Olen kodus. Lõppudelõpuks. Kuuest hommikul veel ärkasin, et minna Marise hobuseid Kärdla kantseldama. Loll mina jälle lubas, aga samas on hea, kui saan sõpradele midagi head teha. Olin hommikul nii sigaväsinud, et võtsin linna teki ja padja kaasa. Ja nii oligi. Tegelikult tuli välja, et ei olekski pidanud minema. Selles varajases sagimises ja sundärkamises oli süüdi minu poolt ära kaotatud vanaema telefon. Natuke ka minu vaesus. Nägin Anu R-kioskis tööd õppimas. Tore, aga tema saatus on natuke kurvem. Nõmmust on rohkem kahju.
Õhtuks olen sellelt kiirelt trammilt (kusjuures pean tunnistama, et ma ikkagi ei ole trammi ega rongiga eal sõitnud)õnneks maha saanud.
Kodus on loodust palju rohkem. Muidugi ei saa mainimata jätta Tallinna tuvisid, mis on selle linna juures üks mõnusamaid asju. Eks meie külavaresed on ka lahedad. Eile vaatasin, et neil on kaks poega. Tahaks, et nemad ka ükskord saaksid nii suurteks ultranahhaalideks. Tuvid on nagu sõbrad ja nad on nii ilusad. Igaüks helgib omamoodi. Ma käisin kas küpsised või saiakott kotis ja puistasin neile. Lihtsalt nii kurb oli vaadata, kuidas nad tühjasid sihvkakoori nokkisid ja igakord tünga said. Neil linnuaju ka ju-lasid, aga ringiratast ikka uuest ja uuesti nokkisid ühte ja sama koort.
Loodus on kõrbenud. Meri on ebaharilikus mõõnaseisundis. Kõik räägivad, et nad ei ole juba ammu nii madalat merd näinud. Ja kui laev seisma sellepärast jääb, siis on küll täiesti per**. Vihma on vaja. Peab kõik rehad tagurpidi pöörama.
Tegin eksamit reedel. 80-st küsimusest tuli valida 4. Kõik teised v.a esmaabi (kõige tähtsama), vastasin ma õigesti.
4. küsimus oli umbes nii:
Millisesse asendisse asetate šoki seisundis oleva inimese?
a) selili
b) külili
c) istuli
d) selili ja jalad üles poole
R: Nooo... mina paneksin ta istuma.
Õ: Miks sa ta istuma paned? Ta kukub ju pikali.
R: Näen, siis millal ta teadvuse kaotab. Aaa no, ma panen siis ta külili.
Õ: Eiei, ta kukub siis ka pikali.
R: No, ok ma panen siis ta pikali ja jalad üles poole.
Õ: See ongi tegelikult õige.
Tegelikult kui taganjärele tark olla, siis polnud seal küsimuses lahti kirjutatud, et millises šokiseisundis see inimene on. Kas ta on lihtsalt mõnest sündmusest šokeeritud või vigastusega. Aga noh, see selleks.
Kursustel kahel päeval näidati igasuguseid õnnetusi ja seletati täpsemalt päästmise spetsiifikat lahti. Ja seal hulgas nägime ka palju laipasid. See omakorda pani mõtlema, et kui alahinnatud on igasugused päästjad meie riigis. Milliste hullude ohtude ja surmahetkede ja surma endaga nad kokku puutuvad ja kui suures ohus on päästja enda elu igal hetkel. Lihtsalt sõnu ei ole. Kui varem ma suhtusin kuidagi külmalt nende tegemistesse, siis nüüd kuulub küll minu täielik ja absoluutne austus nendele. Jah, ma teadsin, et nad on elupäästjad, kuid nüüd on asi sada korda reaalsem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar