Ei, ei, ei, ei, ei... Ikka ei saa asja. Kuigi on juba kevad ja tõukejõudu peaks jätkuma... Asi on ikkagi iseloomutuses. Kui juba hommikut alustatakse õllega, siis on teada mis ülejäänud päevast saab.
Vaatasin aknast välja ja nägin ilmutust. Ennast rastadega. Ei olnud tore, võib-olla mõtlen ümber. Ja kottis teksasesed ei ole ka ilusad, kuigi mõni meist arvas, et need on suisa seksikad. Haha.
Peaks minema ja vaatama, kas sinilille juba saab. Pajudtibud - jest.
Minu lemmik kodulehekülg ilm.ee on külmarottide ja kevadefännide vastu armuline.
2 koolitööd tilpnevad nagu ühed vastikuttöödmillepeabärategema mul kaelas. Mõlemad olen alustanud, kuid keskendumisega on raskusi. Ma ei tea, kas see on kevadest või madalast vererõhust, aga nii kui tahan süveneda, siis tuleb uni peale.
Ahjaa, kui keegi püüab väita, et ma ei ole hädaldaja, siis siin on tõestus, et see pole nii. Ükspäev ostsin omale uued jalanõud, kuid tol hetkel neid jalga polnud aega panna. Siis leidsin, et sobiv aeg selleks oleks foori taga punase tulega need kähku jalga toppida, mis sa ikka seal muud teed. Kuid kahjuks ülehindasin oma tasakaalu hoidmise oskust ja ei saanud jala tõstmise ja samal ajal ratta hoidmisega hakkama. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal - üks noormees aitas mul ratast hoida. Ma proovisin, siis järsust lahkusest kohkununa, oma värisevat jalga saabastesse suruda. Samal ajal jõudsin sellele suvalisele vabatahtlikule kogu oma elumured ära kurta. See ei olnud minust viisakas. Aga noormees oli küll viisakas ja soovis mulle ilusat kevadet. Nii ilus maailm ongi.
Ja põlv ka valutab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar