6. dets 2010

Oma kunagisele kallile kambajõmmile,

Kõigepealt pean ütlema, et ma ei parasta vaid, et mul on kahju. Kahju, et Õelus suudab, kellegi südamest nii suure osa võtta, et Eneseanalüüsile ei jäägi ruumi.
Ma ei parasta, sest ma usun, et inimene on asjad, mis temaga juhtuvad, ise põhjustanud.

Pean ka vabandust paluma, et ma sulle ennist oma sõnadega haiget tegin või sind, kuidagi vähem väärtuslikumana tundma panin. Varem, kui ma veel Asjadest nii palju ei teadnud ja sina võisid olla seepärast minu elus Juhtivas rollis ja siis tõesti oli sul õigus öelda NEID asju MULLE. Ja mina kuulasin ja imesid kõike endasse. Imetlesin! Nüüd olles sinust just kui pikemaks kasvanud samas, kui sina ei ole kunagi suuremaks saada isegi tahtnud. Sellepärast ongi mul nüüd õigus tunda, et mul on õigus. Ja ma võin nüüd neid asju öelda ja nüüd võib olla nii, et sinul ei olegi õigus.

Kõigil meil on oma rada käia. Mul on hea meel, kuigi sinu rada ei ole just kõige ihaldusväärsem,et oled leidnud endas rahu. Juba leppimine on pool võitu. Kuigi alati jääb see võimalus, et sa saad vanemaks ning mõistad. Karma, mis muud karma...

Meie teed lähevad lahku. Lõikan välja südamest. Tean, et leian tekkinud augu peale sobiva või isegi parema paiga. Lihtsalt mu süda on väike ning kõik selle peale igaveseks olema ei mahu.
                                     ISE SA SELLE OTSUSE JU TEGID!

Aitäh sulle!

Kommentaare ei ole: