töölt 2 vaba päeva ja need said just kogemata olema 24. ja 25. Nüüd olengi kodus. Polegi veel SEE tunne peale tulnud. Pigem on tunnen nagu Hurtsi uues jõululaulus-oleksin just kui uue aasta alguses ja et see tuleb teistsugusem. Tagasi eriti ei vaata vaid ikka edasi. Põnev ja veelkord ainult põnev. Uus kool, uued ettevõtmised, enesetõestus vajadus, eksamid suvel?-second chance, uus korterinaaber, suvi!! Ütleme nii, et mul ON, mida oodata. Ja mul on tunne, et ma suudan seda veelgi huvitavamsk teha.

Me lihtsalt PEAME hakkama midagi tegema!

Imedeime, olen üksinda kodus. Kõhe ja veelkord kõhe. Igav on ka ja kondid valutavad nagu ikka. Jap päris kummaline ta on-mina, kes muidu elan nelja teise inimesega pigem õlerahvastatud korteris, olen reede õhtulks jäetud hunniku mandariinide ja kahe purgi Dr. Pepperiga. How fun! Muidugi ei ole ma siin mitte kunagi tegelikult üksi, sest meil on siin 10+1 tegelast. Selle erakordse sündmuse põhjustavad ka muude asjade seas tormilised ajad siin majas. Kes läksid lahku, kes leidsid uued armastused ja kes niisama kuskil Tartus uitavad.

Mis toob mulle meelde ühe hirmsa mõtte, et ma olen kohutavalt temast sõltuv. See ongi vist nüüd tõeline. Ärkan üles mõtlen tema peale, kohe kui töölt lahti saan, siis helistan ja muidugi helistan ka vahest töö ajal. Kodus oleme kogu aeg ühes toas koos, kaua eraldi olla ei saa. Ma tean mida ta mõtleb, naeran tema moodi, teen tema nalju jne.. Tõeline ja veelkord tõeline. Mitte kunagi ei ole midagi sellist olnud. Me oleme nii erinevad, et see muudab meid järjest lähedasemateks. Muidu ei oleks hullu, sest kõik on ülitore, kuid üks mõte ei jäta kummitamis: mis siis juhtub, kui mul teda enam pole. Kui ta otsustabki Itaaliasse minna. Ma ei suuda temast nädal aegagi eemal olla, rääkimata siis kuudest. Olen liiga nõrk, et võõrutama ka hakata.

Ja muidugi on natuke häid uudiseid veel. Nimelt ronis Herman natuke aega tagasi esimest korda oma uhiuue puuri majakesse. Ta muidu boikoteeris seda ja magas selle peal. Muidugi paar tundi tagasi ei olnud ta ka kunagi esimesel korrusel käinud. Enne seda, kui me Rihhiga ta sinna panime. Ja teine uudis on ka meie uue sõbraga seotud, et kui kõik hästi läheb, siis saame talle väikese sõbra Põlvamaalt.

Ja tahaks Soome ja Berliini sõita.

Ja ma ei mäleta, millal ma viimati nii head avokaado võikut sain.

♥ ❤ ❥

2:35, just jõudin töölt koju. Tahaks praegu metsa minna ja karjuda või eriti emo muusikat kuulata. Kahju on, et ei saanud minna. Liiga tore oleks vist saanud olema. Kuigi see, et ma ei läinud päästis ühe süütukese elu. Homme lähen talle järgi. Oli teine jäetud Lasnamäele ühte loomapoodi lihtsalt kauba peale ronima st lihtsalt visatud kusagile suvaliselt. Kuhu me küll jõudnud oleme, kui oma sõpru lihtsalt ära viskame.

Esmaspäeval, kui algavad 2 kaua oodatud ja heaga välja teenitud puhkepäeva, hakkan asjalikuks ja püüan kudagi selgusele jõuda, et kas ma saan oma projektiga, mis on mul küllaltki kaua aega meeles mõlkunud kuidagi edasi minna või jääbki see sinna paika. Sõbrad vajavad abi. Rohke, kui kunagi varem. Ja heategemine annab endale ka jõudu.

Ükspäev käisin enne tööd akadeemilisel nõustamisel. Selgus päris palju naljakaid asju. Näiteks see, et ma pean suvel paar eksamit tegema, et saaks sisse astuda. Iseenesest ei olegi see ju väga halb, sest äkki ma võtan kätte ja teen ka geograafia ja kirjandi uuesti. Äkki ma mõistan nüüd veidike rohkem kirjutada ja minu maailmapilt on vabam ja ma ei ole nii kinni Kallase diktaat-reglementides. Ja äkki ma nüüd oskan ka geograafiat rohkem, olles õppinud seda ülikoolis nii mõneskis loengus. No ja rääkimata muidugi bioloogiast.

Ja möödunud on paar õite edukat taimetoidu õhtusööki. Eilne oli muidugi kõige edukam. Meie kukkusime natuke läbi oma toidu koguste planeerimisel, kui üldiselt teenisime sotsiaalkeskusele päris palju raha. Mis ju tegelikult on päris hea.

Ja mul on peaaegu 10 cm kontsaga saapad.

Jipikajeejee.

Jeejee.

Vaatasin, et mu blogi on kuidagi nii värvitu. Kuigi minu elu seda ju tegelikult ei ole. Vastupidi väga värviline on. Ja nagu ma lähi päevil teada sain, siis *mõni* ikka loeb sedal. Ei taha ju inimestele valet muljet jätta.

1. oktoobril käisime Kuulikoduga taimetoidumessil. Meie kontseptsiooniks oli tort ehk siis näidata inimestele, et ilma muna ja piimata on lihtne ja ilus torte teha. Muidugi oli mess ise totaalne õnnestumine. Kui ma natsa hiljem kohale jõudsin ja seda rahvamassi nägin, siis ma lihtsalt hakkasin nutma. See oli nii emotsionaalne hetk näha seda suurt hulka inimesi, kes olid huvitatud taimetoidust. Rahvast oli lihtsalt niiiiiiiiii palju. And it all was totally cruelty-free. Ja kui ma räägin taimetoidust, siis ma räägin päris taimetoidust ehk mitte piimast ega munast ega juustust. Tõesti oli tegu ehtsa vegan messiga. Eestis!!!!

Mina tegin 2 kook-torti:

 Peedi kook koos kookose kattega.

Hiiumaa mustikate ja vaarikatega muretaigna põhjaga tehtud tähekook. Kusjuures kook on tehtud pildi järgi.

Vot selline värviline üritus oli. Energiat mitmeks tegemiseks. Päris mitmeks.

It's like, I pass through so much bad things, but no one cares about that. They just want me to give advice and when is my time to need help, no one is there for me. People are selfish. I cry a lot because I've been hurt by someone I love and I've give so much to they, but in return I just only had lies. People are liars. I'm not diferent of you, of course we have differences, but in the back, we are the same. We are people. You feel, I feel too. Sometimes you need help, sometimes I need help too. When you're sad, you just want a real friend to give you a big hug. When I'm sad, I just want a real friend to give me a big hug too. We're all the same and we just search one thing, happiness.
--------------------------------------------------------------------------------------------------
Viimase aja tegemised on mind pannud väärtustama oma suhtlusringkonnas tõelisi inimesi. Neid, kes tõesti tegutsevad läbimõeldult kogu aeg. Tõsiselt kadestamisväärt! Mis veel parem on see, et millegi pärast alati kuulavad, kui räägitakse. Nende olemasolu ei võta kunagi minult midagi ära ja samas mind ka mitte millekski kohustades. Niiöelda pluss inimesed. Kes enda olemasoluga ka natuke minu olemist õigustavad. Muudavad mind paremaks.
Seetõttu tegin ma natuke aega tagasi oma tutvusringkonnas suure tagasilõikuspeo. Nüüd, kus ma tajun rohkem, kui kunagi varem, kuidas on surematu iga öeldud sõna ja kuidas kunagi ei unune tegemata tegu, tunnen, et just see oli õige tegu. Miks mul on vaja suhteid, mis minult võtavad ja kui ma midagi tagasi julgen küsida, ei saa ma üllatuslikult mitte midagi. Jah, ma ei ole kunagi lugenud raha või mõõtnud heategude suurust ja seda, siis tagasi oodanud. Aga tundub, et aeg oleks seda tegema hakata.
Sundida ennast suhtlema inimesega, kellest on sul kahju või teha seda lihtsalt seepärast, et oled seda elu aeg teinud. For what? I see no benefit.

Lugedes seda teksti kõike tundub kõik kuidagi väga isekas. Ei hakka siin midagi idealiseerima vaid peabki välja ütlema, et ongi nii. Olengi ego. Mitte keegi ei keela inimestel, kelle mina enda ümber olen kogunud, sama minuga teha, kui ma nende jaoks miinuseks muutun. Elu on liiga lühike, et ise ennast kahjustada, enda ümber negatiivsust kogudes. See on nagunii sinu ümber koguaeg, kas sa tahad või ei.

/paljuvikerkaarevärvilisisüdameid/

Olen ikka kodus. Tundub, et ma alahindasin natuke oma kohaloleku tähtsust. Täna, kui olin empsile öelnud, et lähen ikka homme linna ära, siis tuli voodist ainult üks küsimus: "Kuidas ma hakkama saan ilma sinuta?". Süda hakkas kohe valutama ja oma haiguslehe lõpetamiselt tulin hoopis koju arstiga, kes kahtlustas tal entsefaliiti ja küsis, et miks me kiirabi vahepeal ei kutsunud. No ma ei tea, mida see Kärdla kiirabi ikka teeb. Vangutavad pead ja võibolla ja seda tõesti võibolla panevad ka ühe vale diagnoosi. Aga ma ootan veel natuke ja olen suht kindel, et ma homme sõitma hakkan. Arvatavasti ikka häälega. Põnev saab see olema. Ikkagi Hiiumaa.

Oeh, olen nüüd siin ringi kolistanud ja leidsin paar raamatut, mille olemasolu mind ikka väga üllatas. Nüüd ma ei teagi, kas need kaasas vedada või ei. Nagu elu on õpetanud ei tasu raamatuid koguda, kui sinu elu-eluke väga stabiilne ei ole. Samas mind kohutavalt häiriib see, et mul ei ole raamaturiiulis häid teoseid. On küll emotsionaalselt tähtsad raamatud, kas siis kingitud või kodust kaasa võetud, kuid päris väärtteoseid, kui selliseid pole. Osa olen koju jätnud ja osa olen ära annetanud-lihtsalt liiga tüütu on omada 3 kasti asju, millest 1 on raamatud. Ahjaa, ühte raamatut, ei tegelikult paljusid raamatuid ma ikka ihalen endale väga saada. Ristikivi Päevaraamat ja Hingede öö, sest ma jätkuvalt tunnen selle autoriga hingesugulust, ma ei tea miks, see lihtsalt nii on. Siis oleks mul veel väga vaja mõnda head linnuraamatut, tahaks sellist, milles oleks nii joonised, kui fotod lindudest+midagi, kust pealt saaks kuulata linnulaulu, sest mul on juba aastaid kiiks, et tahan ära õppida erinevate lindude laulud. Lihtsalt oli jube piinlik, kui ma ükskord ei tundnud ära ööbiku laulu.

Tundub, et olen vist koju jõudnud, kui sellised väikesed kodused asjad mind huvitama on hakanud. Ahjaa, üks päev mõtlesin, et mul ikkagi võiks ka kirjutuslaud olla. Kirjutuslaud on mind alati sundinud tööd tegema. Ma muidu põhimõtteliselt elan voodis, aga nüüd on tunne, et tahaks lauda. Ah, aga küll see asjalikku üle läheb.

Loodame.

Noo peab ikka uhkeldama, et minu puhke(khm, haiguslehe)päevad on ikka ülimalt hästi ajastatud. Pean ikka kellegi juures heas kirjas olema, sest need on olnud imelised. Sügis on pakkunud mulle parimat endast. See soojus ja päikesepaiste ja õunad ja marjad ja seened. Muidugi on ka mu ego tõstetud kõrgustesse, sest olen kogu oma kodusoleku aja põetanud oma taudis ema ning toetanud teda igapäevastes tegemistes.

Ma arvan, et sellest sügisehõngust piisab kuni jaanuarini, et minu akud laetuna hoida. Kuid peab tunnistama, et nii tühjad ei ole nad kunagi olnud. Tallinn on nagu käsn, mis imeb energiat. Tulen töölt-magan, magan päeva maha ja lähen jälle tööle ja siis magan, magan, magan, magan. Enam ei ole vahet kus ja kuidas ma silma looja lasen. Ei märka ma enam midagi, mis minu ümber toimub või ei toimu. Ja kunagi ei ole und piisavalt. Muidugi saab ka seda pigistada ja natuke kaotatust tagasi saada. See tähendab, et linn on mulle pakkunud päris häid emotsioone, mis on seotud just inimestega. Hindamatu on ka see, et siin ma olen kohal kogu aeg, actioni sees. Kui vaja teeme koosoleku ja kui ei siis ei tee. Ja kui tahan lähen taimsele õhtusöögile ja kui ei, siis lähen kuulan ettekannet zen-budismist.

Ja ma olin armunud, aga enam ei ole. Ja, siis ma katkestasin ühe armunud olemise minusse, tema ka enam ei ole. Olen aru saanud, et ma armastan, aga mitte nii nagu armsam armsamat vaid nagu õde õde armastab.

Luvluvluv.

Aaapi, mu kõht on nii täis. Ubadest. Oasõltlane.

Kuulasin täna dalai-lama kõnet. Väga palju ma sealt ei leidnud, kuidagi väga pealiskaudne ja lihtne oli. Lootsin midagi erilisemat. Tõsise asemel oli mänglus. Tegelikult peab aru saama, et ta teeb seda asja peaaegu iga päev. Iga jumala päev peab ta ütlema midagi tähtsat ja midagi õiget ja midagi hingeminevat. No täna oli selline rahulikum päev ja ta rääkis peamiselt Tiibeti asjadest budistlikus võtmes. Tore, et maailmas on kõigi jaoks nii pühasid inimesi, kes meelitavad mitu-mitu sada inimest kuulama head.

Mul on ka täiesti kindlalt oma elu pühad inimesed. Nad on need, kelle juuresolek toob rahu ja selguse. Kes muudavad minu täielikuks, aitavad areneda. Kelle puudumine lihtsalt kohutavalt põletab hinge.Poolik olemine ei ole ju tore?! Olen proovinud seda mõtestatada, et MIS see, siis ikkagi on. Jah, seda võib pidada sõpruseks, kuid tegelikult on see midagi enamat. Armastus? Vist jah. Samamoodi nagu ma ei kujuta elu ette ilma pereta, ei kujuta ma seda ilma nende kaheta. Pere vastu tunnen ju mul tingimusteta armastus.

Mõtlen, et see võib juhtuda ka tavaliste inimestega meie ümber. Et nad muudavad sinu kohaloleku täiuslikult tavapäraseks. Nende puudumine viib rutiinist välja. Rutiin, aga on minu jaoks täiuslikus.

Aga ma hakkan nüüd ennast valmis panema. Öö-töö ralliks.

Tallinnas sajab vist taevast kreeke. Kreegid on. Aga mida ei ole, on põõsas, kus nad kasvada võiksid. On ainult valge kõuts. Minu sõber, poole kõrvaga kenadus. Linnukütt.

Rääkides maisematest asjadest. Mehed, suvi hakkab läbi saama ja ma ei ole kordagi veel merre jõudnud. Äkki, siis jõkke? Neei. Loota ju võib. Samas ei ole enam ka nii kuumad päevad, et peaks ajusid jahutamas käima. Aga siiski võiks.

Ja oo minu töö. Ainult ülivõrded. Mul ei ole kunagi nii toredaid võitluskaaslasi varem olnud. Mitte ma ei räägi siin töötamisest, seda on osanud ka eelmised teha. Kuid asi on ivakesi millegis muus. Nagu intelligentsis. Labasus huumorist puudub. Kõik on väga teravmeelne ja konksuga. Ma tegelikult ei oskagi seda öelda. Ahjaa, tuleb üks näide meelde. Koit. Oo mu Koit. Selle asemel, et minna kuskile keldrisse suitsu tegema pausi täiteks, istub tema kolmandal korrusel ja loeb! Ja ei ta ei loe mingit jama vaid Ristikivi eluraamatut. Paks ja raske on see lihtsalt kaasas kandmiseks, aga tema kannab, sest temal on töö vahepeal kahetunnine paus, kus ta saab seda lugeda. Vot selline on minu töökaaslane Koit. Ja enamus nad on mul sellised. Ma ise tunnen end vahepeal tumbajumbana. Näiteks ükspäev selgus, et üks Ilja õpib Otsakoolis kompositsiooni ja teine tüdruk on Eesti mitmekordne meister koolisõidus. How great is that!

Leidsime endale ka lõpuks kodu. Päris raske on viiekesi kõik ühel nõul olla. Eriti sellised ekstsntrikud kunsti inimesed nagu mõned mul siin. Aga hakkama saime! No 360 viietoalise, väeskelt remonditud, high tech korteri eest, mis asub suhteliselt kesklinnas, on ikka väga vähe maksta. Ja kusjuures otse omanikult ja mõistlik mees maksab ise remondifondi ja muu pasa, mis meid eriti ei puuduta. KUI normaalne.
Ma arvan, et seal kummitab. Kuskil peab ju ometigi mingi konks olema. See on lihtsalt liiga hea pakkumine. Ma võtsin oma kaasüürilistelt lubaduse, et kohe, kui mingid imelikud ilmingud peaksid tekkima, siis kolime välja. Mitte ei jää uurima, et mis värk. Varsti saab soola ja leiba! Ma luban seda endale. Antsisotsiaalsus kaob minust varsti.

You've got a mouthful of diamonds
And a pocketful of secret

Ilmselgelt oli praegu minu pesumasin meie vooluvõrgule ülejõu käiv. Niuks, KÕIK mu pesu on masinas. Drussid, ma mõtlen. Terve maja on pime ja guess what, täna on Martini, Erko ja Jaani korraldatud pidu. Enamus inimesi on õnneks õues, kuid elektrita pitsasid ei küpseta. Muidugi jazzi võib teha ja kõik on ok. Kuigi ma arvan, et Riho saab hakkama ja paneb elektri tagasi. Juhul kui ta maja pealt üles leitakse. Tema leiab tavaliselt fotoka välgu järgi.

Ei, elekter oli kõrvalteema tegelikult. Tahtsin lihtsalt kirja panna, et ma pean tolerantsuse taset endas alandama. Appi, see on lihtsalt liiga hull, et kirja panna. Ma töötasin täna koos pesueht n a t s i g a. No nii selget väljaütlemist ei oleks ma kunagi oodanud. Aga see tõestabki fakti, et need on lollid. Mina, kui ideeline anakas, küll end nii hullult kuskile kasti ei topi. Aga jah, mul oli facebooki kaudu mõte, et ta võib olla midagi kahtlast, kuid nagu ei tahtnud ikkagi uskuda. täna töötasime ühel korrusel ja mul õnnestus selle peale, kuidas ta Saksamaad kiitis, küsida, et millised on sinu maailmavaated ja siis see tõde avalduski.

Kui me jutustama hakkasime, siis tundus, et me oleme just kui natuke ühes paadis. Mõlematel on potensiaalne oht saadud eriteenistujate poolt jälgituD, mõlemaid peetakse radikaalideks, meil ei ole alati kasulik öelda, kes me oleme ja millesse me usume jne... Ma oma provokatsiooniga sain ta isegi nii kaugele, et "peakski tegelikult midagi radikaalset tegema" ehk siis natside keeles venelasi peksma. Haha.

Ma ei teagi, kas ma suudan teda sama pilguga vaadata, kui ma varem tegin. Ja sama temal minuga. Ma muidugi suutsin täna normaalseks jääda ja arutada igast asju ja värki. Kuni selleni välja, et miks tema arust ikkagi holokausti ei toimunud! aga ega ta väga põhjalikult seda seletada ei osanud. Võib-olla ei oska ka mina väga selgelt väljenduda, miks ma ikkagi olen looma õiguslane. Süda ütleb, et nii on õige. Ja võib-olla tuleb see, et ma asjasse nii külmalt suhtun selles, et mulle tegelikult ei lähe inimesed korda. Muidugi ei poolda ma ühegi loomaga ka inimese-loomaga tehtavaid ülekohtuseid asju.

Aga jah, pauk võib tulla ikka sealt, kust arvata ei oskaksi.

Ma ei leia enam siit rahu. Kõik on samamoodi, kuid mina enam mitte. Isegi muru muutub lõpuks sama värvi. Teadupärast loodusest ei leia nii kergelt korduvat värvi, kui näiteks pliiatsikarbist. Küllap on see minu kujutelm, mis püüab veenda, et kõik on ja kahjuks jääb samaviisi.

Palju on juhtunud vahepeal.

2. juulil olime kõik Kuulil. Kuigi lõppes see päev natuke liiga ootamatult ja väga karmilt, olen üldiselt sellega ikkagi rahul. Minu peale jäi kohviku tegemine(alates küpsetamisest kuni müümiseni) ja tundsin, et kuidagi ikkagi ei saanud sellega hakkama. Vastutus, mis õlule pandi oli suur ja ma ei olnud selleks valmis. Kuidagi ikkagi saime hakkama ja meie Liiga Hea, et Olla Tõsi šokolaadikook sai nende väheste inimeste seas, kes käisid, ikkagi hitiks. Üritus jäi ise küll miinusesse, kuid andis minule tõuke. Aga mitte kohvikupidajaks ei taha ma nüüd saada vaid hoopis head tahan jälle teha. Ja mul on ka plaan, kuidas seda teha. Kui ma täna tubli olen, siis hakkan sellega pihta. See on pikk protsess, mis mingil vähesel määral ka ikkagi mingit ressurssi nõudma hakkab, kuid loodan, et see osa jääb ime väikeseks.

Tarataramptaraa
Lähen magamaa
Ja vist ka pesemaaa

Mulle meeldib see, kui ma öösel üles ärkan ja vetsu lähen, siis Videviku tänava valgustus heidab mõnusalt sumedat lohutust meie seltsitoale. Ja ma ei karda, kuigi on pime ja eile nägin maja ümber midagi kahtlast käimas. Aga võib-olla ta ei olnud kahtlane vaid sõber kõrvalt aiast. Ja see lõhn, mis meie esikus on, on tegelikult minu vanaema oma. Selline vana maja pisut kopitavate raamatute lõhn. Minu kõrval elavad Ardo ja Riho, kes teab sellest majast kõike. Ja meeldiv on ka see, et külmkappi lahti tehes vaatavad mulle otsa taimsed viinerid, mis ei ole minu omad. Omamoodi lahe on seegi, et keegi sööb pidevalt ära meie vegantoitu. Hei, mul ei ole selle vastu midagi, et keegi saab osa cruelty-freest söömingust. Mis siis, et ilma luba küsimata, aga ikkagi. Siis meeldib mulle ka see, et ma homme Edmondiga Hiiumaale lähen. Olen vist leppinud sellega, et elan Seltsimajas, kuid mitte veel Tallinnas resideerumisega. Läheb veits aega, eriti veel, kui ta mulle selliseid hommikusi üllatusi nagu ratta ära varastamine korraldab.

Ai, mul pole veel emotsioon üle läinud. Kui jaheneb, siis saan võib-olla kirjutada. Võib. Olla.

Tallinn suutis mind eile emotsema panna. Mul oli hommikul jube kiire. Seega otsustasin proovida, et äkki ma tõesti üle Vabaduseväljaku jõuan kiiremini Raekoja platsile. Ruttan ja ruttan ning järsku märkan-vagun keset väljakut. Siis tuli meelde, et täna on see päev kui lõhuti peresid ning inimhingesid. Sel' hetkel oli see kuidagi tõelisem, kui kunagi varem. Kuidas need pered seal olema pidid.

Tundub, et Minu Elu eestimaisest sarjast hakkab üha rohkem saama uus Ladina-Ameerika seep pealkirjaga Minu Tööelu ja Ei Päevagi Puhkust. Olen seega endale lubanud, et ei tee plaane ega luba ka ennast kusagile. Bye-bye suve kogunemine ja Holland ja 30STM. Õnn, et ma ei ole kaugemale ulatuvaid lubadusi andnud, kui ainult see 2. juuli. Pödilad pihku, et saaksin vabaks. Mul on küll hea töö, kuid juba alguses tehti mulle selgeks, et elu käib töö järgi mitte vastupidid. No ei olnud tegelikult eriline uudis. Nii on ta ju alati olnud.

2 ma siiski teen:
jõuda koju maasikaid sööma
käia ära Liivalaukal u-j-u-m-a-s

Täna on muidu pidupäev. Esimene öö squatis. Lähen, kuigi võiks kodus olla. Trammi oodates käis selline minestuse nõksatus läbi. Magamatus, mis muud. Kuigi panin täna paksu nii, et ila tilkus kella 2-ni päeval(ei-ei, mitte hommikuni).

Aga, kui aega üle jääb, siis see aasta jälle tore üritus tulemas:

Mul on praegu kahtlane tunne, et see, mida teen ei tule mulle edaspidiseks kasuks. Ma JÄLLE ei ole maganud terve öö ja päeval ka ei maganud, sest toimetasin kolimisega. Õhtul neljast tööle ja see lõpeb nii järgmine hommik. Aga õnneks saab töö juures tasuta kohvi ja värki. Äkki hoiab ülal.

Empsil oli vist õigus, kui ta arvas, et ma olen nagu natuke närvi. Mille pärast? Kõik, mida ma linna tegema lähen on juba tuttav. Koht, kuhu ma ööseks ja homsest päriselt elama lähen ka nagu on enam-vähem. Ega ma praegugi ei taha seda nagu väga tunnistada endale, et olen. Aga vist ikka olen. Millest muidu see eilsele magamatusele haiguse tõttu peaks ju täna öösel eriti hea unn tulema.

Äratuseni jäänud 1 tund ja nii 25 minutit. Esimene haigutus tuli. Sõõm pirnimahla selle peale.

Lisan siia ajaviiteks natust pilte, mida ma eile haige kõhuga ülal olles natuke otsisin. Ja leidsin.

 

Ma mõtlen, et äkki on minu fantaasialinnu mõte öökullist kujundada õige. Kuidagi väga imponeerib see lind. Eriti peale seda õuduste-loomapoe külastust. Too vaene isend oli nii ... Ma kohe ei oskagi öelda. Mõistlik oleks õige öelda. Noh nagu need emad, kes lähevad ja kannatavad oma laste eest põrgu piinasid, et need saaksid elada vabalt ja hästi. Muidugi kurb oli ta ka. Emad on ka kurvad.

Äratuseni jäänud 1 tund umbes ja 12 minutit täpselt.

Lasen vist silma korraks looja.

Korraks.

Alguseks pean kohe ära ütlema, et tegelen praegu asendustegevusega tegelemisega. Oma iselooma vastu ikka ei saa-ilmselgelt pole taltsutatav. Selle asemel, et koristada tuba(mis on juba päris korras) ja pakkida asju oma uue kodu jaoks(jah, 9. uus ta on), olen mina südameni liigutatud. No päris hea vabandus ju. Pesema peaks ka ennast. Aga võib-olla tõesti. Liigutatus ei lase.

Mind liigutab see laul, selle sõnum. See on nii 10-sse. Tegelikult olen ma seda tunnet juba tundnud Karl Ristikivi Hingedeööd lugedes. Seda, et keegi on öelnud nii nagu mina mõtlen. Kuidas see üldse on võimalik on, et keegi paneb nii hästi sinu tunded sõnadesse? Nagu polekski rohkem vaja. Tegelikult olen ma sellest kirjutanud ka, millest see laul jutustab. Aga no ei oska nii hästi. Ilmsegelt ei ole ma mingi kirjanik ja fantaasia teeb ka liiga kõrgeid tiire, et sellel sulest kinni saada.

Ah, ma olen ikka nii õnnelik, et ma selline nolifer olen ja sattsuin kellegi suvalise blogis seda laulu kuulma. See nii sobib sellesse hetke siin. Siin diivani peal, suvine jahe õhk, valge kuu, ehakuma, lahkumise meeleolu, samal ajal jälle kartus sattuda sellesse ringi. Tegelikult see on mul kogaeg. See kellavärgi mutri tunne.

Olengi noor ja peangi edasi liikuma, erinevaid olukordi tundma õppima. Lihtsalt ei saa nii mõelda, et ja nii ongi ja lihtsalt istuda ja asjaga leppida. Mugasvustsoonist ei ole alati kerge väljuda, kuid vikerkaare värvidest mulli tagant võib välja tulla hoopis miadgi ootamatut. Ilusat ja head. Heale peab võimaluse andma enda juurde tulla.

Enesetõestus on see minu jaoks olnud. Et ma olen midagi väärt. Ja uus algus on ka. Restart. Teised kolivad kuskile välismaale, mina ainult Tallinna. Mul ei ole suured nõudmised.

Ja tänase sissekande peategelasest ka - Gary Jules-Mad World. Tegemist, siis kaveriga Tears For Fears'i laulust(mis algsel kujul ei ole pooltki nii hingeminev, kui ta seda on Gary esituses on). Algul ma ei saanud aru, et miks Jules'il just see üks lugu nii hea on ja teised sellised suhteliselt keskpärased, siis leidsin, et tegemist teiste  meeste looga.



Muidugi ei ole ka Donnie Darkol midagi viga. Kuigi üks kurb mälestus sellega seoses varjutab vist selle filmi fantastilisuse. Ei suuda mööda sellest vaadata. Las ta praegu olla rahus. Ja tema on juba nagunii rahus. Kuigi ma ei tea, kas nii noor hing leiabki üldse rahu... Kuid ta ju nagunii on seal samas, kus tema lemmik Donnie. Võib-olla ta ei olegi nii kurb, kui meie oleme.

Oh kurvad mõtterajad. Ma nüüd lähen pesen ennast ja siis pakin natust asju. Eks paistab, kuidas välja kukub. Äkki kukub üldse õega rääkima. Käis too täna jälle Saaremaal. Huvitav-huvitav, mis ta seal küll tegi.

Papah!

Kaootiline on see sõna, millele tulin eile järjekordset hääletamis-seanssi tehes, kui hakkasin oma viimase aja elu peale mõtlema. Seda seepärast, et mul oli vaja jõuda 4-ks linna oma uue töö esimesele õppepäevale ja nagu raudpolt pidi kohe minu lemmik Murphy kullake minu tegemistesse sekkuma. Ma pole vist kunagi nii kaua teeääres passinud, kuid ÕNNEKS on olemas hiidlaste lemmikud saarlased ja nii hoolitsevat küüti pole mul veel  varem olnud - otse Viru väravateni toodi :)

Noo ja nüüd ma kõlgun siin kahe linna vahel. Või oleks õigem öelda, et hääletan. Rongiga sõidan ka. Rongis on hea magada.

Aga tähtsad otsused juba sünnivad vist. On juba sündinud.

Mulle tegelikukt see mõte Tallinnas elamisest üldse ei meeldi, aga kui kooliga kõik korda saab, siis kõik asjaolud ütlevad mulle, et ikka peaks hakkama meeldima. Ei tea-ei tea. Kõhe kuidagi.

MIS MUL VIGA ON?!? Ega tegelikult ju olegi midagi. Täiesti tavaline Regly. Kaotasin ära Tartu sõidu pileti - 3.80 ja oma No-Spa purgi -miljon ja kõhuvalu. Peale kõige otsimist arvan, et ei lähegi magama vaid ootan selle tunni ära ja vaatan, kuidas väljas järjest valgemaks läheb. Vahest mulle ei meeldi see, et kui mul uneaeg algab, siis väljas vaikselt päike tõusma hakkab, sest siis on sellise loodri tunne, kes päevi maha magab.
Kodus olen. Hea oli. Need 2,5 päeva läksid nii kiiresti jälle. Tegelikult möödusid 3 kuud umbes sama kiiresti. Kolekolekole. Paneks plaadi aeglasemalt mängima, kuid kahjuks on otsustanud DJ, et seda lugu mängitakse järjest kiirenevas tempos. Üldse ei imesta, et vanainimesed räägivad, et pupsti ja läbi see elu-eluke ongi. Ja meie mõtleme, et no MEIL ju küll aega on.

Esimene eksam on 24. Palju edu mulle. Suuline on. Ja ma isegi ootan, et saaks minna. Õppejõud on selline karm, kuid ma tunnen, et selle range koore all on chill süda. Ega ta muidu invasiivseid taimi ei uuriks. See on ju põnev! Kui ta oleks range ka koore alt, siis ta uuriks mingit jõe kalda biomassi kasvu aastas vms "huvitavat" asja.
Edasi enam eksamitega ei tea. Osad on kahtlased, kuid mingi 4 tükki peaks ikkagi tehtud saama. 7 AP või rohkemgi.

Praktika koha taotluse peaks ka ära saatma. Ma vist olen oma otsuse teinud.Ei mingit visti.

Mõtted on ikka tätoka peal, kuigi ma tean, et mul ei ole mitte mingi valemiga raha selle jaoks. Aga kontseptsioon on koos. Enam vähem. Ei tea, kas keegi selle ära ka joonistaks - hobune ja tiivad - keerulisem enam ei saa olla. Ja mis muidugi kõige parem on see, et ma ei leia ühtegi tegijat, kes mulle meeldiks. Latt on vist liiga kõrgele sätitud välismaiste tegijate poolt. Vahepeal mõtlesin, et pakun oma nahka lihtsalt harjutamiseks, et tehke ja harjutage, sest raha mul teile maksta ei ole. Hahaha. Ja muidugi minu unistus on ikka mastaapne. Järelandmisi ei tee. Muidugi võiks randmele või kätele midagi teha, kuid enne siiski ei saa, kui mingigi töökoht olemas.

Ollalaa, kuidas mul täna hommikul alles vedas. Jäin mõned minutid hommikusest bussist maha. Kuigi oli võimalik, et ma saan ka hilisema bussiga minna, pidin ma ikkagi hommikusele praamilse jõudma, sest olin just mõned tunnid tagasi ostnud varasele odavale bussile pileti igaks juhuk. No ma seisin tee ääres ikka väga lootusetult, kuid väga kurb ei olnud, sest kirjutasin oma peas valmis teksti Mulgireisidele oma pileti hüvitamiseks. Kuid, siis tuli see üks ja ainuke auto ja võttis mu peale! Ja pealekauba sõitis veel Tallinnasse ka. Mis tähendas, et ära jäi praamipealne hääletamine, mis ei ole just kõige meeldivam. Sain töötajatega suhelda.

Jeejee.

Tulin alles nüüd selle peale, et ENNE palgapäevavõileiba oleks võinud kaltsaritesse kolistama minna. A ma olin nii kaua sellest võikust ja kaljast unistanud. Kahjus ainult, et seda About Time to Go Vegan kogumikku kätte ei saa. Isegi kui nii kiire nett on nagu siin Metros. Sõbrad õnneks aitavad.

To buy list on ka päris pikaks veninud. Peab terad sõkaldest eraldada suutma. To do listist ma ei hakka üldse rääkimagi. Ja ei hakka ka kirjutama. Eiei.

Squatis möllates tabas mind äkki aianduspisik. Aaah aga õnnnneks läks üle. Ma nii väga ka nüüd ei taha, et imehästi lõhnav ja iga võileiva ja pasta täiuslikuseni viiv basiilik minu alati päikese poole oleval rõdul niisama lihtsalt kasvaks.
Squatt, squatt see on lihtsalt liiga hea. Maja. Koht, mis väljast tundub väike, kuid sisse võib lihtsalt ära eksida. Mõtlen, et kui palju perspektiivi ma selles näen. Palju tube=palju toredaid inimesi, kes kõik jagavad enam-vähem ühte ja sama maailmavaadet. Jeejee. Kuigi peab tunnistama, et selle elamisväärseks tuunimine nõuab ikka megat panust. Arvestades seda, et seal ei ole ei elektrit ega töötavat kanalisatsiooni(see vähemalt on kunagi olemas olnud!) ning sealsed eelmised asukad elasid seal vaid seepärast, et "armastasid toas kusta" nagu nad ise olid rääkinud. Ja üldse on tegemist sellise natuke romantilisemat stiili nõuka aja ehitisega(loe laguneb ja seintel on kole tapeet ja veel koledamad mingid kangaga saepuru plaadid). Kuigi seda 3. korrust lihtsalt peab armastama. No punased telliskivid on mul alati jalad nõrgaks muutnud.

Lähen võtan juustele nüüd natuke päikest.

Ma ei saa asjadest aru. Kui me oleme hingelt korralikud, siis mille jaoks see korralagedus meie ümber? Kui me oleme hingelt kõhnad ja all about mood, siis mis kuradi pärast poodi minnes haarab käsi KÕIGE järgi, mis on rasvane ja kaloririkas. Kui ainuke asi, mid meid rõõmsaks teeb on suhtlemine, siis mille jaoks see eraldatus ja igasugusest kommunikatsioonist välja lülitumine? Kui su elu on täiuslik ainult, siis kui sa armastatutele haiget ei tee ja in real life ikkagi suudad seda korduvalt korraldada? Selleks ei ole palju vaja, piisab vaid, et mitte kuulata.

Kas see on see minnalaskmine, millest olen vaid kuulnud? Mis minnalaskmine? Pigem hoolimatus. Jah, seda ta on. 

Ja miks ma ei ela maailmas, kus unistused ei maksa midagi?

Ja nüüd võtangi keset päeva oma voodis vedeledes...

... päikest :) Ps. N ma nüüd saan aru MILLEST sa ilma jäid. Rõdust. Pole just suurem asi mugavus ka ;)

Taevas on kevadsinine. Salakaval kevadtuul puhub uksest sisse. Jajah just see tuul, kes tuleb nii märkamatult ja tavaliselt nina tatiseks teeb. Ajab aevastama.

Ceesu ka võtab päikest.

Ceesu TÕEPOOLEST võtab päikest. Päikesekoer.

Tahtsin veel kirjutada sellest, et lõpuks on Anne kanalile ka vesi peale sulanud. Oli ka aeg, sest Emajõgi voolab juba ammust aega võimsalt. Ja, et ma tõin ära PP-st oma filmi. 10-st minu tehtud kaarist 6 kaadrit on idexi järg enam-vähem. Ja mis on veel naljakas on see, et ma vist tegin need pildid 1-2 aastat tagasi kevadel Tartus. Pildi peale on jäänud konnade metsik laul ja postkaardid Emajõest. Ma ootan veel natsa aega ja kui kevad nagu korralikult kohal on, siis ostan filmi ja lähen rattaga sõitma. 

Ükspäev Baccara juuest tulles istusin mingile maailmalõpu bussile ja sõitsin sõna otseses mõttes kõige lõppu. Avastasin, et Tartu on ikka mega suur. Ja see tänavaromantika! Karlova ja Ropka!!  Kõik need väikesed majad. Ma olen vist nii lapsik, et ma ei suuda iga vähegi räämas maja vaadates, jätta unistamata, et seal võiks ju elada... KUID siiski linn ei ole minu koht. Ma ei kujuta ette, kuidas ma seal Ropkas omaksin imeilusat väikest haldjamaja ja siis aeg-ajalt kihutaks sellest mööda SUUR koletis-rong. Eiei. haldjamajad kuuluvad metsa. Ja mina ka. Mina olen Shrek.

Oooeeeeiiii... öö ja päev on lootusetult sassis. Kui ärgata kell 2 ja mõelda, et on hommik. Tegelikult eriti ei põe, sest eks see aeg sõltugi ju meie kõigi ajagraafikust. Mõni armastabki tööd öösiti teha ja mõni on totaalne hommiku inimene (vähe, liiga vähe on selliseid inimesi). Ma olen igavesti pahaks pannud neile inimestele, kes endast erinevaid on mõnitama kippunud. A la magad poole päevani seega oled laiskvorst. Ah, kurja mees sa peaksid teadma millal ma magama läksin! Ja panen edasi pahaks.

Täna oli veel väike jess!jess!jess! tunne, kui avasin ilm.ee ja vaatasin nädala ilmaprognoosi (kuidas küll minu uue ajuga arvut teab, et ma just Tartu ilma teada tahan?) ja see lubas nädal aega pluss kraade. Ooo armuline kevad tule juba ometi. Kuigi samas jällegi peab tänulik olema, et väljas ei krabista -20 või vastupidi +50. Peab tänulik olema. Peab. Varsti on see hetk, kui saan oma rattarulli Rõõmu teelt ära tuua ja sellega rallima hakata. On ikka jumalik tunne see, kui ei pea bussi ootama ja lokk lehvides Riiamäelt alla kesklinna poole vuhised (juhul kui ikka kõik põhupead on aru saanud, et  rattatee on rataste jaoks ja et kui kimada 20-30 km/h kiirusega allamäge ja järsult pidurdada, siis käib lihtsalt rattaga külili karpõmm) ja oled vaba. Muu kuukaart saab nüüd 16. läbi ja ma vist uut ei osta.

Ahjaa, ma ei olegi vist vestnud seda, et mu elu esimene suur kontserd-desert saab olema 21. juunil Lauluväljakul. Marsilt tulevad need mehed, kes mulle laulma hakkavad. Pm ma olin vist üks esimesi inimesi, kes sinna pileti ostis. Ostsin ju enne seda, kui need müüki jõudsid. Mis veel kõige naljakam on see, et lisaks enda piletile lunastasin ma ka ühe oma discopepust klassiõele/sõbrantšikule, kellest ma EVER ei oleks oodanud, et ta marsimehi kuulab. No maailm on üllatusi täis! Selle peale jääb ainult öelda, et vähem arvamist ja rohkem teadmist!

Pakaa kabarjantšikud!

Okei, nüüd on nii, et kui ma juba, veremaitse suus siia mäe otsa ronisin, siis kulla kallis raamatukogu PALUN aita mind. Pean siiski tõdema kahetsusega, et viimane kirjandus kalapüügivahendite kohta tuleb 20.-30. aastatest. Pingutused on jällegi tühja jooksnud. Halleluuja. Lasen fanataasial lennata üle merede ja järvede ja siis vahepeal sukelduda kalakeste juurde.

Jah, TEGELIKULT on ju KÕIK hästi. Või köik.Kuidas kellelgi.

Vaatamata sellele, et kõik just kui on hästi, ma nutsin täna. Lihtsalt istusin rõdul, soe päike paistis näkku ja pisarad voolasid. Võib-olla oli see halva auru välja laskmine või ikkagi südames ma tean, et kõik ei ole hästi. Noh, võtame kasvõi selle, et ma ikkagi ei saa jääda pikemaks CB-i. Mis mõttega ma siin üldse kolin? Äkki peaks kohe koju minema oma kompsudega? Ja see lõksus olemise tunne üha kasvab minu sees. Kasvab ja kasvab ja selle peale midagi teha ei anna.

LIIGA KAUA ON JÄLLE KODUS OLDUD... Khm, tegelikult alles eile tulin.

Mul on olnud aega mõelda. Ükspäev arutasime mu toakaaslasega ASJADE üle. Tõeliselt hea meel on, et mõned asjad on olnud minu jaoks muutumatud väga kaua aega. Näiteks see, kuidas ma tahan olla ja elada-selle ühiseks nimetajaks on vabadus.

Kardan kõige rohkem, et minust saab järjekordne ratas suures kellavärgis. See, et töö-kodu-töö-kodu-vahpeal väike pidu jne... saab mu eluks ja mul ei ole muud valikut, on minu kõige suurem hirm. Mind absoluutselt ei huvita mingisugune majanduslik kindlustatus, sest ma ausalt ei ole näinud ühtegi õnnelikku rikast inimest (ausalt, uhke fassaadi taha nägemiseks ei pea isegi inimest tundma). Olen ma loll, et nii mõtlen? Mis, siis kui ma enam ei jaksa maksta üüri ja poest süüa osta? Elu on näidanud, et tasuta toitu leidub kõikjal ja sõpru, kelle poole öömaja paluma minna on ka piisavalt. Ja nagu viimased ajad näitavad, siis ei pea kuskil elukoha omamiseks isegi sõpru olema. Muidugi siiamaani olen ma teinud kõik endast võimaliku, et asjad minu jaoks võimalikult õudsaks kujuneksid. 3 aastat tagasi ma hakkasin üliõpilaseks, mis tähendab, et minu õlul on vähemalt 60 rahaühikut võlgu, mis ei lase mul minna. Lihtsalt minna ja lihtsalt olla. Fak, ma sain sellest alles nüüd aru, et ...

See on vist iga noore inimese unistus-lasta lahti kõigest, mis neid seob, alustada uuesti ja paremini, et ehk siis saab ka olla ise parem. Nüüd, kui on natuke õpitud ja vigu tehtud on suhteliselt kindel, et see mis edasi tuleb on parem ja vähemalt enam mitte NENDE juba olnud vigadega. Ja, kas ei ole nii, et kuskil mujal on alati parremad inimesed, kui siin meie ümber? Mitte asi ei ole selles, kuidas meie neid näha tahame?

Aga, mis meid takistab siin uuesti parema inimesena alustamast?

Ja sinna ta läkski minu unistuste kohviku perfektne asukoht: Hesburgeri kiirsöögikoht trügib raeplatsi äärde 
Mingi MTF Hesburger :S:S:S:S Muidugi parem, kui McDonalds.

Valus, väga valus.

I wish that: 

Jah, nüüd on nii, et uus aasta ja uued tuuled. Jälle. Ma pean lihtsalt lõpetama ühe ja sama ämbriga kolistamise. Kui ma eelmine aasta läksin ise, siis nüüd olen sunnitud minema. Aga eks sellest rõhutuse tundest tuleb kuidagi lahti saada.Koll-koll-koll. KUI mitu inimest mulle ütles, et see variant, et ma sinna lähen ei ole hea?! Miljon. Vist. Tol hetkel oli see lihtsalt sobivaim, sest mul ei olnud tööd ega raha, sest haige olemine suvel röövis minult nii juuli kuu palga, kui vähendas ka augustikuu lõpp-arvet.

Ma ei ole kurb, mul on lihtsalt väga vastik tunne. Elades heas usus, et kõik on korras ja ennast igatepidi koduselt ja hästi tundes ja äkitselt selline löök. Kui oleksin mees, siis oleks see kindlasti allapoole vööd, aga minu jaoks siiski südamesse. Vastikud inimesed! Mitte kui midagi ei ole muutunud! Ahjaa, lisaks vastikuse tundele on mul veel ka kahju. Kahju, et mõnel meist saab nii raske olema. Mina olen suhteliselt tolerantne inimene, kuid ma kahtlustan, et ülejäänud maailma ei ole. Ja kuradi raske on selle ülejäänud maailma vastu seista ja rusikaga vastu rinda taguda ning röökida, kuidas tema kõige parem on. Sest tegelikult peitub kvaliteet hoopis mujal.

Nüüd ma istun siin oma suurepärases töökohal, sest tulin täna valel päeval tööle. Õnneks oli siiski vaja mind, sest kokk ei jõudnud õigeks ajaks tööle ja siis oli meil vaja minu vastasvahetusega jõud ühendada ja tublid olla. Õnneks olen mina suhteliselt chill mingite ootamatuste koha pealt, sest laeva peal ikka juhtus neid pidevalt. Teine tüdruk see-eest paanitses natuke. Aga lõpp hea kõik hea.

Ma vist leidsin endale ka kodu. 77 eurot (ma jätkuvalt ei oska euru märki teha xo) koos kõigi kommunaalidega Muraka tänavas. Ma otsustasin, et siiski ei taha ühikasse minna. Olen julge ja tulgu, mis tuleb, aga ma lihtsalt ei kujuta ennast ette kuskil keldris koos KÕIGI maja 250 tüdrukuga dušši all käimist (metsik fantaasia). Noh, muidugi on võimalik, et mulle üldse ei sobi seal elamine, kuid kes ei proovi see ei söö ka kooki hiljem.

Muidu on kõik enam-vähem ok. Koerahoidmist on palju. Nii, kui üks tuleb, siis teine läheb ja vastupidi. Sellest on ka muidugi omamoodi kahju, et kui ma nüüd ära kolin, siis jääb see raha saamata. Päris hea kopikas põhimõtteliselt mitte millegi eest. Muidugi hommikused ärkamised ja öised ülesajamised, kuid see ei ole üleüldse probleemi tekitav!

Ma nüüd lõpetan ja ootan jätkuvalt maakleri kõnet, et kuidas jääb selle koera korterisse lubamisega.

Ja raamatukogust pean ka läbi minema, et uurida, kas seal on äkki mõni mõnus kuulutus. Sest jätkuvalt arvan ma, et tudengitega koos elada on ikka palju parem, kui mingi 50-aastase vanatädiga.

Ja nii ongi!

*pildid: http://weheartit.com

Eee... ma ei ole ju pussy ja ma ei taha koju minna?!? Minu viimasest käigust on möödas mingi 21 päeva. Isegi, kui ma tahaksin koju minna, siis mul ei ole selleks raha ja isegi kui ma läheks ja hääletaksin peaksin arvestama mingisuguse kehaosa kaotusega, sest väljas on "kergelt" miinuskraadid ja aga ikkagi oleks päris tore, kui mul oleks elu lõpuni pea küljes nina või jalgadel kõik varbad. Niiet ootan kevadet. Väga! Noh, sünnaks võiks vähemalt kevade lõhnagi tunda. Lumest ja jääst ja libedusest on kopp ees. Tõsine kopp. Mõelgem, et pean iga jumala päev seda koppa enda ees lükkama ja sahka taga vedama. Raske on, kurat!

Sirvisin grammy nomnomninatsioone ja ma ei jaksanud kõiki uusi bände läbi kuulata. Kas tõesti jagataksegi ühel korral niiiiii palju neid? Ei teadnudki. Ja ei imesta seega, et mõni eestlane sinna ära eksib aeg-ajalt. Leidsin sellise bändi ja armusin absoluutselt kohe ja nagu me teame on jagatud armastus täiuslik armastus:



Väljas on migni -19 kraadi hetkel ja tajutav ilm.ee andmetel -25. Arvake ära, kes peab täna veel koeraga jalutama minema? Minaaaa ja ma ei tea, kas ta lõunal oma suure häda ära tegi seega pean rohkem, kui 20 minutit oma vaese vanuriga rallima.

Ja ma PEAN tubliks hakkama.

Hakkan.

Olen jälle vaene nagu kirikurott. Ja naabrid taarat ka ei luba viia. Selge, hakkan nüüd oma taarat eraldi hoidma. Pole juba ammu niiiii vaene olnud, et selle peale mõtted oleks läinud. Kuid õnneks on meie külmkapp põhjatu. Eile leidsin vaniljekreemi, täna tomatipastat. Kui homme tööle ei läheks, siis kes teab, mis sealt veel huvitavat võib leida. Jumal tänatud, et ma nüüd 3 päeva töö juures süüa saan. Loodan homme ka palka saada, kuigi väga selle peale mõtlema ei hakka, sest siis ei kipu asjad nii minema, kui mul vaja oleks.

Ah, tahaks veel natuke vinguda. Meie elamise all tehakse mingit suurt remonti. Lõhutakse, laamendatakse, treitakse, saetakse. Põhimõtteliselt meie alumist korterit vahepeal polnudki. No isegi seinad olid maha võetud ja mingid tugitalad ainult pandud. Kui seinu lõhkuma hakati, siis mulle tundus, et maja väriseb. No algul arvasin, et keegi lihtsalt õues lõhub jääd :) Loomulikult peavad nad täristama täpselt minu toa ehk isegi voodi all. Töömehed on ausad-kella 8st kohe teevad tööd. Juhuu.

Eile nägin unes, et lendasin. Mitte nii, et tiivad ja sjad vaid selline leviteerimise moodi, kuid edasi liikumisega. Unes veel õpetasin, et hüppa õhku ja siis püüa mõelda nii, et sa ei kuku vaid jääd õhku. Haha. Ha.

A, võib-olla ikka võtan julguse kokku ja viin taarat?! Sest selle vänge tomatipastaga makaronid on ikka hullult vastikud.

Emotsioon

Tavaliselt, kui oli selline vinge tormituul akna taga puhumas, hakkas mul süda valutama oma hobiku pärast. Noh, ta ju ikkagi oli lageda taeva all, kuid varjumis võimalusega heinarullide vahel. Samas see ei ole ikkagi SEE. Täna korraks torkas harjumusest südamesse, kuid siis tuli meelde, et ta on ju nüüd soojas tallis koos oma uute sõpradega.

Ah, mulle just meenus, kuidas Bon eesleid vaatas. Nagu ilmaimet. Noh, ega ma ka neid nii päriselt varem polnud näinud. Vaatasime mõlemad silmad punnis. Noh, mõni suutis seda natuke rohkem peita :)

Jube hea tunne. JUBE hea. Hea ja jube korraga? Pigem domineerib ikka hea. Jubedusest pole märkigi. Lihtsalt sõnadekombinatsiooni eest jube hea on kunagi keegi peksa saandu, kui mõistmatud mehed on seda ütlemist kuulma sattunud.

Mis ma siin ikka kirun, jälle -1 probleem. Veel on jäänud üks suur ja üks eneseületusega seotud probleem.

Ma ei tahtnud üldse joriseda. Tahtsin lihtsalt kirja panna selle päeva, mil mul üle pika aja oli nii hea olla, et ma ei suuda seda lihtsalt kirja panna. See positiivsus, mis ma Boni uuest kodust sain ei ole lihtsalt normaalne. See oleks nii nagu ma oleks taevasse sattunud. Kirjeldamatud energialaeng. Ja kui ma kunagi olen öelnud ühegi hobu-inimese kohta need sõnad, mida ma nende kohta ütlen, siis ma kustutan selle eelmise inimese sellest nimekirjast, sest nemad on ikka nii üle. Üle pika aja midagi positiivset. Loomulikult oli hobuse käitumine ka positiivseks laenguks. Sellega, et ta kohe treikusse läks algaski positiivsus, mis lõppes alles täna hommikul. Tegelikult lõppemine on liiga vale lause, sest see ju kestab mu südames edasi.

Nüüd lähen Mterosse ja saan sealt ühe võileiva ja natuke internetti ja uurin, kas ma saan koju ka neti või pean jäämagi käima kuskil laenus. Mis muidugi ei ole paha mõte ka. Aga natuke ebameeldivam, kui see eelmised korrad on olnud, sest ma elan nüüd linnast suhteliselt kaugel. Tore oleks, kui tele2-e variant oleks ilma lepingutasuta oleks. Poleks, oleks. Oleks ja Aleks.

Oeh, ma ärkasin eile nii hea tundega üles. Usun, et see oli rohkem ikka selle pärast, et ma head und nägin et mitte öelda, et oli kätte jõudnud see hommik, kui endale arvuti saan.

Olin koos Klarikaga Genialistide klubis Biffy Clyro kontserdil. Kontserdikoht oli selline väike ja kitsas ning mina lubasin kõigile alaealistele küünarnukiga pähe virutada, kui nad trügima peaksid hakkama. Aga noh, see ei ole veel kõik, et me kontserdil olime, minu imelik alateadvus suutis mind koos Simon Neiliga tantsima panna. See oli nii reaalne tunne, ma tundsin iga sammu ja seda, kuidas ta mind juhtis. Välja nägi ta selline nagu ta on oma videos God and Satan ehk siis enne seda aega, kui ta ära pleekis. Seljas oli samamoodi valge ülikond. Muidugi oma unenäos rääkisin nii head inglise keelt, et ei jõua tagantjärgi ise ka ära imestada ja noh, muidugi tantsida oskasin ma ka. Mul päris elus on raskusi, kellelgi ennast juhtida lasta. Juhiksin ise ennast hea meelega :)

Mõtlen Klarikale peale tema viimast sissekannet üha rohkem ja rohkem. Nüüd, kus mul on oma pisike, loodan temaga jutule saada, sest tema blogi sissekanded ei ole just kõige informatiivsemad. Või õigemini jätavad üles küsimusi. Aga võib-olla ei ole ta oma peas ka veel nendele küsimustele vastuseid leidnud või otsustele jõudnud.

Homme kell 4 algab üks seiklus, millist mul never-ever varem ei ole olnud. Kolime Boniga mandrimaale, kus teda oodatakse väga palju. Kaks märksõna, mis mind kõige rohkem hirmutavaad on pimedus ja 3 aastat treileriga mitte sõitmis. Aga peame, siis pöidlad pihku nagu ikka.

Annan nüüd lastele oma arvuti. Nad on kõik meil haiged. Ja ma mõtlen kõigi all kõiki.

Vihkan neid pikki puhkepäevi . Ilma arvuti ja sõpradeta ei tee ma midagi paremat, kui söön ja töllerdan teleka ees.

Muidu on kõik enam-vähem ok. Paar risti on kaelast ära saanud, kuid mulle hakkab üha enam tunduma, et kuskil on keegi, kes tunneb mõnu nende juurde toksimisest ja minu kaela riputamisest. Paistab üsna väsimatu tüüp olevat.

K-ga on saanud linna peal olla ja häid sööke söödud. Lõpuks nägin oma silmaga selle nö konserv-hummuse ära. Vedeles seal Kaubamaja delikatesside riiulil, kuhu ma never ever ei oleks osanud vaadata. Kallis oli teine, kuid mu meelest päris hea, selline kreemjas, millist ise päris saumiksriga ei saa teha.

Tundub, et Findus-Riho von Triibulisekalatapja vaenlane nr 1 on minu vatitikk, millega ma vaseliini ninna panen. Kuidagi suudab ta selle, kust iganes välja koukida ja südamest hävitama hakata. Muidu kuuluvad ka sinna vaenlastest koosnevasse nimekirja ka rohe-valged sokid, plõnniga pehme kala, niidikera ja mu armas mobiiltelefon.

Tegelikult täna hommikulhakkas minu tuppa väike päikesekiir paistma. Vaevaliselt, kuid ikkagi!

Ma olen inspireeritud. Tänu kohvi mõjule, mis hoidis mind kella üheni öösel ülal ja telekat klõpsutades sattusin LP liveile, kus nad esitasid lugusid oma uuelt plaadilt. Vana arm ei roosteta nagu öeldakse. Ja see uus kuub, mis vana seljas on, on tõsiselt huvitav. Oleks nagu uus, aga sams vana lõhn on juures. Ja kurat, kuidas need poisid laulda oskavad! Seda mitte ainult stuudios vaid ka laval. Ma hindan väga neid artiste, kes just liveis suudavad elamust pakkuda, sest kes ei suudaks rahulikus keskkonnas ilusti laulda?!?

Nüüd on mul vist uus kontsert-unistus.

Hah, imelik, kuid minu horoskoop läheb vähemalt aasta alguse kohta päris pihta. Lugesin wara-vebist ka looma aasta kohta ning ka seal ennustatakse mulle uut töökohta. Niiet poisi ja tüdrukud pöidlad kõvasti pihku. Kõõvassstii.

Jah, jah. jah!