Tulin alles nüüd selle peale, et ENNE palgapäevavõileiba oleks võinud kaltsaritesse kolistama minna. A ma olin nii kaua sellest võikust ja kaljast unistanud. Kahjus ainult, et seda About Time to Go Vegan kogumikku kätte ei saa. Isegi kui nii kiire nett on nagu siin Metros. Sõbrad õnneks aitavad.
To buy list on ka päris pikaks veninud. Peab terad sõkaldest eraldada suutma. To do listist ma ei hakka üldse rääkimagi. Ja ei hakka ka kirjutama. Eiei.
Squatis möllates tabas mind äkki aianduspisik. Aaah aga õnnnneks läks üle. Ma nii väga ka nüüd ei taha, et imehästi lõhnav ja iga võileiva ja pasta täiuslikuseni viiv basiilik minu alati päikese poole oleval rõdul niisama lihtsalt kasvaks.
Squatt, squatt see on lihtsalt liiga hea. Maja. Koht, mis väljast tundub väike, kuid sisse võib lihtsalt ära eksida. Mõtlen, et kui palju perspektiivi ma selles näen. Palju tube=palju toredaid inimesi, kes kõik jagavad enam-vähem ühte ja sama maailmavaadet. Jeejee. Kuigi peab tunnistama, et selle elamisväärseks tuunimine nõuab ikka megat panust. Arvestades seda, et seal ei ole ei elektrit ega töötavat kanalisatsiooni(see vähemalt on kunagi olemas olnud!) ning sealsed eelmised asukad elasid seal vaid seepärast, et "armastasid toas kusta" nagu nad ise olid rääkinud. Ja üldse on tegemist sellise natuke romantilisemat stiili nõuka aja ehitisega(loe laguneb ja seintel on kole tapeet ja veel koledamad mingid kangaga saepuru plaadid). Kuigi seda 3. korrust lihtsalt peab armastama. No punased telliskivid on mul alati jalad nõrgaks muutnud.
Lähen võtan juustele nüüd natuke päikest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar