Noo peab ikka uhkeldama, et minu puhke(khm, haiguslehe)päevad on ikka ülimalt hästi ajastatud. Pean ikka kellegi juures heas kirjas olema, sest need on olnud imelised. Sügis on pakkunud mulle parimat endast. See soojus ja päikesepaiste ja õunad ja marjad ja seened. Muidugi on ka mu ego tõstetud kõrgustesse, sest olen kogu oma kodusoleku aja põetanud oma taudis ema ning toetanud teda igapäevastes tegemistes.
Ma arvan, et sellest sügisehõngust piisab kuni jaanuarini, et minu akud laetuna hoida. Kuid peab tunnistama, et nii tühjad ei ole nad kunagi olnud. Tallinn on nagu käsn, mis imeb energiat. Tulen töölt-magan, magan päeva maha ja lähen jälle tööle ja siis magan, magan, magan, magan. Enam ei ole vahet kus ja kuidas ma silma looja lasen. Ei märka ma enam midagi, mis minu ümber toimub või ei toimu. Ja kunagi ei ole und piisavalt. Muidugi saab ka seda pigistada ja natuke kaotatust tagasi saada. See tähendab, et linn on mulle pakkunud päris häid emotsioone, mis on seotud just inimestega. Hindamatu on ka see, et siin ma olen kohal kogu aeg, actioni sees. Kui vaja teeme koosoleku ja kui ei siis ei tee. Ja kui tahan lähen taimsele õhtusöögile ja kui ei, siis lähen kuulan ettekannet zen-budismist.
Ja ma olin armunud, aga enam ei ole. Ja, siis ma katkestasin ühe armunud olemise minusse, tema ka enam ei ole. Olen aru saanud, et ma armastan, aga mitte nii nagu armsam armsamat vaid nagu õde õde armastab.
Luvluvluv.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar