Aaapi, mu kõht on nii täis. Ubadest. Oasõltlane.
Kuulasin täna dalai-lama kõnet. Väga palju ma sealt ei leidnud, kuidagi väga pealiskaudne ja lihtne oli. Lootsin midagi erilisemat. Tõsise asemel oli mänglus. Tegelikult peab aru saama, et ta teeb seda asja peaaegu iga päev. Iga jumala päev peab ta ütlema midagi tähtsat ja midagi õiget ja midagi hingeminevat. No täna oli selline rahulikum päev ja ta rääkis peamiselt Tiibeti asjadest budistlikus võtmes. Tore, et maailmas on kõigi jaoks nii pühasid inimesi, kes meelitavad mitu-mitu sada inimest kuulama head.
Mul on ka täiesti kindlalt oma elu pühad inimesed. Nad on need, kelle juuresolek toob rahu ja selguse. Kes muudavad minu täielikuks, aitavad areneda. Kelle puudumine lihtsalt kohutavalt põletab hinge.Poolik olemine ei ole ju tore?! Olen proovinud seda mõtestatada, et MIS see, siis ikkagi on. Jah, seda võib pidada sõpruseks, kuid tegelikult on see midagi enamat. Armastus? Vist jah. Samamoodi nagu ma ei kujuta elu ette ilma pereta, ei kujuta ma seda ilma nende kaheta. Pere vastu tunnen ju mul tingimusteta armastus.
Mõtlen, et see võib juhtuda ka tavaliste inimestega meie ümber. Et nad muudavad sinu kohaloleku täiuslikult tavapäraseks. Nende puudumine viib rutiinist välja. Rutiin, aga on minu jaoks täiuslikus.
Aga ma hakkan nüüd ennast valmis panema. Öö-töö ralliks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar