Eile, minnes Miku juurde tööle tabas mind õnnehoovus ja tõmbas endaga kaasa. Algas see sellest, et ostsin amaretto latte endale ja hakkasin sellega üle tee minema, kui märkasin, et bussipeatusesse, kust mina hetk tagasi bussi pealt maha astusin, keerab MUPO sõdalaste buss. Mina, kes juba päris pikalt ei ole enda piletit komposteerinud, olin üliõnnelik, et ma mingi 10 minutit hiljem sinna peatusesse ei jõudnud.
Ja siis läks mõtterada looklema. Kurat, olen suhteliselt õnnelikus olukorras praegu. Pole juba 3 kuud tööl käinud, aga ikkagi saan endale lubada nii hullu luksust nagu CoffeInis shoppamine. On see pere, mis mul on, aga suurem finants-koormus on olnud nende kanda. Natuke isegi väga nahaalne olen olnud, aga samas arvan, et ei ole palju inimes, kes 16-aastasest peale on tööl endale teenimas käinud. Südamest tänan neid ja ei unusta seda neile ka mainimast.
Ja samal ajal saan minna tegema raha eest asja, mida ma väga naudin ja seda koos väga armsaks saanud inimesega. Teades, et kuu aja pärast ootavad mind uued seiklused Tartus. Olingi siin linnas liiga mugavaks muutnunud ja nagu me kõik teame, siis head asjad juhtuvad ikka mugavustsoonist väljaspool. Selle erialaga väljun ma 100%-liselt oma tsoonist. Aga ma pean seda tegema, et endale tõestada.
Nii ma jalutasin kohvi maitse suus ja pisar silmas ja tundsin ennast kellegi kõrgema poolt kaitstuna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar