Olen nii võlutud oma võimalusest töötada metsas. Jah, olude sunnil pean raha teenimas käima mustikametsas. Samas ma ei kurda. Kell 9 hommikul mäe pealt kasteselt sillerdavale langendikule vaadates, on tunne rohkem kui ülev. See ongi minu kontor! Ma ei tea ühtegi sama hästi lõhnavat kohta töötamiseks! Ükspäev olin nii vösinud, et viskasin suvalisel raielangil end keset õitsevat, lõhnavat kanarbikku pikali ja lihtsalt jäin magama. Enne seda oleks kalakotkas mulle pähe lennanud. Pärast tasakesi lamades tulid mulle rähnid nii lähedale, et see oli rohkem kui imeline. Nüüd ma tõiesti mõistan seda loodusfotograafide fanatismi-kokkupuude metsiku, salajase, tabamatuga on midagi kirjeldamatut.
Mul on metsaga oma suhe. Juba lapsena olin vanemate poolt kaasa tiritud sinna. Me vendadega ei olnud ainsad ja nii arendasime seal lastekambaga igasuguseid mänge. Näiteks üks mäng oli selline, et ema oli tuul ja isa oli päike ja kui neid kõvasti hüüda, siis nad näitasid(aitasid meid) ennast-tuul hakkas kõvemini, puhuma või päike tuli pilve tagant välja. Nii ka minu mäletamist mööda alati oli. Kokkusattumus-mine sa tea!? Ühesõnaga ma räägin ka nüüd suurest peast metsaga. Kui leian mõne hea mustika koha, siis alati tänan, et metsavaimud nii lahked on. Ja kas jälle kokkusattumusena märkan ma mustikaid seal, kus neid varem ei olnud.
Olen neid kuulsaid tabamatuid metsahaldjaid/valvureid/elanikke silmanurgast ka märganud. Nii nagu ma sain aastaid tagasi aru, et see valguse kuma, mis pimedas kõndides mu selja tagant vikerkaart tekitab, on tegelikult minu kaitseingel, siis nüüd olen aru saanud, et need valged kujud, keda ma silmanurgast märkan ei ole puud vaid metsaelanikud. Tavaliselt neid näha ei ole vaid harvadel juhtudel märkab neid valgete kogudena silma nurgast. Ma naeran ja tervitan neid vaikselt ja ütlen, et nad ei pea mind pelgama, ma ei ole nii kuri nagu ma välja paistan.
Meeletu austus metsa pihta on põhiline. Mitte kunagi ma ei astu meelega läbi ämblikuvõrgu-lõhkudes nii ühe väikese putuka suure meistriteose, nii ei astu ma ka mitte kunagi samblikule lihtsalt asutmise pärast, sest need taimed kannatavad kaua. Ja kui olen midagi sellist teinud, siis alati palun vabandust.
I might sound crazy, but that's how the life is :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar