16. märts 2011

Vaatamata sellele, et kõik just kui on hästi, ma nutsin täna. Lihtsalt istusin rõdul, soe päike paistis näkku ja pisarad voolasid. Võib-olla oli see halva auru välja laskmine või ikkagi südames ma tean, et kõik ei ole hästi. Noh, võtame kasvõi selle, et ma ikkagi ei saa jääda pikemaks CB-i. Mis mõttega ma siin üldse kolin? Äkki peaks kohe koju minema oma kompsudega? Ja see lõksus olemise tunne üha kasvab minu sees. Kasvab ja kasvab ja selle peale midagi teha ei anna.

Kommentaare ei ole: