Ei tea, kas SEE nüüd ongi igatsus. Nagu tahaks mööda seina üles ronida, et katsuda midagi elusat ja ehedat ja vähem kõrghariduslikku. OMAsid. Keegi mulle külla ka ei tule. Kõik lubavad, aga keegi ei tule. Ma ei saa ka neid süüdistada, sest Tartu on Tartu ja Hiiumaa ON ikkagi Hiiumaa. Isegi praam sõidab juba 1,45 tundi.Ikkagi minu selle elu rekord kodust ära olemises. Aga vist kõige asjalikumalt veedetud aeg.
Ja jälle haarab mind see meeleheide, et MIKS kuradi pärast peab just MINUL alati nii raske olema, et saada seda, mida ma tahan. Teised kirjutavad, kuidas nad iga nädalavahetus kodus käivad, vanemaid näevad, sõpradega koos olla saavad ja mis kõige parem OMA voodis magada + oma karvaseid katsuda. Metsa ja mina ei saa isegi oma tädile külla mindud, kes elab Tartust nii 40 km kaugusel. Käkidegu oleks ju häälega minna. Ma elan veel selle highway ääres ka, kust saaks kohe alustada. Kõik, kõik, kõik oleks perfektne... kui ma vaid ei peaks tööl käima.
Noh tegelt ei peaks kurtma, eile ostsin endale uued voodiriided ja saunalina(my life first really really mine) ja söön ka nagu kuninga kass(mitte just liha, kuid ikkagi saab kuradi hästi söödud) Siis lugesin veel uuest koolitoetuse süsteemist, et need hakkavad sõltuma sissetulekust. WTF!!?? Täiesti hull, kuidas võtab katuse sõitma. MISMÕTTES nagu?
Nägin täna lambist unes delfiine. Neid oli kolm. Kaks ühest liigist ja teisel olid kühmud pea peal ehk tema oli teisest. Ei tea, kuidas ma nad leidsin vms... aga tean, et neid ei saanud vette tagasi lahti lasta kuna Jüssid väitsid, et vesi on selleks liiga külm. Siis ma neid turgutasin kannutäite puhta kraaniveega.
Elus olid, kuid mitte vabad!
Phh... lähen nüüd tööle õlleriiuleid täitma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar