Kelgusõit

Künklik on olnud. Aeglaselt üles ja siis täie hooga alla ja siis sealt samast hoogu saades jälle üles kihutades, kuid siis veel suurema hooga alla jne... Rollercoaster. Sedagi täie raha eest-vahepeal pea alaspidi ja siis jälle selg ees ja mis kõik veel.

Muidu on olnud tegus nädalavahetus jälle. Ja üsna tegusalt on nädal jätkunud. Tegime LNiga jälle tööd, kuid meie ootused olid suuremad, kui välja tuli, aga noh pole nii hullu. Pühapäeval veits cried my heart out. Ammu pole nii haiget saanud. Vundament lõi täitsa kõikuma. Mõtlesin isegi kõigele käega lüüa, aga mind toetati selle väriseva põranda peal nii, et suutsin püsti jääda. Kuid siiamaani mõeldes sellele lööb veits kõikuma. Ma tegelikult ei peaks enam hoolima, kuid kui nüüd aus olla, siis praegu mu elus veel nii tähtsat inimest ei ole. Olen küll mõnikord mõelnud, et mu sõbrad on kõik väga tähtsad, kuid tuleb välja, et mitte nii nagu tema.

Tegin paar tähtsat otsus veel ära. Mis ma ikka pingutan. Kui materjali pole kuskilt võtta, siis pole ja kui tulevikus ka vaja ei ole, siis see on puhas ajaraisk. Kuid vaimne väljakutse on mõnus, siis kui põhja pole all ja aega ja oskust selle tekitamiseks vajaka jääb, siis... Mõttetu.

Ma nüüd keemia lainele. Kõik kaardid on selle peale pandud igatahes.

Ma arvan, et olen oma südame jälle kaotsi lasknud. Iga kord, kui ta minuga rääkimise lõpetab, siis pean päris kõva vaeva nägema, et ta peast jälle välja saada. Lihtsalt nii ei saa kunagi olema ja parem on mitte loota ja peaks hoopis teistele asjadele keskenduma...
... kuni järgmise jutuajamiseni.
Aga ta on ikkagi nii põnev :/

Sellised lood siis seekord.

Mõtlesin, et kuna ma siin kodus nii hullumoodi igavlen ja seetõttu kõiki ja kõike googledan(mis ON lihtsalt suurima igavuse märk), et ma siis üritan midagi kirjutada, mis mind hiljem lugedes mingisse punkti tagasi tooks ja mingeid märksõnu kohe meenutaks. Pelaegi on see minu blogimise 200. postitus.

Lähme tagasi mälestustesse...

Kas nii umbes 2 aastat tagasi hommikul põrandaid küürides ei vaadanud ma igatsuse ja väikese kadedusega kõiki neid õnnelikke  noori ilusaid rõõmsaid inimes, kellel oli võimalus minna igal hommikul kooli õppima? Tahtsin ka ja lubasin teha kõik, et ma tulevikus jälle seda sama teha saaksin. Sama oli aastake hiljem, kui ma külmadel pimedatel üksikutel hommikul küünlaaluseid puhastades jällegi pidin tundma seda ilmajäämise tunnet, kui targad lapsed läbi vanalinna, koolidesse kiirustasid. Lubasin taas endale, et kui see võimalus saabub, siis ma ei lase sel kunagi minna. Ja, et annaksin kas või parema käe ära, et mu unistus teoks saaks.

Alati on küsimus hetke ajel sündinud soovides.

Nüüd, täna, seda võimalust omades istun ma siin, Majakal ja tunnen end halvasti. Osalt selle pärast, et ma olen siin ja teisal tean, et isegi kui ma ei oleks, siis ega vahet suurt ei oleks. Tean, et ma kukun kõiges läbi, mida ma tegema hakkan. Lihtsalt pole just piisavalt seda teravust. Võib-olla on eesmärgid ka liiga kõrged. Arvan endast liiga palju.Peaks latti natuke madalamale laskma.

Ja jah, kõik, mis vähegi õnnestub, tuleb läbi suure punnimise ja teitse abiga. Mis muidugi ei ole nii hull, kui näiteks mitte midagi tehes. Võin julgelt õelda, et kõik tegemised, millest olen osa võtnud, on olnud enam-vähem edukad. Peaksin olema rõõmus, kuid südames närib ikka see tunne, et ma ei ole piisavalt edukas kogu ühiskonna jaoks.

Samas ma ei ole kunagi nii palju austust ja kiitust välja teeninud inimestelt, keda ma vägaväga austan ja seda tänaseks päevaks. Ma tõesti tunnen, et ükskõik, mida ma ei otsustaks, on mul oma tugisüsteem olemas. Ja seega ma ei ole omade seas nii suur läbikukkumine, kui näit. mu vanemate silmis, kes arvavad, et ma lõpetan aastaga kooli ära. Ei lõpeta juuuuu.... Ma ei tea, kuidas seda neile seletadagi. Tegelikult olen mina ju nende lootusi toitnud, neile valetades. Ja nüüd paneb see mind halvasti tundma.

Ja muidugi minu elu kõige suuremad ristid on ikka veel lahendamata. Ikka istun ma samas punktis, kus alati. Ma tean täpselt mida tegema pean ja nagu motivatsioonigi oleks. Nüüd rohkem kui kunagi varem, siis ikka ja jälle annan alla. Alistun nende kuradi ihade ees. Muutkui pööran puhtaid lehti, millelt alustada. Nii natuke pean vastu, kuid siis jälle... ilma häbitundeta.

Mis siin ikka muud öelda, et proovime paremini. Täiega! Igakord. Et siis jälle kolinaga kukkuda. Ei, nutnud ei ole ma ammu. Miks peakski?!

Aga suured asjad hakkavad jälle juhtuma. Ma nii kardan, et mu prioriteedid ei lase jälle asjadel minna nii nagu vajalik oleks. Kuradi prioriteedid.

Success and failure ühel ajal

Eile öösel ei saanud magada. Siplesin, higistasin ja siis veel natuke keerlesin. Kõik tunded ja mõtted sebisid peas ringi. Ja kõik need emotsioonid, mis sellega kaasnesid lõid lainetena pea kohal kokku. Papahh ja koos ja juhe ka. Liiga palju emotsioone väikese inimese jaoks.

Terve nädala + 2 päeva ei käinud koolis. Suur fail tunne on. Ikka veel on. Arvuti on katki, loodan et Anita ratast ära ei ole varastatud. Kartus.

Nädal aega puudusin koolist, sest meil toimus taimetoidumess. Lisaks olin viimasel päeval Miku Ja Loore juures abis tööl. Loomade Nimelil oli üks oma ajaloo suurimaid ja tähtsamaid esinemisi oma infolauaga. Lõpuks vist olin mina, kes kogu koordineerimise enda peale võttis. Mulle ei meeldi kellegi jaoks tüütu olla ja siis ma suht pidin seda olema, sest see töö tähendabki seda, et ärgitada inimesi nende töid ära tegema. Aga valmis sai beebi!

Ma ei suuda oma prioriteete kuskile mujale suunata. Praegu olen ülimotiveeritud tegelema looma asjadega kuigi ma tean, et mul on kauaoodatud võimalus õppida. Peaksin õppima ja veelkord õppima. Eile sain teada, et sain ühe lihtsa eksami F-i. Krdi Tartu Ülikool.

Ok, ma nüüd lõpetan.

Palju on toimunud...

 

 

... ja vähe asjalikke asju.

VSEPR

Aitäh K, lahenudsed võivad vahel lihtsad olla julgematele. Argpüksid kannatavad igavesti või lahkuvad tandrilt. Tegelikult ei ole asiüldse nii hull, kui ma oma viimases sissekandes väljendusin. See on minu viis ennast välja elada. Ja kui ma olen saanud panna kirja need read, siis absoluutselt kohe on juba parem. Lahe, et sa mu tegemistel silma peal hoiad ;)

Aga nüüd ma jagan tänast hitt-videot:

Pinge tahab maha laskmist

No võib-olla ei ole praegu parim aeg, et kork pealt lendaks, kuid... Palun, PALUN tee midagi muud peale minu punnis silmadega jälgimise ja iga liigutuse nägemise. Mul on natuke privaatsust vaja. Mine pesema või kas või isegi wc-sse. Omale elu hankimine oleks vist liiga palju sinult oodatud. Sest praegu tundub mulle küll nii, et ainuke asi mida teed, on minu terroriseerimine oma vahtimisega. Igakord, kui ma kusagilelähen või mdiagi teen, siis sa alati pärid, et mida ja kuhu ja nii... Sa oled lihtsalt koguaeg kodus, isegi siis kui sa ei peaks olema... Mul on iga hommik nii 35 minutit seda aega, kus ma saan olla iseendaga. Juhuu. Olen seda aega suhteliselt sisukalt ikka üritanud kasutada :)

Olen tolerantne tüdruk. Nii aasta aega elasin ühes toas kellegagi. Kordagi ma ei tundnud sellist ahistavat tunnet ja täielikku privaatsuse puudumist. Aga võib-olla on see see asi, et ma tegelikult igatsen Tallinna elu.

Arrrrrrrr....

Tuur öös

Käisin täna massidega koos ratastega sõitmas. Üle ooduste tore oli! Seniajani, kui nad Tallinnas rallisid, siis ma seda eriti ei mõistnud. Noh, lihtsalt mingi kamp tuleb kokku ja sõidab ringi. Nüüd, kui ma natuke mõtlen, siis on ikka ulma lahe üritus. Mingi u 300-400(f-is üle 550 tulija!) inimest tuleb kokku ja samal ajal, kui nauditakse täiega sõitmist, seisab ülejäänud liiklus täielikult. Anti-auto. Ise kruiisin sõpsudega tagumises reas, kus oli väga hea ülevaade massile. Jah, just see massiga liikumine ja kõikvõimas tunne, vaadates paremale-vasakule venivat autode rivi, samal ajal kui sulle liiklust kinni hoitakse :)

Kordamist väärt!

Mul on nii põnev. Praegu küll vähem, sest olen Tallinnas ja siin on enamus asju mitte vaimseid väljakutseid esitavad. Aga jah, kõik see koolielu, oh see koolielu. Nii palju on õppejõud mõtlemisainet andnud. See kristlalne ja teadlane olemine... Evolutsioonis kahtlemine või mitte piisavalt asjast teadmine...

Pean end küll kordama, et on ilmselge õppekvaliteedi vahe võrreldes TÜ-d ja EMÜ. Lihtsalt iga õppejõud suudab enda (minu jaoks igava poolsemat) ainet nii kuradi hästi ja veetlevalt edasi anda. Sellist kuivalt slaidi maha lugemist ei ole ma üheskis loengus märganud. Kõik suhtuvad ikka kirega oma ainesse ja on vaieldamatult oma ala eksperdid. Kuulge, ei saa ju olla, et kõrgem matemaatika on mu lemmik hetkel?!? Praegu ma sellel eriti ei rõhuks, sest asjad võivad suure kekkamise peale kergelt muutuma hakata. Ja või-olla on see ahvivaimustus ja ma ei näe asja piisava selgusega.

Mhmh!

No tere kool!

2 päeva kirjas jälle tudengina. Sama palju päevi on ka ühikaelu nauditud. Polegi nii hull, kui algul arvasin vaid hoopis päris huvitav on olnud. Näiteks olen teada saanud, mida korralikud tüdrukud dušši all teevad ja muuhulgas ka pesevad xD Muidugi on see päris huvitav tunne, kui keegi koridori peal möödub, tundub nagu astuks see keegi sinu tuppa. Päris mitu korda tuli esimesel ööl üle õla vaadata, et ega toakaaslane ei tulnud koju. Tema on mul muide kristlane :)

Päris hull on see TÜ elu. Peaks ütlema, et palju-palju iseseisvamad peavad esmakursuslased olema, kui me omal ajal EMÜs olime. Mitte midagi ei tehta ette ega taha. Jah, igasugune moodulite elu peaks juba ammu selge olema, kuid alles nüüd võtan seda tõsiselt, et kõidest aru saada.

Praegu mul netti ei ole ja harjutan end muuhulgas ka raamatukogu eluga. Lasen lõdvalt selle nädala ja siis hakkan korralikuks õpilaseks.

Väike plaan on lisaerialaks võtta pedagoogika. Noh, et oleks väike pääsetee ametialase äpradumise puhul ja no, kus siis õpetajaid vaja ei oleks!?! Aga vaatame, mida programmijuht arvab sellest. Muidugi langeb siis ära minu unistus ökoloogia... Aga kunagi pole liiga hilja midagi õppima hakata.

Paari päeva pärast saan enda pulganeti tagasi. Siis on põhjust veelgi ebasotsiaalsemaks muutuda. Praegu ka jätan rahumeelselt vahele meie tuutorite kokku kutsutud esimese kursapeo. No kuidagi ei kutsu sinna. Veel keset töönädalat ka. Lähen parem koju ja loen midagi tarka(tõenaäolisemalt jään magama).

Tahaks rohkem, kui 37 EAP eest aineid võtta, kuid ei tea, kas saab, sest kõrgemast matemaatikast tuleb kuidagi läi end pureda. Ja füüsikast, kuid see tundub olema palju huvitavam. Nagu füüsika õppejõud ütles, on matemaatika inimesed erakordselt osavad looma valemeid abstraktsetele asjadele(elus mitte rakendatatavatele), kuid füüsika loob enne mudeli, mille järgi koostatakse valem. Nüüd ma saan aru miks ma matemaatikast tuhkagi ei mõista. Mul lihtsalt puudub piisav fantaasia.

Metsajutud-metsa jutud

Olen nii võlutud oma võimalusest töötada metsas. Jah, olude sunnil pean raha teenimas käima mustikametsas. Samas ma ei kurda. Kell 9 hommikul mäe pealt kasteselt sillerdavale langendikule vaadates, on tunne rohkem kui ülev. See ongi minu kontor! Ma ei tea ühtegi sama hästi lõhnavat kohta töötamiseks! Ükspäev olin nii vösinud, et viskasin suvalisel raielangil end keset õitsevat, lõhnavat kanarbikku pikali ja lihtsalt jäin magama. Enne seda oleks kalakotkas mulle pähe lennanud. Pärast tasakesi lamades tulid mulle rähnid nii lähedale, et see oli rohkem kui imeline. Nüüd ma tõiesti mõistan seda loodusfotograafide fanatismi-kokkupuude metsiku, salajase, tabamatuga on midagi kirjeldamatut.

Mul on metsaga oma suhe. Juba lapsena olin vanemate poolt kaasa tiritud sinna. Me vendadega ei olnud ainsad ja nii arendasime seal lastekambaga igasuguseid mänge. Näiteks üks mäng oli selline, et ema oli tuul ja isa oli päike ja kui neid kõvasti hüüda, siis nad näitasid(aitasid meid) ennast-tuul hakkas kõvemini, puhuma või päike tuli pilve tagant välja. Nii ka minu mäletamist mööda alati oli. Kokkusattumus-mine sa tea!? Ühesõnaga ma räägin ka nüüd suurest peast metsaga. Kui leian mõne hea mustika koha, siis alati tänan, et metsavaimud nii lahked on. Ja kas jälle kokkusattumusena märkan ma mustikaid seal, kus neid varem ei olnud.

Olen neid kuulsaid tabamatuid metsahaldjaid/valvureid/elanikke silmanurgast ka märganud. Nii nagu ma sain aastaid tagasi aru, et see valguse kuma, mis pimedas kõndides mu selja tagant vikerkaart tekitab, on tegelikult minu kaitseingel, siis nüüd olen aru saanud, et need valged kujud, keda ma silmanurgast märkan ei ole puud vaid metsaelanikud. Tavaliselt neid näha ei ole vaid harvadel juhtudel märkab neid valgete kogudena silma nurgast. Ma naeran ja tervitan neid vaikselt ja ütlen, et nad ei pea mind pelgama, ma ei ole nii kuri nagu ma välja paistan.

Meeletu austus metsa pihta on põhiline. Mitte kunagi ma ei astu meelega läbi ämblikuvõrgu-lõhkudes nii ühe väikese putuka suure meistriteose, nii ei astu ma ka mitte kunagi samblikule lihtsalt asutmise pärast, sest need taimed kannatavad kaua. Ja kui olen midagi sellist teinud, siis alati palun vabandust.

I might sound crazy, but that's how the life is :)

Vegaaaaaaaaaaaaaaaaan

I want to cry right now. Again. And again. Don't care if  I'm happy or sad just crying all the time.

Ei, tegelt kui nüüd tõsine olla, siis olen just praegu õnnelik. Eile jäi selja taha väga ilus ja suhteliselt pingevabaks kujunenud vegan piknik. Arvame, et üritusest võttis osa umbes 90 inimest, nende seas ka paar prominetsemat inimest. Win, win, win! Ma ütlen, et kõik erinevad jõud olid meiega: et M sai tulla ja teha meiega süüa-see suht päästis ürituse, et päike paistis ja oli üks soojemaid õhtuid, et K oli lihtsalt ilma igasuguse palumiseta võtnud kaasa papptaldrikud-ka suht päästis meid närveldamiseks, et teise K-ga läks suhtelmine hästi, et kolmas K oli lihtsalt nii professionaalne ja ei nõudnud eriti juhendamist, et kõik teised said ka appi tulla, et ma Hiiumaal käisin ja marju korjasin, et toit sai otsa täpselt sellel hetkel, kui viimane inimene tuli nõudlema ja tegelikult jätkus ka pikemaks ajaks jne... Kõik oli super!

Pean seda ka manima, et on ülim õnn luusida ringi Taru Ülikooli lehel ja mõelda, et kurat küll, ma olen nüüd ka SELLE kooli õpilane. Mul on nii suured plaanid või noh, natuke teistsugused kui keskkonnatehnoloogia. Ja hoopis teine tunne on ka muidugi peal, kui omal ajal EMÜga alsutades. Ma loodan, et see võimlemine seal mööda külgi alla ei jooksnud. Noh, kui vähemalt kogemusenagi võtta seda!

Pühapäeval tagasi Hiiumaale. Hakkas vist meeldima vms.

Aga praegu hakkab kell liiga palju saama, sest homme hommikul peab krips ja kraps juristi jutul olema. suht selgeid küssasid peaks vist esitama.

Mhmh!

Trenni ja koogipäev käivad ikka käsikäes

Tänane hommik algas jällegi väga hästi, sest öösel sai ära tehtud suur hulk suure suuga lubatud asju eelkõige kirjade kirjutamise näol. Jõin kohvi ja vaatasin oma to-do listi, kus oli kirjas vaid raamatute tagastamine raamatukokku. Juhuu! Kähku hakkas igav ja ilm oli sobilik rattaga sõitma minemiseks. Tegin siis nii tund aega väga tempokat sõitu. Kartsin, et sõidan Tallinna piiridest välja ja ei saa kuidagi Lasnamäe peale tagasi pööratud, Tegelikult oli plaan teletorni juurde sõita, kuid see ei olnud nii lihtne ülesanne, kui ma algul arvasin. Selle aja jooksul sai vaid üks! ohtlik manööver tehtud. No, tegelikult see ei olnud nii ohtlik manööver, kui see, et ma ei osanud arvestada üle tee jõudmiseks kuluva ajaga. Jäin natuke mõne auto ette küljega. Peale tuututada saamist suundusin rattatee peale. Peale sõitu sai nii tund aega venitatud Russalka taga rannas.

Koju jõudes igavus, aga jätkus ja õhtusöök tehtud tundus mulle, et peaksin ära kasutama emme saadetud mustikad. Natuke käärima minemise lõhnaga nad juba olid ja seega tuli kiiresti tegutseda. Juba iidamast-aadamast ajast on mul üks koogi retsept, mis tundus nii lihtne ja hea, et oli peaaegu uskumatu ja see tahtsin seda proovida, sest nässu minemine tundus peaaegu võimatu. Mitte midagi rasket ei olnud. Kook ise sai natuke liiga tugev. No mitte täielik kivileib vaid selline keskmine. Anitale muidugi väga maitses. Tegelikult oligi see talle üllatuseks mõeldud, innustamaks teda seda töömaratoni, mida ta praegu peab, edukalt lõpetama. Pealekauba olen ma temaga viimasel ajal natuke halvasti käitunud ka.

Homme jälle plaan Hiiumaale minna. Eks paistab, kas saan hommikul üles või mitte. Olen natuke ka kahe vahel, sest tahaksin tegelikult homme ka natuke rattaga sõitmist jätkata. Nii meeldib juba! Mida vähem aega kodus olen seda parem, siis ei saa asjad jälle pingeliseks minna nagu eelmine kord. Hiiumale, siis eesmärgiga 100% korilane olla. Seened ja marjad, mida saaks vegan õhtusöögi pikniku jaoks kasutada.

We'll see-we'll see...

Eile, minnes Miku juurde tööle tabas mind õnnehoovus ja tõmbas endaga kaasa. Algas see sellest, et ostsin amaretto latte endale ja hakkasin sellega üle tee minema, kui märkasin, et bussipeatusesse, kust mina hetk tagasi bussi pealt maha astusin, keerab MUPO sõdalaste buss. Mina, kes juba päris pikalt ei ole enda piletit komposteerinud, olin üliõnnelik, et ma mingi 10 minutit hiljem sinna peatusesse ei jõudnud.

Ja siis läks mõtterada looklema. Kurat, olen suhteliselt õnnelikus olukorras praegu. Pole juba 3 kuud tööl käinud, aga ikkagi saan endale lubada nii hullu luksust nagu CoffeInis shoppamine. On see pere, mis mul on, aga suurem finants-koormus on olnud nende kanda. Natuke isegi väga nahaalne olen olnud, aga samas arvan, et ei ole palju inimes, kes 16-aastasest peale on tööl endale teenimas käinud. Südamest tänan neid ja ei unusta seda neile ka mainimast.

Ja samal ajal saan minna tegema raha eest asja, mida ma väga naudin ja seda koos väga armsaks saanud inimesega. Teades, et kuu aja pärast ootavad mind uued seiklused Tartus. Olingi siin linnas liiga mugavaks muutnunud ja nagu me kõik teame, siis head asjad juhtuvad ikka mugavustsoonist väljaspool. Selle erialaga väljun ma 100%-liselt oma tsoonist. Aga ma pean seda tegema, et endale tõestada.

Nii ma jalutasin kohvi maitse suus ja pisar silmas ja tundsin ennast kellegi kõrgema poolt kaitstuna.

Eesti-Riia-Varssav-AR gathering-Wroclaw-Praha-Rockycany
Selline ta siis seekord sai. Palju sai nähtud ja SÖÖDUD parimaid vegan toite üldse mu elus. Palju sai informatsiooni ja inimesi nähtud. Iseendaga oldud ja tülitsetud samamoodi. Kuigi lõpuks jäi peale ikka see pool, mis poleks pidanud... Reis ise kestis 2 nädalat, millest 2 päeva järjest hääletamist tagasi koju, aga elus me oleme ja palju paremate inimestena, kui varem :) Jah kui inimestest rääkida, siis neisse usku suurendas see reis kindlasti, sest nii kenasid ja hoolivaid juhte ei osanud ette kujutadagi nagu meie teele ette sattus. Nagu tõesti, isegi ei oskaks öelda, kas oleksin nii abivalmis, kui need juhid olid. See kui lihtne oli hääletada ja kui kergelt kõik mööda sai, andis meile idee, et augustis veel minna Berliini väiksele toidureisile, kuid eks näeb. Eriti veel nüüd, kui päris põrutavad uudised mind tabanud on.

Nimelt pean oma sammud taas Tartu poole seadma. Kui alguses oli nii, et ma ei tahtnud sealt kuidagi ära tulla, siis nüüd on asja nii, et tegelikult ega hing enam sinna tagasi ei ihka. Tallinnas toimub ikka nii palju rohkem huvitavaid asju ja kõik kalliks saanud inimesed on siin ja ei kavatsegi minuga koos Tartusse lahkuda + meil on ülichill elamine siin. Aga jah, tahtmine õppida ja sisse saamine tasuta kohale Tartu Ülikooli kaalub kõik sotsiaalse elu üle. Nüüd on muidugi vaja pead valutada töö ja elukohaga, kuigi mul on veel üks õlekõrs, mis mind üsna kaua aega võib päästa. Küll ma ka jälle Tartu hipidega ühele lainele saan. Kuid jah, 3 aastat ühte jutti Tartus! Aasta tagasi oleks see mulle tundunud, kui unistuste täitumine.

Aga ma olen õnnelik.

No nüüd hakkab see koht siin ka natuke olema mu trenni logi, sest mul on tõsine plaan end natuke füüsiliselt parendada. Olen juba nädal aega treeninud nii jõudu, kui jooksu ja tulemused on näha. Ma olen natuke trennisõltlane juba ja noo ei ole mõnusamat tunnet, kui eneseületamine iga päev.

Tänane skoor: 23 minutit ja 2,3 km. Olen väga uhke, sest suutsin 20 minutit jutti joosta jeejee. Kes oleks osanud arvatagi, sest muidu on ikka olnud 5 minutit korraga või noh, äärmisel juhul 10 minutit. Aga tuleb ennast lihtsalt piisavalt tagant lükata ja mis kõige tähtsam õige muss mp3-mängijasse saada!

Homme sõidan Hiiumaale, kus on oht, et rihm lõdvaks läheb, aga ma püüan siiski endast parima anda. Teen rihma aukusid juurde või midagi.

Ma kirjutan sulle mõeldes tegelikult endale. Nähes sind üha rohkem ja rohkem kõrvalt tundub, et oleme olemuselt väga sarnased inimesed.  Ainult keskkond, kus kumbki üles kasvas on tekitanud selle erinevuse, mida kaugelt vaatajad kõigepealt märkavad. Ümbritsev on muutnud mind natuke rohkem empaatilisemaks ja sind natuke teadlikumaks sotsiaalsetel teemadel, milles mina ainult tänu oma empaatilisusele suhteliselt usutavalt suplen(visklen).

Jah, see on raske, kuid vajalik. Vajalik tunnistada eelkõige just endale. Ainult selle tõdemusega saame edasi minna ja paremateks muutuda. Mitte muutuda vaid kohanduda. Tunnistada seda, et sa ei ole parim. Võib-olla oled ajapikku suutnud end usukuma panna ja mõned kordaminekud tegemistes on sulle isegi seda kinnitanud, kuid samas on see ränk eskimus ja eneselollitus. Naiivne oleks lasta end sellel lainel lõpuni kanda ja end narriks teha. Valus võib olla tehtud vigu otsides neid leida ja leida ja eriti valus, kui nendele viitavad teised. Kuid keskenduda ei tohiks liialt eksimustele endile vaid sellele mida neist õppida ja kuidas edasi liikuda.

Nagu ma eelpool mainisin on üks lahendus kohandumine. Kohandumine on vaikides oma vigade tunnistamine. Sa oled seda sotsiaalses mõttes edukalt teinud, kuid minu arust müüsid sa end liiga palju maha. Oleks olnud ka võimalik ilma neid ohverdusi tegemata sobituda. Sa võid olla täpselt selline nagu sa oled kui suudad teistesse samamoodi suhtuda. Sinu ja ka minu puudujääk ongi seal, kus tuleb mängu see, et oodates, et inimesed tolereerivad sind, ei ole meie neile samaga vastanud. Kuigi me peaksime paiknema täiesti tolerantses keskkonnas ja seda kui enesest mõistetavaks pidama. See väike üleolek on väga visa mitte kaduma. Väliselt-jah, alateadlikult ja sisemiselt-ei. Harjutamine on see võtmesõna. Kõikide oma tegevuste lahti mõtestamine. Kergem on mitte tolereerida ja koguda enda ümber need inimesed, kellega sul on mugav, kuid see ei ole asja mõte.

Teine võimalus on avalikult tunnistamine ja selle välja ütlemine. Mis kõige olulisem on ka selle välja ütlemise tõeliselt mõtlemine. Südamest. Kõik mis sealt tuleb muudab. Nii sind kui sind ümbritsevate muljet sinust. Sa proovisid, kuid see ei õnnestnud sul. Algus oli hea, kuid see tunnistus ja lubadus enda vigasid parandada on sul kuidagi meelest läinud. See vajab iga päevast tegelemist. Mina teen seda pidevalt. Ütlen, et ma pole täiuslik, kuid olen valmis õppima ja ennast parandama.

Kuid ühe asja peab selgeks tegema. See on minu jaoks hästi oluline ja ma ei kirjutaks seda täna, kui ma ise ei oleks sinna punkti jõudnud ja tunnetanud, et ka sina oled selleks valmis. Nimelt on asi selles, et sa saad tunnistada seda, et sa ei ole parim vaid siis, kui oled oma enesekindluse leidnud. Usk endasse on hea asi kindluse ehitamiseks. Kui ollakse valmis ennast minna laskma ja õppima, siis ei ole vaja olla parim. Mitte keegi ei ole parim. Meil kõigil on vead, isegi parimatest parimatel on omad. Võib-olla see ongi nende viga, et nad usuvad, et nad on parimad ja kaotavad sellega õppimistahte. Elu eesmärk ongi õppimine, mitte olemasolevaga rahuldumine, kuigi see oleks mugavam. Inimesed on reeglina just mugavad.

Mõtet pole pead norgu lasta. Tugevate tunnus on vigade tunnistamine. Ja tarkade tunnus on õppimisvõimelisuse säilitamine. Kogemuse tunnetamine. Rahu ja mitte pea ees järgmisesse tulle tormamine. Rahu ja ainult rahu. Analüüs.

Nüüd lõpetan. Soovin vaid parimat ja jõudu!

Ma lootsin, et tuleb parem. Ma tõesti arvasin, et tuleb parem. Kuid ju siis on nii mõeldud, et juts minul ei peaks kergem olema(aga kellel üldse on kerge?!?). Olen enda peale natuke kuri. Tegelikult isegi palju, aga noh mis siin ikka mossitada!

Kõik on lahtine ja lahtisem kui kunagi varem.

Homse käiguga  loodan natukenegi selgust siia ilma tuua. Valin vist ikkagi hääletamise. Ja seda Tallinn-Tartu maanteel suunaga Viljandi poole. Nii on minule, kui topograafilisele idioodile igatepidi kergem. Kuigi pidi ka eksisteerima Tallinn-Viljandi maantee. Kuid eks, siis paistab. Mmm... ma arvan, et kobin tee äärde kuskil kella 11-ne paiku. Ja tagasitulemise aeg selgub siis, kui ma olen saanud rääkida majarahvaga.

Kogun öö jooksul tugevust ja mõtlen plaani ja ei lähe sinna mitte mingite halbade plaanidega. Võib-olla isegi kaastundlikuseja armastusega.

Uih, kuidas mulle ei meeldi mõte Viljandist. Kole ja väike ja autosid ja inimesi täis järvega linnake. Kõik korrad, mil ma olen seal käinud on see koht mulle sellise ängistava mulje jätnud. Muidu juttude järgi ilus ja rõõmus folgilinn, aga no ei tea...

Tutt nüüd!

Tehtud!

   Kui kõik korraldustiimi hommikud oleksid sellised :) Lõppmatu kogus falafleid ja kohvi soja -
   piimaga ja muidugi hea seltskond. M sattus korraldajaks kogemata, aga polnud hullu abiks oli
   ta ikka.

   Ise tehtud, hästi tehtud!

 Viirus vaatab programmi üle.

    See lõputu toidu valmistamine. Kuigi ma olen tänulik BAMi 80 inimese toidlustamise kogemusele,
    sest peale seda ei tundu enam ükski 25 roog liiga tüütu.

Heh, peale väsitavat nädalavahetust on ikka veel nii palju energiat, et minna õue rattaga sõitma, kuid võtmete müstiline kadumine ei lubagi seda teha :( Aga see tähendab hoopis, et on aega natuke kirjutada hoopis, sest pea on mõtteid täis ja ei tasu sellel kogunenud energial kuhugi ära hahtuda lasta.

Minu meelest ei ole kõik lõpud kurvad, mõned on hoopis väsitavad, kuid totaalselt inspireerivad tegema üha paremaid ja paremaid asju.

See nädalavahetus olime Uhmardus. Meie uues AR suvekodus. Sest teadagi kontor on meil juba ammu olemas Majakal :) Ei, päris tore oli. A tegi eelneva planeerimise ära, mina aitasin lõpuks rohkem praktilisemat laadi asjadega. Muidugi on kahju, et selle rahaga läks nagu läks.

Sellised kogunemised annavad alati palju jõudu ja inspireerivad edasi süvenenumalt ja rohkem mõtestatumalt asjadega tegelema.

Seekord avastasin ma hoopis uue külje endas. Suhtleja külje(wtf??). Kuigi noh, kui aus olla, siis ei ole kunagi mulle probleemie valmistanud suhtlemine, kui meil on ühine teema, millest rääkida. Muidugi tähelepanu mulle eriti ikka veel ei meeldi-hääl hakkab värisema ja mõte jookseb sõlme. Aga ma arvan, et seda omadust endas ei suud ama kunagi parandada.

Naljakas on mõelda, et ma nüüd peale selle sissekande tegemist hakkan kirjutama kirja praktiliselt täiesti võõrale inimesele.

Siiski on veel süva-analüüs tegemata. Mul paar asja juba on meeles, mille ma järgmine kord kindlasti muud moodi teeksin.

Jah, praegu on käes jälle see periood, kus antisotsiaalsus on maad võtmas. Olen jõudnud järeldusele, et INFJ tüübile on see omane. Lihtsalt kujutage ette, kui inimene on täiesti introvertne ehk siis suhtlus ja sellega kaasnevad tunded ja emotsioonid on suhteliselt ebameeldivad ja pingutatud tema jaoks. Ma olen endale ikka ja jälle püüdnud sisendada, et ma ju OLEN seltsiv inimene ja et mulle meeldib suhelda ja enda ümber palju inimesi omada, kuigi oma introvertsuses pole ma kunagi kahelnud ka nendel hetkedel. Kuid sellest sisendamisest ei ole eriti kasu olnud. Muidugi ma olen õppinud rääkima inimestega, kellega meil midagi ühist pole jne... Ainult õppinud. Kuid see ei päästa sellest ajast, kus lihtsalt kõige parem tunne on ennast voodisse looteasendisse kerida ja lihtsalt lollakaid filme arvutist vahtida. Ma ei saa sinna midagi parata. Tahtejõud on nii väike, et kuskile minna ja midagi teha. Sest juba poodi jalutaminegi tundub liigse sotsialiseerumisena.
Aga sellest ei ole midagi, sest see läheb üle. Lihtsalt peab ennast nii palju tundma, et tunned selle hetke ära, kus vaim ütleb ja sa talle seda pahaks ei pane.

Ah, kui ma oma eelmise uiamise lõpetasin teemal, et maailm on lõppemas, siis samal hetkel sain võõra maa suunakoodiga kõne ja kutse tutvuma tulla. Minuga võttis ühendust soomlastest paar, kes põhimõtteliselt kutsusid mind juhatama sellist 5-kohalit hostel-restorani(max 15 kohta). Nad olid mind valmis kohe kaasa võtma ja imeilusasse Põhja-Soome viima ja tööle panema. Nii palju meeldis neile mu kiri, mis ma umbes kolm kuud tagasi neile kirjutasin. Jah, kahjuks 3 kuud tagasi. Selle 3 kuuga olen jõudnud juba kõik maailma plaanid valmis teha, millest loobuda eriti ei tahaks. Nii pidingi valutava südamega ära ütlema. Kuid ma arvan, et ka nemad lahku minnes tundsid sama, mis mina, et minult tuleb ära ütlev vastus. Aga ego tõusis!

Ostsin üleeile seljakoti ära. Reisiplaanid on ka käimas juba. Nüüd peab veel muretsema endale jalanõud ja siis saabki suur reis alata! Muidugi kahju, et Bremen-Hamburg-Berliin ära jäävad, kuid ei ole hullu. Saan selle aja Hiiumaal viibida ja ennast taimetoidust roheliseks süüa. Emps juba kurvastas, et ma oma plaanide juures ei saagi Hiiumaale, aga nüüd tundub, et kõik hakkab jonksu saama. Muidugi peab Anita selgeks tegema endale, et mis on tema prioriteedid ja tema ema omad samuti. Muidugi sõltub meie marsruut suuresti meie võimekusest, füüsisest, koduigatusest ja muust mitte-etteaimatavast... Me ju kumbki ei ole nii pikal reisil olnud. Muidugi mul on selline ketserlik mõte, et vähemalt koju võiks tulla A:mingi tasulise transpordiga B:läbi riikide, mida me eelnevalt ei ole läbinud. Kahju, et Valgevenesse sisenemiseks viisa peab olema :(

Ma nüüd õpin geograafiat edasi.

    Ma olen toas istudes nii mõneski ilusast hetkest ilma jäänud. Üks päev nelja seina vehel ja nii
    mõnigi ilus taim võib juba oma õitsemis lõppjärgus olla.

   Minu Majaka.

Ühel õhtul, kui olin saavutanud oma antisotsiaalsuse tipu, pidin korraks õue värsket õhku hingama saama. Võtsin oma fotoka, siis ja läksin viisin ta jalutama. Meil oli reedest saadik 3 päeva järjest, 2x päevas toitlustada 80 inimest. Ei ole just kõige kergem asi maailmas ärgata kell 6 ja hakata putru keetma(kusjuures minu jaoks on pudru maitse ÜLI oluline ehk siis panen putru keetes kogu oma hinge sinna sisse) ja siis peale kella 10st toidu ära saatmist hakata hakkima, koorima, tampima, purustama jne... Algul mõtlesin, et see on kergem, et 40-50 inimesele me nagunii ju kord kuus teeme vegan õhtusöögi näol süüa, et mis see 80 siis ära ei oleks! Natuke ikka oli küll. No ja peale seda kõike toidutegemist ma üldse ei soovinud enam sotsiaalne olla ja BAMist osa võtta. Lihtsalt ei jaksanud ja kõik. Eriti võttes arvesse seda, et mul on praegu elus natuke keerulised ajad ka. Mitte ei lähe asjad nii nagu nad peaksid minema.

Nüüd mul tuleb veel teha oluline kõne oma ülemusele, et äkki oleks ikka võimalik nii, et nad ei hoiaks mind kuu aega kinni. Nagunii ma oleksin sellel ajal haiguslehel. Ja minu lugu on ju teistsugune mitte nagu tavaliste lahkujate puhul, et siis tervis ei lase mul ju edasi töötada. Ma ei ole ju kuu aega ette teadnud teatada, et nüüd mu selg enam ei jaksa ja võtke arvesse, et ma nüüd kuu aja pärast enam ei tööta. Lootsin ju ikka paranemisele. Võeh, kohe kuidagi ei taha rääkida selle ükskõikse inimesega. Ja kui ta hakkab mingi vastu rääkima, siis ma lajatan talle täie puuga. Algul ikka moosiks ja siis... Ma muidugi ei tea, kas ma peaksin seda üldse temaga rääkima, kuid eile tundus, et tema otsustas selle minu kuuks ajaks edasi jäämise.

Muidu on ees terendamas imeline suvi. Teeme aga reisiplaane. Märksõnadeks Odessa, Berliin ja Rockycany Tšehhis. Seda kusjuures olematu eelarvega. Ootan juba nii väga.
Kohe järgmine nädalavahetus on tulemas Eesti loomaõiguslaste suvekogunemine. Jeah! Paar head esinejat on isegi seal. Mitte nii nagu üle-eelmine aasta, kui me midagi ise kokku mätsisime ja suurt sellest midagi välja ei tulnud. Ja Uhmardus on maailma kõige ilusam järv ja olen rohkem kui kindel, et sellest saab minu esimene kord ujuda.

Hakkangi nüüd seljakotte endale vaatama, sest hääletamise reismist ei saa olla ilma seljakata.

Nohjah!