keegi teine

Tallinn suutis mind eile emotsema panna. Mul oli hommikul jube kiire. Seega otsustasin proovida, et äkki ma tõesti üle Vabaduseväljaku jõuan kiiremini Raekoja platsile. Ruttan ja ruttan ning järsku märkan-vagun keset väljakut. Siis tuli meelde, et täna on see päev kui lõhuti peresid ning inimhingesid. Sel' hetkel oli see kuidagi tõelisem, kui kunagi varem. Kuidas need pered seal olema pidid.

Tundub, et Minu Elu eestimaisest sarjast hakkab üha rohkem saama uus Ladina-Ameerika seep pealkirjaga Minu Tööelu ja Ei Päevagi Puhkust. Olen seega endale lubanud, et ei tee plaane ega luba ka ennast kusagile. Bye-bye suve kogunemine ja Holland ja 30STM. Õnn, et ma ei ole kaugemale ulatuvaid lubadusi andnud, kui ainult see 2. juuli. Pödilad pihku, et saaksin vabaks. Mul on küll hea töö, kuid juba alguses tehti mulle selgeks, et elu käib töö järgi mitte vastupidid. No ei olnud tegelikult eriline uudis. Nii on ta ju alati olnud.

2 ma siiski teen:
jõuda koju maasikaid sööma
käia ära Liivalaukal u-j-u-m-a-s

Täna on muidu pidupäev. Esimene öö squatis. Lähen, kuigi võiks kodus olla. Trammi oodates käis selline minestuse nõksatus läbi. Magamatus, mis muud. Kuigi panin täna paksu nii, et ila tilkus kella 2-ni päeval(ei-ei, mitte hommikuni).

Aga, kui aega üle jääb, siis see aasta jälle tore üritus tulemas: