"Ma olen päris kindel, et need olid päris kartulid."

"Rumpsadi-pumpsadi!"

Nii väga tahaks mõnikord kirjutada oma päris raamatusse. Ei teagi, kuhu ma selle jätsin. Jube, sest just hakkasin ennast usaldama ja kirjutama isegi sellest, millest harva mõeldagi julgen. Nüüd on aga oht, et keegi loeb seda. Võib-olla on hea, sest siis saab keegi teada, milline tegelikult olen. Kirjutasin seda ju nii kaua. Vahelduva eduga.

Vahepeal oli kriis. Nüüd on aga vist see läbi saanud. Noh pinge on veel üleval minu jaoks kui detsembri esimese nädalani, siis selgub, kas tema sõna ükskord maksab midagi või ei.

Täna telekas üks mees ütles, et inimesed harva käituvad nii nagu nad seda ise arvavad tegevat. Inimese jaoks on olemas üks tema, kuid harva juhtub nii, et teised inimesed teda samasugusena näevad. Minu puhul kehtib see 100%. Tahakisn olla ühte moodi, kuid välja kukub kuidagi teisiti. Tal oli õigus.

Kas kunagi on inimene oma eluga ka rahul? Olen vist oma eluga rahul, kuid mitte oma olemisega. Elu pakub mulle kõike, mis ideaali lähedale jõudmiseks vaja läheb, kuid istudes ei ole keegi veel seda saanud, millest ta unistab. Taaskord tahtejõu puudumine. Või ma ei tea... Võib-olla on hoopis süü harjumustes. Samas ei saa ikkagi ainult neid ka süüdistada. Ikka ise, ise ja ise.

Biffy Clyro my new love.

"Living is a problem because everything dies".

*lumi oli meil täna hommikul

Ärkasin täna knopka selja all. Mis asja see peaks tähendama?? Lihstsalt knopka voodis. Ohtlik flirt.

R läheb neljapäeval koju. Ise ka veel ei usu seda. Koduuuu... uuuu... uuu... uuu...

Täna vihmas "jalutades" ja eetika keskust otsides leidsin päris toreda poe. Jee, saab jälle uues kohas oma raha kulutamas käima hakata.
Esoteerika on äge. Kuigi mul raha ei ole, siis ostsin endale Apollost käejoonte lugemise raamatu. See on asi, millesse ma usun. Nii palju kui ma olen jõudnud lugeda(need kohviga veedetud unetud ööd) on kõik täpselt paika läinud. Kõik käte kuju, sõrmed ja "käevõrud" jne...

Hakkasin täna keset raekojaplatsi, hullusid tudengeid vaadates, mõtlema, et mul on nii palju unistusi ja ma ei tee nende täitmiseks mitte midagi. Noh alustame kas või näiteks selliste väikeste igapäevaste lubadusdega endale, et koristan täna toa ära ja õpin filosoofiaks(ostsin isegi endale rohelised märkmepaberid ja nüüd on mul arvuti peal suur kiri:"Õpi filosoofiat!!!!") ning enam raha ei kuluta. Tulemuseks see, et tulin just poest, kus kulus 22 mõttetut krooni, pole isegi ÕISi lahti teinud, et sealt filosoofia materialid endale arvutisse tõmmmata, noh ja rääkimata toa koristamisest... lähen siit hommikul välja vist kahe suure prügikotiga KUI ma muidugi koristama otsustan hakata.

Mida ma selleks tegema peaksin, et ennast kasvatada?? Nõrk, liiga nõrk olen... On olemas üks ja ainuke asi, mida ma tõeliselt tahaksin, kuid tundub, et asjad lähevad hoopis vastupidises suunas.

Avastasin eile füüsika loengus, kus toonitati matemaatika keele olemasolu oskuse vajadust, et ma olen endale valinud ikka puhta reaal eriala. Füüsika ja keemia - mõlemad ained, mille ma keskkooli lõpetades seljataha soovisin jätta. Aga võta näpust, kui ma enne ei saanud aru, siis NÜÜD ma pean aru saama. Siiamaani olen vist sellega ka toime tulnud. Noh füüsika KT või eksamit ei ole toimunud veel. Arvan, et poole k.a mina ja paljud teised meie kursuselt kukuvad sealt läbi.
Muidu on päris hea tunne, kuigi ma veel tulemusi ei tea, arvan, et keemia ja bioloogia läksid hästi.
Aga ma nii väga tahan seda õppida. Keskkonnakaitset.
Peale ööd õppimist on päris pikalt raske olla.

Ei tea, kas SEE nüüd ongi igatsus. Nagu tahaks mööda seina üles ronida, et katsuda midagi elusat ja ehedat ja vähem kõrghariduslikku. OMAsid. Keegi mulle külla ka ei tule. Kõik lubavad, aga keegi ei tule. Ma ei saa ka neid süüdistada, sest Tartu on Tartu ja Hiiumaa ON ikkagi Hiiumaa. Isegi praam sõidab juba 1,45 tundi.

Ikkagi minu selle elu rekord kodust ära olemises. Aga vist kõige asjalikumalt veedetud aeg.

Ja jälle haarab mind see meeleheide, et MIKS kuradi pärast peab just MINUL alati nii raske olema, et saada seda, mida ma tahan. Teised kirjutavad, kuidas nad iga nädalavahetus kodus käivad, vanemaid näevad, sõpradega koos olla saavad ja mis kõige parem OMA voodis magada + oma karvaseid katsuda. Metsa ja mina ei saa isegi oma tädile külla mindud, kes elab Tartust nii 40 km kaugusel. Käkidegu oleks ju häälega minna. Ma elan veel selle highway ääres ka, kust saaks kohe alustada. Kõik, kõik, kõik oleks perfektne... kui ma vaid ei peaks tööl käima.
Noh tegelt ei peaks kurtma, eile ostsin endale uued voodiriided ja saunalina(my life first really really mine) ja söön ka nagu kuninga kass(mitte just liha, kuid ikkagi saab kuradi hästi söödud) Siis lugesin veel uuest koolitoetuse süsteemist, et need hakkavad sõltuma sissetulekust. WTF!!?? Täiesti hull, kuidas võtab katuse sõitma. MISMÕTTES nagu?

Nägin täna lambist unes delfiine. Neid oli kolm. Kaks ühest liigist ja teisel olid kühmud pea peal ehk tema oli teisest. Ei tea, kuidas ma nad leidsin vms... aga tean, et neid ei saanud vette tagasi lahti lasta kuna Jüssid väitsid, et vesi on selleks liiga külm. Siis ma neid turgutasin kannutäite puhta kraaniveega.
Elus olid, kuid mitte vabad!

Phh... lähen nüüd tööle õlleriiuleid täitma.

Päris-päris kodu hakid.

Maised rõõmud, maised rõõmud - ÕISI parool ja tartapudru ning maasikamoos.

Ploome tahaks. Turul ei olnud sellised eestimaiseid. Mingeid poola omasid ka ei tahtnud, neid võib igast teisest poest pool muidu saada. Emme äkki saadab pühapäeval mulle kreeke. K alõõtsamoos hakkas elama. Mitte kunagi ei ole ma näinud, et moos hakkab seebivahtu välja ajama. Huvitav, mis protsess see olla võiks. Hea, et ei plahvatanud, tegelt oleks, siis nalja saanud.

Ma ei saa aru, miks ma olen elu aeg arvanud, et aastas on 24 kuud. Vaimuhaigus.

Täna olin 3 tundi linnaraamatukogus ja masendusin natuke. Mitte kummagi minu referaadi kohta ei olnud seal head kirjandust. Kuidas on see võimalik, et nii võimsast ja kuulsast asjast nagu Peterhof ei ole kirjutatud neljas esimeses aiakujunduse raamatus mitte sõnagi(!!!!). Ja need ei olnud mingit kõhnad vennad. Ah, ei tea. Sellel nädalavahetusel pean need kaks valmis kirjutama + veel ühe keskkonnakaitse õiguse kodusekontroll(?)töö. Hmm... Kuidagi on seda jama juba üsna palju kogunenud. Uhkelda veel teiste ees, et meil on kerge elu. Eiei.

Järgmine või ülejärgmine nädalavahetus on plaanis hääletama minna ja kuskile suglaste juurde sööma minna (et oma raha alles jääks).

Lähen hakkan nüüd ÕISI uurima. Ohh seda kaua oodatud kaunikest!

Ilmateates lubas hommikul udu. Kell on 19:39 ja ma ootan Halli. Ei kippu ega kõppu.
Homseks on plaan klõpsu tegema minna. Bertha laenab mulle oma klõpsutajat. Jahh, tal on oma päris klõpsuga masin.
Loodame, et homme on hea valgus :)

Panin täna kesklinnast tulles teleka mängima ja sealt rõkkas mulle vastu: "Eesti kauneim linn on Tartu. Emajõe..." No eksole. Palju selliseid laule Tallinna kohta on kirjutatud? Meenub vaid miski laul ilusast korterist Mustamäel. Ahh, mis ma siin ikka uhkustan oma linnaga. Kuigi pean tõdema, et Tartu ON nii Tallinnast, kui Viljandist etem. Olen K kaasabil isegil hakanud linna natuke jagama. See on ime, sest olen ikka topograafia koha pealt täielik idioot. Sain täna teada, kus põhilisemad raamatukogud asuvad. Käisime Donnaga jalutamas ja vaatamas. Nii hea, kui keegi nö giidi mängida viitsib. Nägin isegi Tähetorni ja Struvele püstitatud koledat ausammast. Mitte see ei olnd tähtis, et ausammas oli, vaid see, et see oli äärmiselt kole. Miski näide nõuka aegsest kunstist. Õudne.

K-l on õigus. Pean endale mingi muu väljundi lisaks veel leidma. Mitte ainult töö, kooli ja kodu vahet nühkima. Kuigi see on ütlemata mugav, sest need kolm asuvad kümne minuti jalgsi käimise raadiuses. Noh, arvan, et kui mul õppimine lõpuks mängu tuleb, siis ma lihtsalt vaimselt ei jaksa midagi enam teha. Praegu tundub, et seda aega on palju ja, et enamus kulub sellest mõttetustele, kuid mulle ei ole veel tõsiselt õppida antud. Ei ole ma ka selline aktivist, kellel on energiat mitmel alal mässata. Lihtsalt tahtejõud on väikene ja ma ei näe mingit mõtet seda hakata ka jagama millegi vahel. Kvaliteet on see, mis kannatab sel' juhul.
Praaegune eesmärk on saada RE kohale. Pean väga pingutama. Sest ma TAHAN!

Ainuke loeng, kuhu meid ei ole veel lastud on keskkonna filosoofia. Loodan, et see saab hea olema. Mitte igav nagu arhitektuuri ajalugu. Üldse tekib mul selline küsimus, et milleks meile see või ka arhitektidele keskkonnakaitse. Kuigi viimasest saan isegi rohkem aru.
Lähen nüüd ikka magama.

Selle pika vaba aja jooksul olen endale leidnud 2 lemmikut. Vähemalt on midagigi kasu olnud.

Ostsin nõudepesuvahendi, kuid unustasin svammi.
Eile oligi nii õudne, et uinusin alles kolme ajal.

* see on praegu minu sees. Ei suuda sellest veel kirjutada. Kunagi hiljem, luban seda endale

Ei taha lõpetada nagu K seda minu pahameeleks tegi. Deam, olen nii harjunud temaga.

Olen vist juba oma alustamisega siia nii umbes 4 draft'i tekitanud. Aga noh, eks ikka algus ole raske. Eestlane ju.

Praegu, kui olen loengutes käinud nädala jagu ja kõik on olnud väga sissejuhatav, olen asjaga päris rahul. Kõik-kõik-kõik on mõnus. Praegu, aga vaatame mida ma räägin nii poole kuu pärast, kui on tulemas esimene keemia kontrolltöö.
Noh eks seminaridel hakkab keeruline olema... või siiski mitte. Me as the talkative person. Sometimes. No eks me KÕIK kardame ja pabistame. Kuid naljaks oli see, kuidas minu praegune lemmik proffessor Ööpik koguaeg mulle otsa vaatas. KOGUAEG! Vb istusin kuidagi sellisel kohal. lahe naine on ta!
Et ma ei unustaks, heterotroofid ja autotroofid. Arvan, et ta küsib või vähemalt teeb mingi kohmaka šesti minu poole. Sest ma pidin nii "enesekindla" näoga olema. My ass! Aga ökoloogia on VÄGA huvitav aine. Ja õppejõud on ka väga "elus". Praegu on enam-vähem kõik nad olnud. Füüsika õpetaja istus lihtsalt aknalaua peal ja natuke pabistas, kui kahurit tööle ei saanud. Kuidagi oivik, kuid SIISKI. Kohe oli aru saada, et mehel on oma kirg - meteoroloogia.
Ja Kalev Sepp on ka tore. Kuigi väike rangus kumas kuskilt. Ma ei tea kust.

Siin on oldud juba peaaegu 10 päeva ja naljakas on see, et koduigatsust ei olegi veel peale tulnud. Laeval oli peale kolme esimest juba tunda, et midagi on nagu valesti. Kuid ju on siin nii palju uusi ja põnevaid tegemis. Ja olgem ausad minu töö võtab minu ajast päris suure osa ära. Aeg läheb ja juba jälle on kell 00:00 ja ma olen jälle hiljaks jäänud magamajäämisega. Aga see ongi hea. Kuigi see tähendab, et ma pean hakkama jälle tubliks. Alustaks näiteks tervislikult toitumisest ja lõpetaks oma aja planeerimisega. Olgem ausad, mingeid muutusi on juba märgata. Mitte toitumise osas. Ostsin täna cocat. No B võiks juba tagasi tulla, et saaksin korralikuks hakata.

Aaaa ja meie uus kodu. Kuidas ma saaksin selle unustada! Päris tore. Eriti peale seda, kui tuli B, sest siis juhtus kaks imet korraga. Ostsime koos netijuhtme ja minu tuba täidab raske netihõng ning temaga koos tuli ka televisioon meie uude kodusse.

Olen praegu siin täiesti üksinda, ei naabreid ega B'd. Ja mis veel hullem, hakkan vaatama õudukat. Juba algus oli jube - LAMP PÕLES siis!!!

Jeah.

Kuidagi väga vaevaliselt tuleb see sissekandmine seekord. Mitu korda peab ühte ja sama asja alustama!!!!
Nii palju on juhtunud ju vahepeal, et ei tea millest pihta hakata. Vb see on sellest, et kõik ei ole veel paika loksunud. Jah, tänaseks on asjad rohkem omal kohal, kui muidu, kuid siiski mitte kõik. See teeb rahutuks. Ei tea, kas lugeda „Lissaboni ööd“, joonistada Angelinat, kirjutada Gerdule või minna õue vihma sisse ja nautida oma viimaseid päevi. Deam, et mul kodus netti pole. Saaksin midagigi edasi ajada.

Käisin Tartus ja seisin 13 tundi järjekorras, et saada endale kodu. Nagu lõpuks selgus polekski pidanud nii väga püüdma ja kell 2 öösel kohale minema. Kõigile jagus.
Maailmas ei ole mingit õiglust. Isegi need inimsd, kes kell 9 hommikul seal seisid ei olnud esimesed. Mõned nagu ikka peavad teistest esimesemad olema. Vähe närvi ei ajanud, aga saame üle.
Betton ja 454 on minu uueks koduks seni kuni uue ja parema koha leian. Naljakas oli veel see, et admin tahtis meid 5. korrusele panna, sest olime Hiiumaalt ja siin nagu me kõik teame ei ole üle 3. kordseid maju. Tahtis meile elamust vms pakkuda.

Jalutasime meie väikeses EMÜ-linnakus. Jube mõnus tundus. Kõik oli nagu väga lähedal ja selline nurgelisus ja loodussõbralikust oli tunda. Väga vägeva mulje jättis uus peahoone. Mega mõnusad maised toonid ja materjalid. Ja see aed, mis jõeäärde oli tekitatud... Seda vist kasutatakse õuesõppe jaoks. Tegelikult haljastus peabki selline olema, kui koolis on maastikuarhitektuuri eriala. Ja ühikas jääb sealt üle tee.

Tahtsime rongiga tagasi tulla, kuid kahjuks oli selle väljumiseni liiga palju aega. See oli jube naljakas, kuidas me ei teadnud üldse, kus olime. Otsustasime, et sõidame tagasi linna ja läheme bussiga. Kesklinnas, aga sadas täiega. Ma nii väga oleksin rongiga tahtnud sõita. Ja kuni lõpuni ei tulnud mul meelde, kuidas vene keeles rong on.

Tallinnas käisin ka natuke ringi. Suutsin nagu ikka ära eksida ja bussidega puterdada. Kuid siis tundsin ennast palju kindlama, sest natuke on juba käidud ka. Varsti saab Estonia ja Viru juurde sõitmine päris selgeks. Jipikajee. Kusjuures mind valdas totaalne frustratsioon, sest kui mul oli raha, siis ei leidnud ma sealt midagi, mis mulle sobinud oleks. Isegi koolipäevikut ei leidnud. Kõik oli kuidagi roosa ja läikiv. Lõpuks ostsisn rohelise :)

Tahaksin teada, kas ta oli Sulle vend, sõber, naaber, kaasmaalane või suvaline inimene tänavalt. Need kaadrid panid enamus minu ümbert nutma või vähemalt issatama. Silme ees on see siiani. Kananahk kindlustatud pikemaks ajaks. Puhas ja klaasselge hetk, mis ei pannud kedagi kahtlema selles õuduses.

Sõda ei ole normaalsete inimeste teha. Samas „otsustajad“ on samuti mehed meie seast. Nende kodud on samamoodi armastust täis ja iga ema, andes endast kõik hea, püüdmas kasvatada oma lapsest parimat. Mis neil küll pähe lööb, et peas formuleeruvad mõtted, millekski nii verdtarretavaks, kui teiste inimeste massiline tapmine? Täiesti tavaliste inimeste, kes elavad oma elu nautimata nagu iga päev ei oleks viimane. Perede, laste, emade, isade, väikeste vendade... surm on nende tehtud.

Ei teagi, ma ei armasta inimesi, veel vähem meeldib mulle ebaõiglus või ülekohus. Keegi ie tohiks ennast teistest paremaks pidada.

Tahaksin teada, kas ta oli Sulle vend, sõber, naaber, kaasmaalane või suvaline inimene tänavalt. Need kaadrid panid enamus minu ümbert nutma või vähemalt issatama. Silme ees on see siiani. Kananahk kindlustatud pikemaks ajaks. Puhas ja klaasselge hetk, mis ei pannud kedagi kahtlema selles õuduses.

Sõda ei ole normaalsete inimeste teha. Samas „otsustajad“ on samuti mehed meie seast. Nende kodud on samamoodi armastust täis ja iga ema, andes endast kõik hea, püüdmas kasvatada oma lapsest parimat. Mis neil küll pähe lööb, et peas formuleeruvad mõtted, millekski nii verdtarretavaks, kui teiste inimeste massiline tapmine? Täiesti tavaliste inimeste, kes elavad oma elu nautimata nagu iga päev ei oleks viimane. Perede, laste, emade, isade, väikeste vendade... surm on nende tehtud.

Ei teagi, ma ei armasta inimesi, veel vähem meeldib mulle ebaõiglus või ülekohus. Keegi ie tohiks ennast teistest paremaks pidada.

Tere, mina olen pottpea ja sõin just hetk tagasi kuuenda omakasvatatud minitomati. Hea oli. Ema on hea kastja olnud. Ketšup teeb alati kõik head paremaks ja halvad headeks. Huvitav, mis mu ema ütleks, kui ma teda ketsupiga määrima hakkaks? Mitte, et seda vaja oleks. Sel' juhul muutuks ta nii heaks, et ei mahuks enam siia planeedile ära. Ja seda me ju ei tahaks.
Emps rääkis, et ta oli pannud minu mitte üles tulnud maasikaseemnete asemele viinamarja seemned ja nüüd on seal potis nii viinamarjad, kui maasikad.

Kassipoeg mängib praegu minu varbaga väga brutaalset mängu. Mu armas varb don Juanito on langemas vihase metskoletise saagiks viisil, mida ka kõige hullem kannibal oma öistes fantaasiates ette ei kujuta.

Kui nüüd ASJAST rääkida, siis on tegemist ühe väga koppa omava inim-m'iga. Rahvast on nii küllalt saanud, et ei kujuta ette, millal see üle läheb. See on tegelikult iga aastane asi. Tööl tekib tahest tahtamata selline olukord, kui sa PEAD ennast kohandama, et mahtuda sinna kitsasse kohta, mida nimetatakse meeldivaks kollektiiviks.
Selleks tuleb nii mõnigi põhimõte muuta ja pärast selle tõttu jälle maa alla vajuda. Oi, kuidas ma sain endale järjekordse mälestuse, mida meenutades suvalisel ajahetkel, lihtsalt näost punetama hakkad.
See ei kannata siin olemist. Isegi siin mitte. Ei. Aga, mis elu see oleks, kui selliseid mälestusi ei oleks.

Kodus on nii hea olla. Siin saarel, mitte korteris-siin enam ei ole hea. Juba kaua. Kui keegi küsib minu käest, et kas ma olen patrioot, siis jah, ma olen patrioot ja teeks kõik, et saaksin siia saarele elama ja tööle jääda. See viimane ei sõltu milleski muust, kui minust endast. Hiiumaa on piisavalt suur, et sa ei pea iga päev kohtuma oma tuttavatega lapsepõlvest vaid saad kohata uusi ja uusi inimesi. Muidu võiks tekkida rutiin. TERVE elu SIIN lapsepõlve maadel nüüd ka ei tahaks veeta. Või noh...

Avastasin endale uue ansambli. AFI. Selline pop, aga samas ka raskem ja natust twisted-just nii nagu mulle meeldib. Ahjaa! Ja James Blunt ei ole ka nii popular-music, kui ma seda tema singlite järgi arvasin. Ka temas on midagi haiget. Aga samas ma ei tea, kas mr Blunt on oma muusika ise kirjutanud. Kunagi oli juttu, et Iraak, kus ta oli kõrgemal kohal, kui tavasõdur, et seal olemine inspireeris teda.

Käisin ujumas. Meeletult mõnu vesi. Koos Aksi ja Berthaga. Vähemalt see aasta käisin ära. Eelmine aasta ma näiteks ei jõudnudki ujuma. Jumala kummaline, et elad mereääres ja ujuma ei jõua. Mis veel parem, et sa käid mere peal tööl ka! Ja ikkagi ei jõua.

Mul on juba väga oluline nimekiri raamatutest kogunenud, mida pean lugeda jõudma. Ofelia peal üldse ei jõua. Pealekauba magatakse seal väga mitmekesi kajutites ka. I eto ploho. Durreli raamatu avastasin OMA raamaturiiulist ükspäev, kui ta mulle praktiliselt sülle kukkus. Kas see oli mingi märk? K ema kinkis selle mulle, et „mulle pidavat loomad meeldima“. Ja K ütles, et ta on mulle juba Loomingu Raamatukogu kogunud, mida ma peaksin lugema. Selle palga eest ma ei ostnudki endale ühtegi raamatut. Kummaline.
Imelik, et nüüd on hakanud moekaubaks saama raamatud ja teater. Et kõik püüavad nii väga erineda, et loevad ja käivad teatris. Nüüd tuleb mulle meelde, et ma pean ära nägema selle Rohumaa asja seal Suursadamas. Peanpeanpean.

Ai, kuidas mu lihased valutavad. Pingelangus + 8 tundi Aksi ja Berthaga jalutamist. Tamptarataaa: tore oli. JÄLLE! Kahju, et Aksil on selline elu nagu tal on. Hobused ei vääri sellist isekust ja ebaadekvaatsust. Kuid omanikke on põhimõtteliselt võimatu ümber veenda. Kahju. Kõike vist ei suudagi muuta. Vist.

Pean endale sageli meenutama, et tuleb õnnelik olla nende asjade üle, mis mul olemas on. Rohkem, kui kogu aeg haarab mind mingi tahtmine, et võiks see ja teine asi olemas olla, aga tegelikult pole mul vaja, sest mul on juba, aga natuke kehvemad. Üle oma varju ei tasu/pole vaja hüpata lihtsalt mingite esemete pärast.

Meeltel on siia kirjutades asjad ja jälle asjad ja asjad. Kogu maailm keerleb ümber asjade. Round and round. And round. And never stops.

Ratas võiks siiski terve olla. Ausalt, ratas on veel ainuke asi, mis mu elust puutub. Tõsi, see on lihtsalt katki ja seisab Kuulil. Pole inimesi, kes ta terveks raviksid. Nii kahju.
... and round.

- olen enda vastu aus: KÕIK asjad võivad minna hullemaks. Kui eile ma veel kahtlesin, siis nüüd olen kindel. Mu elu on hea, kui leida õiged elud, millega seda võrrelda.

Püüan asju enda jaoks siiski veel paremaks ajada. Tõeliselt hinge põletav, et ma ei suuda kõigi armsate inimeste elusid elamisväärseteks muuta. Süda tahab rinnust välja tormata. Oleksin ma vaid südametu. Masin.

Õnneks on mul jälle natuke inspiratsiooni. Jee.

Ostsin endale raamatu Ilmi kingitud kaardiga. Läksin natuke vähese ajaga raamatupoosid. Haarasin esimese, mis mulle pihku juhtus ja veidike põnevam tundus. Päh, oleksin tahtnud ulmet või vaid fantaasiat. Tolkien „Hurini lapsed“!

Et valituks, siis: Winterson „Apelsinid pole ainukesed viljad“. Minu jaoks rikkus kirjanik sissejuhatusega selle teose ära. Kuskil poole lugemise peal ma lihtsalt keerasin leheküljed sinna, kust algas raamatu sisu, sest see oli tõeliselt uskumatult mage jutt. Liiga palju ka ei tasu rääkida-halb maik jääb juurde. Eriti veel, siis kui pole midagi öelda. Jabur mu arust.

Sisu on hea, aga tahaks, et kirjanik läheks peategelase arendusega veel sügavamale. Kuidagi pealiskaudseks ja lihtsaks lugemiseks jääb see. Kuigi teema on super!

Mulle meeldib, kui ma ei tea, millised näevad lauljad välja või kes nad eraelus on. Sest see jääb kuidagi loomingut segama. Hakkan ettekujutama, kuidas mingi lugu on seotud eraeluga jms... pool läheb kaotsi.

Söön greipi ja joon greibi limunaadi. Sest apelsinid ei ole ainukesed viljad.

"Lennuki" saal, tühjad kummargil punase sametised toolid, minu ebamugav tagumikutugi, "Instinkt", punapea-praktikant, ilus-praktikant, vana-praktikant, hurmavalt-pillav-päeikeseloojang, täiesti tujutu meri, pereidüll teises nurgas, vene möla (kõrini sellest juba!), tolmuimejaga koristajad, äraeksinud madrusepoiss, kajakad, kohe tuleb koristaja ka käsib mul laadija välja võtta, et ta saaks sinna panna oma tolmuimeja otsa, Kohari meeleheitlik püüe muuta Konsum Hiiumaist toodangut pakkudes jälle populaarseks, energijajoogist on parem vesi, ja tuligi ja käskiski selle välja võtta!(deam, ma olen selgeltnägija),tuled on kustus(huvitav, kuidas nad sodi näevad imeda - mina panen ALATI kodus valguse, et näeksin oma tööd korralikumalt teha, nüüd Vera leidis pudeli(tolmuimeja jätti seisma ja tõttas taarat oma punkrisse viima - savi see kuluv elekter - peaasi on see, et kroon jälle kukuks teiste arvelt!), nagunii on koristajad lollakas, sest jäin täna natuke hiljaks meeskonnatoiduga ja Vera ütles mulle, et tuleb seetõttu mu ema keppima?! - no tõesti - tõeline tohlakas ikka!

2 päeva koduni.

Istun siin tööl ja harrastan üliõnnelik olemist.
Ei suudagi kirjeldada seda pinge langemise tunnet nagu seda kogesin hetkel, mil' sain viimase eksami tulemuse teada. Pole paha, nagu ütleb Villu ja Kristel tema järgi, sest valmistasin ju ennast vaikselt ette läbikukkumisega. Harjutasin peegli ees, kuidas ma aktusel teen nägu nagu oleksin kooli lõpetanud ja kirjandis mitte läbi kukkunud.
Olen õnnelik.
Päike loojus ka täna minu auks üle pika aja väga lummavalt. Meresed loojangud on need minu lemmikud. Peaksin oma väikese fotomasina kaasa võtma, et neid magustoite endale jäädvustada. No ega sealt kvaliteeti pole loota, kuid emotsioon ja hetk loevad.

Olen kodus. Lõppudelõpuks. Kuuest hommikul veel ärkasin, et minna Marise hobuseid Kärdla kantseldama. Loll mina jälle lubas, aga samas on hea, kui saan sõpradele midagi head teha. Olin hommikul nii sigaväsinud, et võtsin linna teki ja padja kaasa. Ja nii oligi. Tegelikult tuli välja, et ei olekski pidanud minema. Selles varajases sagimises ja sundärkamises oli süüdi minu poolt ära kaotatud vanaema telefon. Natuke ka minu vaesus. Nägin Anu R-kioskis tööd õppimas. Tore, aga tema saatus on natuke kurvem. Nõmmust on rohkem kahju.

Õhtuks olen sellelt kiirelt trammilt (kusjuures pean tunnistama, et ma ikkagi ei ole trammi ega rongiga eal sõitnud)õnneks maha saanud.

Kodus on loodust palju rohkem. Muidugi ei saa mainimata jätta Tallinna tuvisid, mis on selle linna juures üks mõnusamaid asju. Eks meie külavaresed on ka lahedad. Eile vaatasin, et neil on kaks poega. Tahaks, et nemad ka ükskord saaksid nii suurteks ultranahhaalideks. Tuvid on nagu sõbrad ja nad on nii ilusad. Igaüks helgib omamoodi. Ma käisin kas küpsised või saiakott kotis ja puistasin neile. Lihtsalt nii kurb oli vaadata, kuidas nad tühjasid sihvkakoori nokkisid ja igakord tünga said. Neil linnuaju ka ju-lasid, aga ringiratast ikka uuest ja uuesti nokkisid ühte ja sama koort.
Loodus on kõrbenud. Meri on ebaharilikus mõõnaseisundis. Kõik räägivad, et nad ei ole juba ammu nii madalat merd näinud. Ja kui laev seisma sellepärast jääb, siis on küll täiesti per**. Vihma on vaja. Peab kõik rehad tagurpidi pöörama.

Tegin eksamit reedel. 80-st küsimusest tuli valida 4. Kõik teised v.a esmaabi (kõige tähtsama), vastasin ma õigesti.
4. küsimus oli umbes nii:
Millisesse asendisse asetate šoki seisundis oleva inimese?
a) selili
b) külili
c) istuli
d) selili ja jalad üles poole

R: Nooo... mina paneksin ta istuma.
Õ: Miks sa ta istuma paned? Ta kukub ju pikali.
R: Näen, siis millal ta teadvuse kaotab. Aaa no, ma panen siis ta külili.
Õ: Eiei, ta kukub siis ka pikali.
R: No, ok ma panen siis ta pikali ja jalad üles poole.
Õ: See ongi tegelikult õige.
Tegelikult kui taganjärele tark olla, siis polnud seal küsimuses lahti kirjutatud, et millises šokiseisundis see inimene on. Kas ta on lihtsalt mõnest sündmusest šokeeritud või vigastusega. Aga noh, see selleks.

Kursustel kahel päeval näidati igasuguseid õnnetusi ja seletati täpsemalt päästmise spetsiifikat lahti. Ja seal hulgas nägime ka palju laipasid. See omakorda pani mõtlema, et kui alahinnatud on igasugused päästjad meie riigis. Milliste hullude ohtude ja surmahetkede ja surma endaga nad kokku puutuvad ja kui suures ohus on päästja enda elu igal hetkel. Lihtsalt sõnu ei ole. Kui varem ma suhtusin kuidagi külmalt nende tegemistesse, siis nüüd kuulub küll minu täielik ja absoluutne austus nendele. Jah, ma teadsin, et nad on elupäästjad, kuid nüüd on asi sada korda reaalsem.

Istun siis B Krsitiine korteris ja vaikselt kõik närvirakud astuvad tänava poole: "Lähen hulluks 6". Praegused helid mida ma kuulen: lennuk lendab lähedalt üle, koer haugub akna all, autod sõidavad, kellelgi mürtsub autos jube drum (seda otse akna all!!)-vahest sõidavad siit mööda ka rongid (seda otse maja tagant, kus asub ka A Le Coq Arena, mille pärast võib õigetel aegadel saada siit mõne kontsert-elamuse.

Linnaelu on lihtsalt õudne.

Eino muidugi K-l on õigus, et see on mõnus tunne kõndida mööda tänavat ja ükski möödakäija sind ei tea. Aga samal tänaval mööduvad sinust miljonid autod, mille tulekul ja minekul ei paista lõppu olevat. Vurin, põrin ja lärin. Kodus on nii, et läheb 1, harva 2-3 autot mööda ja siis on sellel ligemale poole tunnine vahe. Öösel ei sõidagi autod. Selle aja jooksul saab omi mõtteid mõelda ja linnulaulu kuulda. Siin ei ole linnulaulust juttugi, ainul lahedad linnalinnud tuvid kõnnivad sinuga ühes rütmis oma tavapärseid teid pidi. See on nii lahe, kuidas nad on nii ilusad ja üldse ei karda.

Olen ka Kristiine kaubandusvõrgus natuke luuranud. Natuke on nelja tunni kohta hästi öeldud, aga 1,5 tundilugesin ma Apollos raamatut. Ja võta näpust, isegi kui raha oleks, siis siit ma küll midagi ihaldusväärset ei ole peale 50 krooniste patjade leidnud. Käisin läbi ligemale 4 kingapoodi ja mitte ühestki ei leidnud endale lõpukingi. Imelik. Kui Kärdlas Emmaste lõpetamiseks kingi otsisin, siis leidsin esimesest poest kohe endale sobivad. Ja need olid ilusad ka.
Muidugi üheks plussiks on toit, mida siin müüakse. Hiiumaal ei saa väga tihti nuusutada värsket basiilikut või süüa tofut piiramatutes kogustes.
Noh, eile ma tegin väikese säästu-söömise ja ostsin endale kaks pakki kiirmakarone ja ühe tomati. Väga hea söök sai. Soe ja võileiva vaba.

Ongi läbi see rist ja viletsus. Jeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee!! Ma ei tea, kuhu karata või keda kallistada. Kui kõik õnneks läheb ja ma näiteks kirjandiga läbi ei kukkunud.Kardan nii väga. Hoiame pöidlad pihus. Kuidagi vaevaline oli see kõik. See tuli sellest, et mulle seltskond oli vastuvõetamatu. Kõik, kes mulle meeldisid hoidsid samamoodi omaette nagu mina seda tegin. Kui üks ei taha ja teine ka mitte, siis ei ole midagi teha. Kahju, sest meie klassis oli tõeliselt-tõeliselt andekaid inimesi. Igas mõttes. Eriti meeldib mulle Epp. Vb selles, et ta ema on super ja nagu ma kordamast ei väsi on kodul inimese elus väga tähtis koht. Käina kool on üldse kuidagi teistmoodi kool, kui ma seda Kärdla kooliga võrdlen, siis lapsed on palju passiivsemad ja üritused on nagu on. Mingeid traditsioone ei ole. V.a tutipäev ja rebaste ristimine. No ja veel???

Ajalugu oli tore. Ma ei tea, kuidagi teistmoodi tunne on. Sest neid eksameid on olnud ju ikka omajagu. Peale geod oli ka hea, aga sain 66 punkti, mis ei ole just kõige parem saavutus. Nii hea ei olegi vist kunagi varem olnud. Üle ootuste kergem oli see. Ettevalmistavas raamatus olid kõik ülesanded palju keerulisemad. Pidin peaagu ära surema, sest ühtegi vastust ma ei teadnud, lugesin ma ajalugu või ei. Muidugi on boonus ka see, et me Klarikaga harjutasime. Läksime hommikuse bussiga ja, siis meil oli ligi kaks tundi aega harjutada. Kõndisime mõõda Tormi tänavat ja:
“Mis see aastal 1955 juhtus“
„Ma ei teaaaa-a-aaaaa ju!“
„VMN“
„VML?“
„Ei, VMN“
„Ahaaaa...“
Noh väike bingo oli ka muidugi. „Väike“!

Peale selle olime vist kokku ligi 4 tundi kaubandusvõrgus. Kärdlasse juhtub ju ikka nii harva ja Sikit ikkagi ei jõudnud külastada. Õigemini ei näinud teda. Ostsin palju mõttetut. ÕNNEKS sain palga alles pärast kõiki neid vintsutusi. Muidu oleks raha juba väga ammu otsas olnud. Ja noh eks pangakaart oli ka koju ujunenud. Jei. Ostsime vist ainult süüa. Õnneks suutsin ma ennast talitseda ja sai enam-vähem täitvat ostetud. Roheline kapsasalat täidab MEGA hästi kõhtu. Kiudained ikkagi. V.a šokolaaaaaaaaad. Piparmündi oma.
Käisime SELVERis ka. No tegelikult ei peaks mingi materiaalse võimaluse laienemise pärast nii õnnelik olema, kui mina seda olen. Aga olgem ausad mingi kvaliteet ja tootevalik peaks ikkagi olema. Ka siin Hiiumaal. Pärast läkesime Tormi uude poodi ja olime ainukesed kliendid, kes ei osknud mitte midagi.
Algul mõtlesin, et ei allu ülde provokatsioonidele ja ei osta uuest POEST midagi. Aga, kui ma jõudsin kulinaarialeti juurde ja nägin, et seal on taimetoitlaste risotto, siis andsin alla. Algul olin veits puiklev, aga no mida ma siin ikka, ostsin ära! Õigemini Klarika ostis.

Ja ma leidsin Tormi poest vegan jäätise!!!!! See on tänase päeva highlight. Lihtsalt parim.

Metsa, metsa, metsa!!! Olen ikka väga vihane. Und ka ei tule selle pärast.

See maailm, kus ma olen nüüd tänu K-le elanud, on olnud imeline. Midagi kirjeldamatut. KÕIK inimesed on ääreni headust täis. Hoolimist. Toetamist. Eneseohverdust. Tahtmist midagi muuta. Julged. Ideedega. Äärmuslikud, mis puutub loomadesse ja nende ekspluateerimisse ükskõik, millisel viisil. See on ülima headuse märk, sest nad ei tee haiget mitte ühelegi elavale olendile. Kuigi algul võib see vaenulikkus lihasööjate/nahakandjate vastu tunduda lämmatav, siis tegelikult te söötegi laipu. Nagu PETA asutaja Ingrid Newkirk ütleb: „Recognize meat for what it really is: the antibiotic- and pesticide-laden corpse of a tortured animal.“

Kas saakski keegi nendest inimestest parem olla? Või kuhugi veel püüelda??

Ja nüüd tuli, siis meile selline uudis:

During hours flats were searched from top to bottom, creating havoc, dirt and destruction.

14 activists were imprisoned.
All electronic equipment, the complete address-material and basically every work-tool for everyday business was confiscated so
that the respective organisations are more or less paralyzed because
of this brutal official intervention. Punishment before being
pronounced guilty?
This kind of police raid would not surprise in some countries known
for their brutality. One may even understand such violent strategies
when
dangerous terrorists have to be arrested. But this incredible
action happened in Austria of all places, and the activists are not
suspected ofhaving murdered humans, tortured animals, or committed other heinous crimes!

Ja varem on midagi sellist olnud:

A clash between the crew of the Sea Shepherd vessel Steve Irwin, who is in the Southern Ocean to fight the ongoing Japanese whaling slaughter near the Antarctic, turned violent when the Japanese Coast Guard began to throw flash grenades at its crew. Captain Paul Watson of the Sea Shepherd ship was struck by a bullet in the chest. Fortunately, the bullet was stopped by his Kevlar vest.

Other injuries were sustained by crewmembers Australian Ashley Dunn and Ralph Lowe. Dunn suffered a hip injury as he tried to get out of the way of the exploding grenades. Lowe received bruises to his back when one of the flash grenades exploded behind him. Japan is denying that any bullets have been fired, saying "warning devices" were thrown after their ship was attacked. According to the Japanese foreign ministry their coastguard on board on of the whaling ships had thrown a "baseball-sized device, which exploded near the activists' ship emitting a loud noise". However, the Sea Shepherd Conservation Society has posted a video on their website, clearly showing devices being thrown from the whaling ship exploding and a bullet being recovered from Paul Watson's jacket. One UK activist (from Nottingham) is also onboard the ship, but it has not been reported he suffered any injuries.

-Öko-terrorism missugune!! Terroristid! Neid võrreldakse terroristidega!!, inimestega, kes tapavad/piinavad/hävitavad teisi elusolendeid. Aga loomaõiguslased ei ole mitte kunagi ühelegi elavale hingele haiget teinud. Kahjsutatud on ainult vara. Asju. Asju, millel tegelikult väärtust ei ole. Õiguslastele tehakse pidevalt haiget. Ähvardatakse, vangistatakse... Ja vahest ei pea selleks olema ka mõistlikku põhjust. Näiteks USA-s pandi vangi advokaadide grupp, kes korraldas LIIGA HÄID DEMONSTRATSIOONE. See kahjustas ärimeeste sissetulekuid. Mõrvarite. Ja need ei olnud lihtsalt mingid tingimisi aastad vaid üks mees istub 15 aastat kinni ja naine 5 aastat, rääkimata teistele ääratud vangiaastatest.

Eelmine aasta mul õnnestsu kohtuda samamoodi vangis istunud õiguslastega. Lihtsalt liiga armsad inimesed. Ja, siis alles jõuab sulle kohale, et nemad istusid kinni selle pärast, et tahtsid piinatud elusolendeid päästa. Head teha!!!!!!!!

The brute animals have all the same sensations of pain as human beings, and consequently endure as much pain when their body is hurt; but in their case the cruelty of torment is greater, because they have no mind to bear them up against their sufferings, and no hope to look forward to when enduring the last extreme pain. - Chalmer Rev. Thomas

Tahest tahmata muutuvad teised inimesed, kes räägivad vorstivõileibadest ja grillimisest, kuidagi tähtusetuks. Väikeseteks. Kurjadeks ja hoolimatuteks.

Olen sellele palju mõlenud, et MIKS inimesed nii mõistmatud on.

Mu oma vanemad on heaks näiteks, kes peavad mind 100% lollakaks. Ema on isegi öelnud, et ma olen siin kodus nagu võõrkeha. Jah, nad on vanakooli inimesed. Aga andeks nad ikkagi ei saa. Vähemalt mõisku mind või aktsepteerigu sellist mind nagu ma seda olla tahan. Isa kalamees, ema kunagine lüpsja – mida me siin tahame??

Asi ei ole siiski ainult vanakooli inimestes.

Olen näidanud oma klassikaaslastele igasuguseid videosid(väga koledaid – ise pärast näen tavaliselt mitu ööd silmad sulgenuna neid vaeseid hingesid sealt videost omal silmade ees välkumas), aga mingit positiivset muutust see neis ei tekitanud. Absoluutselt 0 tulemus oli. Jumala külma näoga vahiti, kuidas hülgepoegi kaikaga surnuks pekstakse ja rebastelt elavatena nahka maha kooritakse. Vb on Sea Sheperdi kaptenil ja Greenpeace'i ühel asutajal õigus, kui ta räägib sellest, et keegi ei saa teist inimest muuta vaid see muutumine peab toimuma inimese enda sees. Ja mõni kord ei kägi seda plõksu.

Aga keegi ei tahagi vägisi muuta, seda mida teeme võib nimetada propageerimiseks ja info jagamiseks. Sest, kui inimene ühel päeval on otsustanud muutuda saaks ta kõik vajaliku info. Ja muidugi saab propageerimisega panna tundlikumaid inimesi mõtlema.

Massimeedia moonutab asju täpselt nii nagu suurkoporatsioonid seda tahavad. Lihatööstus ON suur äri.

Mäletan, kuidas me Kristeliga vaidlesime üskord sellel maailma muutmise teemal. Mina väitsin, et indiviid ei muuda midagi ja tema vastupidi. Ma olin, siis nii loll. Ma TAHAN muuta. Ma vist olen kõike valmis tegema. Peaaegu kõike. Vist. Minus on siiski mingid kahtlused seose mu tulevikuga.

Katsuks selle ülikooli ära lõpetada ja siis vaataks edasi, mis saama hakkab. Inimesed on liiga suurte eelarvamustega. Seda on nüüdseks liiga palju nähtud.

Pm igalt poolt paiskub julmust. Üks tuttav, kes on Loomakaitse Seltsi liige kannab pidevalt endal seljas jänesenahka. Fakk, see ajab mind nii närvi. Lihtsalt ei anta aru MILEGA on tegu. Mõrvaga.

Miks inimesenahka ei kasutata?? Ükskord lugesin ma mehest, kes tappis oma ema ja tegi tema nahast lambikatteid ja seinakaunistusi – siis tekitas see minus tülgastust, kuid enam mitte. So what? Loomadega tehakse seda ju koguaeg.

Aga vähemalt ühte asja saan ma alati teha, mi muudab hingede elu paremaks. Olen vegan. See on vist ainuke tee, millega saab tõeliselt aidata.

Kuidagi kummaline tunne on. Tuline ühiskonna eksamilt. Nagu jälle nii mõttetu, hääletamise peale läks rohkem aega, kui eksami enda tegemiseks. Mis kuradi eksam see selline on???!! Räägime jälle mingist hariduse kvaliteedist. Ega ikka ei räägi küll.

Vähemalt tundsin, et põhikoolis õpitu ei jooksnud mööda külgi alla. Jei. Kunagi nägime Kikkaga ikka väga hullult vaeva. Nägime ikka või?

Tööga on vähemalt mured muretsetud. Lähen ikka oma vanasse pessa, laevale. Õnnestus nad heale teenistusele ära rääkida. No ja pabistama ka ei pea, sest tean ju täpselt missugune on sealne töö, rahvas, palk, kord jne... Mõnes teises kohas oleks palju raskem uuesti alsutaa olnud.

Ainuke vahe on selles, et ma pean enne endale laevaga sõitmise paberid tegema. Et ma ikka oskaksin laevas tuld kustutada ja vajadusel masse juhatada jne... Jõle huvitav tundub see kõik. Ma olen mingi freak, sest kõik kriisid ja häired ja pommihäired on mega lahedad mu arust. Kõik see, kuidas terve meeskond teab täpselt mida tegema peab jne... muigugi on nalja ka saanud nende aastate jooksul.

2.-6. juuni kursustel kuskil taga Koplis. Geograafia eksam jääb vist siiski ära. Mida ma siin pingutan, kui ma nagunii lähen REV kohale. Parem hakkan kohe raha teenima (loe: suve hästi veetma).

Raamatukokku ka ei saanud, aga Kadri andis mulle paar raamatut. Ei saa ma ka sellest aru, et mis riigiamet see on, kui üle nädala aja on lihtsalt koht kinni. Oleks tahtnud eile tegelikult põhiseadust laenutada, aga võta näpust. Aga mis, siis saaks, kui oleks mingi veel vajalikum raamat vaja laenutada? Kui ma teaksin, et minu haiguse pärast seisab kogu süsteem, siis ma küll ei oleks haige mingi nädal aega jutti. Anyway pannakse raamatukogu koguaeg varem kinni, kui tegelik aeg on. Või, siis on uksel silt, et „Lähen 12.30 nõupidamisele“ mina vaatan kella, kell näitan 11.45 „jesss, saan veel viimasel minutil“. Katsun ust, aga uks on kinni. Ma küll ei tunne kella, aga sellest saan küll aru, kui kell ei ole veel 12.

Furious me.

Nii kummaline, kuidas alateadvuses säilib mingi isu. Sisemised tahtmised tulevad välja, kui on aega endaga tegeleda.

"Mulgipuder"

Juba, siis kui ma omni olin meeldisid mulle supid, mille sees oli tangu. Vist põhjus oli rohkem tangus, kui näit. kanasupis. Nüüd ma olengi mingi kaks päeva juba mulgiputru söönud - lihtalt ei saa isu otsa ja kõik. Nagu niiiiiiiiii mõnus, lõikad tomatit kõrvale ja väike sinep. Jam. Ja piparmündinurmenuku tee. Veganite väiksed rõõmud - VVR.
Klarika lemmik väljend - väike vastik värdjas - VVV.

Lugesin "Liblikapüüdja" läbi. Oma üllatuseks leidsin ma, et EP annab ka oma raamatute alt selle välja ja Rahva Raamat müüb nüüd selle uut trükki ja mina üldse lugesin vanemat trükki. Ühesõnaga - populaarne raamat.
Kummaline, aga minus ei tekitanud see mees, kes röövis naise ja pani ta oma keldrisse kinni, mingeid halbu emotsioone. Inimesed on nagunii minu jaoks KÕIK twisted-psychos, lihtsalt mõni ei näita seda nii palju välja, kui teine. Ja see mu meelest on veel hullem, kui sa mingid salajsed soovid peidad ära ja mängid "normaalset inimest" - vuntsidega meest?
- niiet see raamat ei üllatanud.
Aga kuidagi teistsugune oli lugeda midagi, mille sa ise oled riiulist võtnud ja ise tahtnud läbi lugeda. Nii mõnus. Ma ei väida, et kohustuslik lektüür kuidagi igavam oleks olnud.

Homme lähen viin raamatukokku raamatu tagasi ning järgmisena on plaanis Orwell "Loomade farm" - tegelikult on see netis ka inglise keelsena üleval.

Berthaga oligi nii tore nagu arvata oli. Tundub, et tal läheb hästi. Vähemalt igav tal ei ole. Aga seekord ilma Aksita. Noormees arvas, et just nüüd on aeg minna koos oma erefordi sõpradega maailma avastama. See-eest sai Steffy joosta ilma hirmu tundmata koos Perlaga (ta kardab hobuseid ja Aksi on ju hobuseline). Mingi 8 tundi olime kodust ära. Koer ei liigu siiamaani eriti suure innuga. Ta juba vana ka. Või vanem. Lihased valusad. Mul ka.
Korjasin ajaviitmiseks koralle. Neid on metsikult rannas, suured tükid ilusast loomast. Ega väga õnnelik ei tasu nende massilise leidusmise üle olla. See näitab, et korallrahu laguneb. Võimalik, et ülejäänud präänikud näevad seda ainult televiisorist. Mina kaasa arvatult.
Ja fossiile leidsin ka. Arvatatavasti on neen ikka need. Mingid taime jäänused.

Praegu teen (vegan)šokolaadikooki. 5 minutit veel ahju avamiseni. Lõhn on mõnus. Tegin ühe riskantse triki – vahetasin vee apelsinimahla vastu. Nüüd pöidlad pihku, et tuleks mõnus asi.

2 klaasi jahu
2 klaasi suhkrut
6 sl kakaod
2 tl küpsetuspulbrit
1 tl soola
2 klaasi vett
3/4 klaasi taimeõli
2 tl äädikat
2 tl vaniljet

Segada kuivad komponendid.
Lisada märjad komponendid.
Segada ühtlaseks massiks.
Valada küpsetusvormi ja küpsetada 250kraadi juures umbes 30 minutit.
Retsept: www.foorum.veg.ee

Millest see apelsinivaimustus? Varsti olen ise üks keskmiselt küps apelsin. Need on head. Tahaks kuskile apelsinikasvandusse tööle minna. Valgeks odavaks tööjõuks. Mulle nii meeldiks.
Siestad ja asjad.

Töö asjus helistatigi. Ei tõmba nagu eriti. Pean tegema paberid, mis eeldab, et ma olen mingi näal aega Tallinnas kursustel. Jei. Kükitan kuskil Kopli korteris.
Otsin praegu mingeid teisi võimalusi, et minekuraha teenida. Kuid ega see väga helge asi ei ole siin noorel inimesel tööd leida. Tahaks lapsi hoida või midagi sellist teha, mida ma oskan. Ja üks asi, mida ma kohe üldse ei tahaks teha on võõraste inimestega suhtlemine - no jah, müüa ma ju võin, aga kes mind tahab.
Mida ma siin ikka juran!
Eks paistab, mis tuleb või ei tule.
Peaasi, et tuleks.

Kook ei taha küpseda.

Edit: 1. kook tuli jama(loe: Mustu saab süüa), aga 2. kook on enam-vähem. 2. kook sündis kell 12 öösel.

Tervelt jumala tore nädal on siia maale olnud. Tänane läks kuidagi imelikuks, et midagi ei teinud (ainult 1,5 kaarti sain valmis – üpris mitu ajakirja sai läbi lapatud (iggggg)), aga homne korvab selle jällegi topelt. Vähemalt loota on. Bertha ja Aksi ja palju rattasõitu. Peab homme varem, kui 11 ärkama, sest 12st hakkab bertha juba tulema. Siis võiks juba sõrul koera ja rattaga olla. Või lihtsalt ratta ja mp3-ga. Polegi kuulnud, kuidas kõlab The Killers või 30 Seconds To Mars mu pläralärakarbis.

Sireti juures oli tore. Lihtsalt ei saa aru, kuidas ta jaksab. Minul võttis ikka käks päeva nii läbi, et sääremarjad annavad ennast vaikselt ikka veel tunda. Lihtsalt liiga tubli tüdruk! Ja minu oma tüdruk on ikka väga lammas. Samas võis ta ka igatseda oma sõbrannat, mitte ei ole nii nagu mina arvasin, et ta vaatas seal aia ääres meest. Ja mina veel ütlesin talle kiimakott!

Kristelil on sünna.

Leidsin ta kutse liiga hilja oma postkastist. Tegelikult mitte kiri ei olnud liiga hilja teele läkitatud vaid mina olin liiga hõivatud, et maili kontrollida ja pealegi on natuke väike blokk ka. Aga see on minu isiklik personaalne eripära, mis ... Teen selle puhul šokolaadiküpsiseid. Äkki jõuavad mõned isegi temani. Kuidas ja millega ei tea. Väike plaan oli täna postitama minna, aga laiskus ja põhjalikus (hahaha) said võitu. No ja küpsiseid poleks nagunii täna saanud, mis oleks teda natuke rohkem kurvastanud vast.

Noh oleks tegelt vaja küll, et mõnd suhted ei jääks vaid „tere suhteks“. Lihtsalt minul oleks seda vaja. Enamusega oleme nii kaugeks kasvanud. Kuigi, kui ma vahest ikka suhtlen, siis inimesed on ikka samasugused, kui nad olid, kas esimeses viiendas või üheksandas. Lihtsalt mõned kohustused on juurde kasvanud. Kuulsin, et üks järjekordne tüdruk meie klassist saab emaks. Vipii. Meie, kes olene sündinud tite-buumi ajaastatel peame hoolitsema, et ka meie järeltulijad buumiksid. Niiet peab vist ise ka otsa lahti tegema, kuidagi maha olen jäänud sellest rongist. Või oleks õigem öelda, et lapsepõlv on pikaks veninud.

Lapsed on ju toredad. Iseasi, kes vastutust oskab hinnata ja tõisiselt võtta. Mõni meist ei olegi selleks iial suuteline. Ja tingimata ei pea nad lastetud olema. Jube, kui mul oleks ema, kes ei võtaks oma ema-rolli tõsiselt.

Tartus on praegu loom-katsetajate konverents ja meie omad teevad seal üritusi loomkatsete vastu. Tahtsin ise nii väga seal kohal olla. Aga võta näpust.... Deam, deam, deam!!!! Üks tähtsamaid asju mu elus. Ja mina olen lihtslt liiga nõrk, et homme oma kuus asja kokku panna ja praami peale minna.

Praam tuletab mulle meelde, et kodulaeva pealt helistati. Perenaine Piip siis täpsemalt. Vist töö asjus. Nüüd ma ei teagi, mida neile öelda. Suvetöö asjus on ju peaaegu kõik paigas, et Soome ja puha. Enne seda on vaja sõiduks raha koguda, et siis olekski hea, kas laeva peal või vanadekodus töötada. Noh ma nüüd ei tea, et kummas kohas ma rohkem palka saaksin. Kus mul kasulikum oleks olla. Kui laeva peal jääks kehtima sama leping, mis nüüdki, siis saaksin seal rohkem.

Tegelt ju isegi praegu on aega, et minna ja olla ka natuke. 21. on alles ju järgmine eksam. Siis tegelikult oleks kolmapäev ka ja siis tavaliselt toimubki vahetus.

Deam, see tõeliselt mõjus. Ei tea, kas see on sellest, et see asi tõesti lähebki mulle korda või sellest, et see oli tõeliselt hästi serveeritud. Jutt, siis filmist "Ebamugavad tõed" ja Al Gore. Natuke naljakas on muidugi see fakt, et alles pärast seda, kui ta presidendiks ei saanud, hakkas mees tegelema keskkonna asjaga. Aga vb on see tõesti ainuke põhjus miks inimesed teda kuulavad. Ja kuulevad. - sest see on see mees, kes "tegelikult peaks olema Ameerika president, aga Bushil oli rohkem raha".

Kusjuures nüüd ma mõtlen hoopis ühele teisele alale. Et kas on mõtekas kaitsta või hoopis näidata, kuidas on võimalik paremini teha ja koos sellega kaitsta. See on vist sellest seeriast, et "ära ütles, kuidas mitte teha vaid ütle, kuidas paremini teha". Tegelikult peakski nii kõik toimima. Aga samas SEE ala on see, kus ma tegelikult saaksin liikuda selles suunas, kuhu mu hing tõeliselt tõmbab. Selle TEISE juures ma sellist võimalust ei näe.

Samas saan ju ma ka kahele kohale kandideerida.

Sellised filmid ja muud teosed, mis panevad mõtlema on head. Need, mida peale sa lihtsalt edasi liigud jätavad hinge kuidagi tühja tunde. Et ma JÄLLe kulutasin oma precious aega, millelegi mõttetule.

Näiteks nagu see kolli-film. Kusjuures kõik taolised kollikad ei ole mõttetud. Vaatasin ühte vampiirikad, mis oli nii hästi tehtud ja seetõttu pani mõtlema, et "never say never".

Alati tuleb mul naeratus või midagi muige taolist näole, kui mul meenub, kuidas ma kunagi ammu-ammu vaidlesin K-ga, et üks indiviid ei muuda maailmas midagi. Mina väitsin, et ei muuda, aga tema, et muudab. K-l oli 100% õigus. Tegelikult algabki kõik indiviidist. Nüüd olen ju ise selle kõige suurem propageeria.

Kahju, et selles filmis seal ei olnud juttu põllumajandusest ja loomakasvatusest ja selle laastavast mõjust keskkonnale. Tegelt oleks seda teemat isegi rohkem tahtnud kuulda. But nothing can't be perfect.

Tänase päeva headline: kirjutasin kirjandis alasti jooksvast mehest. Yay, it's the way to go! Aga ~ 40-aastastele õpetajatest- kolmalapseemadest- koduperenaistele ehk minu lugejaskonnale peaks meeldima. 0i, minu fantaasia on igatahes lendlev. Lühike, punase peaga, rõõsade põskedega, parajalt paks...

Kahjuks pidin ennast suhteliselt väikestesse raamidesse paigutama. Niiet mingit head moosi sealt ei tulnud. Pohla-õunamoos südame rootsudega. Öäk.

Aga muidu on ok.

Üks tehtud, kolm veel jäänud. Ajalugu - aiaiaiaiaiai-aialugu-aiatagunelugu. Ja mina panin veel kõik oma trumbid selle peale.

Keda ma siin petan ega ma nagunii ei saa ER kohale. Hakkan, aga oma 25 000 iga aasta rebima ja õnnelik olema. Nii tore ju, kui on kõrge enesehinnang ja sa umbes 2/3 ajast loodad, et saad ER kohale ja siis äkki oled nagu puuga saanud ja pead tõdema, et SEE ON VÕIMATU!!!!

- ja on ka võimalik, et ma ei saa üldse sinna sisse.

Inglise keele praktika kulub nagunii ära. Niiet mööda külge ei jookseks ükski asi.

Peaasi, et saaks kodust ära. Tahtmine ise olla on nii suur.

Tegelikult on päris mõnus vaadata e-kooli lehekülge. Sest varem oli seda suhteliselt masendav teha. Muudkui kahe ja kolme rodu. Ja puudumiste. Aga me K-ga arutasime, et ega sellel 5-päevasel kooliskäimisel ei ole mõtet erilist. Eriti, kui sul on tunniplaanis: füüsika, muusika, ajalugu, kehaline :)

Hinded on üle ootuste head. Kolmed on vaid need mis alati ligadi logadi on olnud. Laiskus on see, mis ei lasknud mul tubliks hakata ja neid neljasi saada, aga tegelikult ei ole kolmel ka viga.

Näiteks oleks pianud õppima vene keelt rääkima. Aga edaspidises elus see nagunii ju kasuks ei tule.

Mul on praegu šokolaadikoogi ja jõujoogiga kahasse dilemma, et kas panna siia pilt alasti jooksvast mehest või mitte. Ma natust kardan seda naked running man' i otsingusse panna. Tänane päev on nagunii valus olnud.

Tip of the day (Hah?):

Põlluleee, põluleeee, põllulee...

Kõik see meeeeeeees.

Aeeeeee, aeeeeee....

Nii ainult saab vähendada maailma jätkuvat kahjustamist.

Ja kellel sõnnikut on vaja, mul seda lauda taga jätkub. Tomati kasvavad niiet plahavatavad lausa. Uus bioloogiline relv tomatisõprade vastu.

Ja mehe panin ka x)

Kuulen Vennaskonda. Järsku ma mõistan neid paremini. Laulavad nad ju vabadusest ja piiridest nii hästi. 10 203. Samas ka ükskõikususest. Äkki sp tunnen neis sõnadega midagi, et on kevad. Kevad = vabadus, vabaduseiha, minna tahtmine.

Tegelt on veel vabaduseni väga vähe maad. 9 + eksamid :)

Nüüd oleks nagu ikkagi mingi väike koorem õlgadele tekkimas. Just nimelt tekkimas. Ühest hakkad vabanema ja nüüd kasvatatakse sulle järgmine. Ole üle!

Vastutan ma nagunii alati rohkem, kui enda eest. Vahest tundub, et see on nagu natuke isegi hea. Kui sul on keegi, keda sult ära ei võeta ja kes on sul igavesti olemas. Mis siis, et kiiks, aga ikkagi ta on juba natuke minu sõber ka. Kuigi tunnen, et ta veel 100% ei ole mind oma maailma lasknud. Ma ei tea, kas mina enda omasse olen.

Naljakas, et minevik tahtis tulla. Oleks ka tahtnud teda näha, aga liiga arg olen. Alati on mul olnud mingi takistus võõrastega rääkimisel. Mäletan teda nii vähe, aga mingid kummalised rajad on meid ühendavad. Niinaljakas. Mõtlen praegu, et äkki on selles midagi enamat. Kummitab vaikselt.

Pilleriin mulle enam ei meeldi nii väga kui kunagi. Mingi selline seksistlik alatoon vb ei lähe enam nii korda, kui kunagi. Oi, see oli naljakas aeg. See aeg, kui alles hakkad laulusõnu KUULAMA ja hiljem tuleb mingi taipamine. Et see laul on SELLEST. Ja siis saad veel aru, et enamus sellest aru ei saa. Mõnus.

Muidu on tavaliselt alati selline lugu, et ma ei kuula sõnumit vaid lasen muusika meeldival real ennast ära viia. Kahju.

Paul

Maja 3

Kevad, kevad, kevad ja kevad!! Väsimusest ei ole mingit juttu, pigem ikka on hea, kui hommikul ärgates juba valge. Kuidagi teistmoodi. Ja sinililled ka. Ja need päikesetõudus ja minekud. Linnud.
Tahaksin, et juba oleks lõpp. Ainult viis nädalat veel. Põhikooli lõpus vist ei tahtnud, et see lõpp tuleks, aga nüüd on kõik hoopis teistmoodi. Ootan juba, mil' saaksin minna.
Plaanid suveks on ka päris vinged. Lubadused. Eelkõige endale. Peaks neid ükskord täitma hakkama. Kaua võib!
Üks jama lugu on see, et tööle vistist enam ei saa. Niuks. Päris ummikus omadega seepärast. Igatsust töö järgi küll enam ei ole, kuid ühte teist asja oleks vaja. Hädasti.

* kahe aasta tagune Rohuküla kai. Niuks

Tean üht tüdrukut, kellel on kõik olemas. No kõik need asjad(esemed), mida ühel hingel ihaldada on. Uhked ja punased. Läikivad ja kallid. Aga ikkagi ta ei ole õnnelik.

Kirjutasin, sest mind inspireeriti. Nii lame.

Homme kohtume, mu valge ratsanik!