Mõtlesin, et kuna ma siin kodus nii hullumoodi igavlen ja seetõttu kõiki ja kõike googledan(mis ON lihtsalt suurima igavuse märk), et ma siis üritan midagi kirjutada, mis mind hiljem lugedes mingisse punkti tagasi tooks ja mingeid märksõnu kohe meenutaks. Pelaegi on see minu blogimise 200. postitus.
Lähme tagasi mälestustesse...
Kas nii umbes 2 aastat tagasi hommikul põrandaid küürides ei vaadanud ma igatsuse ja väikese kadedusega kõiki neid õnnelikke noori ilusaid rõõmsaid inimes, kellel oli võimalus minna igal hommikul kooli õppima? Tahtsin ka ja lubasin teha kõik, et ma tulevikus jälle seda sama teha saaksin. Sama oli aastake hiljem, kui ma külmadel pimedatel üksikutel hommikul küünlaaluseid puhastades jällegi pidin tundma seda ilmajäämise tunnet, kui targad lapsed läbi vanalinna, koolidesse kiirustasid. Lubasin taas endale, et kui see võimalus saabub, siis ma ei lase sel kunagi minna. Ja, et annaksin kas või parema käe ära, et mu unistus teoks saaks.
Alati on küsimus hetke ajel sündinud soovides.
Nüüd, täna, seda võimalust omades istun ma siin, Majakal ja tunnen end halvasti. Osalt selle pärast, et ma olen siin ja teisal tean, et isegi kui ma ei oleks, siis ega vahet suurt ei oleks. Tean, et ma kukun kõiges läbi, mida ma tegema hakkan. Lihtsalt pole just piisavalt seda teravust. Võib-olla on eesmärgid ka liiga kõrged. Arvan endast liiga palju.Peaks latti natuke madalamale laskma.
Ja jah, kõik, mis vähegi õnnestub, tuleb läbi suure punnimise ja teitse abiga. Mis muidugi ei ole nii hull, kui näiteks mitte midagi tehes. Võin julgelt õelda, et kõik tegemised, millest olen osa võtnud, on olnud enam-vähem edukad. Peaksin olema rõõmus, kuid südames närib ikka see tunne, et ma ei ole piisavalt edukas kogu ühiskonna jaoks.
Samas ma ei ole kunagi nii palju austust ja kiitust välja teeninud inimestelt, keda ma vägaväga austan ja seda tänaseks päevaks. Ma tõesti tunnen, et ükskõik, mida ma ei otsustaks, on mul oma tugisüsteem olemas. Ja seega ma ei ole omade seas nii suur läbikukkumine, kui näit. mu vanemate silmis, kes arvavad, et ma lõpetan aastaga kooli ära. Ei lõpeta juuuuu.... Ma ei tea, kuidas seda neile seletadagi. Tegelikult olen mina ju nende lootusi toitnud, neile valetades. Ja nüüd paneb see mind halvasti tundma.
Ja muidugi minu elu kõige suuremad ristid on ikka veel lahendamata. Ikka istun ma samas punktis, kus alati. Ma tean täpselt mida tegema pean ja nagu motivatsioonigi oleks. Nüüd rohkem kui kunagi varem, siis ikka ja jälle annan alla. Alistun nende kuradi ihade ees. Muutkui pööran puhtaid lehti, millelt alustada. Nii natuke pean vastu, kuid siis jälle... ilma häbitundeta.
Mis siin ikka muud öelda, et proovime paremini. Täiega! Igakord. Et siis jälle kolinaga kukkuda. Ei, nutnud ei ole ma ammu. Miks peakski?!
Aga suured asjad hakkavad jälle juhtuma. Ma nii kardan, et mu prioriteedid ei lase jälle asjadel minna nii nagu vajalik oleks. Kuradi prioriteedid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar