Mul on olnud aega mõelda. Ükspäev arutasime mu toakaaslasega ASJADE üle. Tõeliselt hea meel on, et mõned asjad on olnud minu jaoks muutumatud väga kaua aega. Näiteks see, kuidas ma tahan olla ja elada-selle ühiseks nimetajaks on vabadus.
Kardan kõige rohkem, et minust saab järjekordne ratas suures kellavärgis. See, et töö-kodu-töö-kodu-vahpeal väike pidu jne... saab mu eluks ja mul ei ole muud valikut, on minu kõige suurem hirm. Mind absoluutselt ei huvita mingisugune majanduslik kindlustatus, sest ma ausalt ei ole näinud ühtegi õnnelikku rikast inimest (ausalt, uhke fassaadi taha nägemiseks ei pea isegi inimest tundma). Olen ma loll, et nii mõtlen? Mis, siis kui ma enam ei jaksa maksta üüri ja poest süüa osta? Elu on näidanud, et tasuta toitu leidub kõikjal ja sõpru, kelle poole öömaja paluma minna on ka piisavalt. Ja nagu viimased ajad näitavad, siis ei pea kuskil elukoha omamiseks isegi sõpru olema. Muidugi siiamaani olen ma teinud kõik endast võimaliku, et asjad minu jaoks võimalikult õudsaks kujuneksid. 3 aastat tagasi ma hakkasin üliõpilaseks, mis tähendab, et minu õlul on vähemalt 60 rahaühikut võlgu, mis ei lase mul minna. Lihtsalt minna ja lihtsalt olla. Fak, ma sain sellest alles nüüd aru, et ...
See on vist iga noore inimese unistus-lasta lahti kõigest, mis neid seob, alustada uuesti ja paremini, et ehk siis saab ka olla ise parem. Nüüd, kui on natuke õpitud ja vigu tehtud on suhteliselt kindel, et see mis edasi tuleb on parem ja vähemalt enam mitte NENDE juba olnud vigadega. Ja, kas ei ole nii, et kuskil mujal on alati parremad inimesed, kui siin meie ümber? Mitte asi ei ole selles, kuidas meie neid näha tahame?
Aga, mis meid takistab siin uuesti parema inimesena alustamast?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar