Imedeime, olen üksinda kodus. Kõhe ja veelkord kõhe. Igav on ka ja kondid valutavad nagu ikka. Jap päris kummaline ta on-mina, kes muidu elan nelja teise inimesega pigem õlerahvastatud korteris, olen reede õhtulks jäetud hunniku mandariinide ja kahe purgi Dr. Pepperiga. How fun! Muidugi ei ole ma siin mitte kunagi tegelikult üksi, sest meil on siin 10+1 tegelast. Selle erakordse sündmuse põhjustavad ka muude asjade seas tormilised ajad siin majas. Kes läksid lahku, kes leidsid uued armastused ja kes niisama kuskil Tartus uitavad.
Mis toob mulle meelde ühe hirmsa mõtte, et ma olen kohutavalt temast sõltuv. See ongi vist nüüd tõeline. Ärkan üles mõtlen tema peale, kohe kui töölt lahti saan, siis helistan ja muidugi helistan ka vahest töö ajal. Kodus oleme kogu aeg ühes toas koos, kaua eraldi olla ei saa. Ma tean mida ta mõtleb, naeran tema moodi, teen tema nalju jne.. Tõeline ja veelkord tõeline. Mitte kunagi ei ole midagi sellist olnud. Me oleme nii erinevad, et see muudab meid järjest lähedasemateks. Muidu ei oleks hullu, sest kõik on ülitore, kuid üks mõte ei jäta kummitamis: mis siis juhtub, kui mul teda enam pole. Kui ta otsustabki Itaaliasse minna. Ma ei suuda temast nädal aegagi eemal olla, rääkimata siis kuudest. Olen liiga nõrk, et võõrutama ka hakata.
Ja muidugi on natuke häid uudiseid veel. Nimelt ronis Herman natuke aega tagasi esimest korda oma uhiuue puuri majakesse. Ta muidu boikoteeris seda ja magas selle peal. Muidugi paar tundi tagasi ei olnud ta ka kunagi esimesel korrusel käinud. Enne seda, kui me Rihhiga ta sinna panime. Ja teine uudis on ka meie uue sõbraga seotud, et kui kõik hästi läheb, siis saame talle väikese sõbra Põlvamaalt.
Ja tahaks Soome ja Berliini sõita.
Ja ma ei mäleta, millal ma viimati nii head avokaado võikut sain.
♥ ❤ ❥
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar