"Oh, darling I wish you were here..." Owl City laulab nii. Kell on 3:18 öösel. Kõik on jälle paigast ära.
Tänase ööga pean valmis jõudma kirjatöö. See on kohutav, kuidas ma ei suuda end sundida tegema midagi, mille kasutegur on vähem, kui 0. Samaväärne füüsika õppimisega. Loen, õpin pähe, kuid kuskil on mingi lühis ja midagi loogilist ja elus aitavat sellest ei sünniks. Seostamisvõime puudub. Praeguse töö juures pean veel aru saama ka pikast võõrkeelsest tekstist. Ah, ja mis veel naljakas on see, et minu asendustegevus õppimisele on tagasi. Nokkisin oma sülekal lahti kõik nupud, puhastasin ning panin nad tagasi. Mõtekas?
Kodus on olnud niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii hea. Vist parim puhkus, mis mul kunagi olnud on.
Tartus tuleb ka nüüd, kuidagi konstruktiivsemalt asja hakata ajama. Oma aega rohkem väärtustama ja bla bla bla. Vähem nina nokkimist ja näiteks rohkem trenni.
Homme teen martsipani ja jalutan hobustega. Või vähemalt proovin mängida. Või kuidagi muudmoodi huvitav olla.
Väljas on talvevõlumaa. Endiselt.
Meil on vist uus sõber.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar