keegi teine

Ma ei leia enam siit rahu. Kõik on samamoodi, kuid mina enam mitte. Isegi muru muutub lõpuks sama värvi. Teadupärast loodusest ei leia nii kergelt korduvat värvi, kui näiteks pliiatsikarbist. Küllap on see minu kujutelm, mis püüab veenda, et kõik on ja kahjuks jääb samaviisi.

Palju on juhtunud vahepeal.

2. juulil olime kõik Kuulil. Kuigi lõppes see päev natuke liiga ootamatult ja väga karmilt, olen üldiselt sellega ikkagi rahul. Minu peale jäi kohviku tegemine(alates küpsetamisest kuni müümiseni) ja tundsin, et kuidagi ikkagi ei saanud sellega hakkama. Vastutus, mis õlule pandi oli suur ja ma ei olnud selleks valmis. Kuidagi ikkagi saime hakkama ja meie Liiga Hea, et Olla Tõsi šokolaadikook sai nende väheste inimeste seas, kes käisid, ikkagi hitiks. Üritus jäi ise küll miinusesse, kuid andis minule tõuke. Aga mitte kohvikupidajaks ei taha ma nüüd saada vaid hoopis head tahan jälle teha. Ja mul on ka plaan, kuidas seda teha. Kui ma täna tubli olen, siis hakkan sellega pihta. See on pikk protsess, mis mingil vähesel määral ka ikkagi mingit ressurssi nõudma hakkab, kuid loodan, et see osa jääb ime väikeseks.

Tarataramptaraa
Lähen magamaa
Ja vist ka pesemaaa