Ma kirjutan sulle mõeldes tegelikult endale. Nähes sind üha rohkem ja rohkem kõrvalt tundub, et oleme olemuselt väga sarnased inimesed. Ainult keskkond, kus kumbki üles kasvas on tekitanud selle erinevuse, mida kaugelt vaatajad kõigepealt märkavad. Ümbritsev on muutnud mind natuke rohkem empaatilisemaks ja sind natuke teadlikumaks sotsiaalsetel teemadel, milles mina ainult tänu oma empaatilisusele suhteliselt usutavalt suplen(visklen).
Jah, see on raske, kuid vajalik. Vajalik tunnistada eelkõige just endale. Ainult selle tõdemusega saame edasi minna ja paremateks muutuda. Mitte muutuda vaid kohanduda. Tunnistada seda, et sa ei ole parim. Võib-olla oled ajapikku suutnud end usukuma panna ja mõned kordaminekud tegemistes on sulle isegi seda kinnitanud, kuid samas on see ränk eskimus ja eneselollitus. Naiivne oleks lasta end sellel lainel lõpuni kanda ja end narriks teha. Valus võib olla tehtud vigu otsides neid leida ja leida ja eriti valus, kui nendele viitavad teised. Kuid keskenduda ei tohiks liialt eksimustele endile vaid sellele mida neist õppida ja kuidas edasi liikuda.
Nagu ma eelpool mainisin on üks lahendus kohandumine. Kohandumine on vaikides oma vigade tunnistamine. Sa oled seda sotsiaalses mõttes edukalt teinud, kuid minu arust müüsid sa end liiga palju maha. Oleks olnud ka võimalik ilma neid ohverdusi tegemata sobituda. Sa võid olla täpselt selline nagu sa oled kui suudad teistesse samamoodi suhtuda. Sinu ja ka minu puudujääk ongi seal, kus tuleb mängu see, et oodates, et inimesed tolereerivad sind, ei ole meie neile samaga vastanud. Kuigi me peaksime paiknema täiesti tolerantses keskkonnas ja seda kui enesest mõistetavaks pidama. See väike üleolek on väga visa mitte kaduma. Väliselt-jah, alateadlikult ja sisemiselt-ei. Harjutamine on see võtmesõna. Kõikide oma tegevuste lahti mõtestamine. Kergem on mitte tolereerida ja koguda enda ümber need inimesed, kellega sul on mugav, kuid see ei ole asja mõte.
Teine võimalus on avalikult tunnistamine ja selle välja ütlemine. Mis kõige olulisem on ka selle välja ütlemise tõeliselt mõtlemine. Südamest. Kõik mis sealt tuleb muudab. Nii sind kui sind ümbritsevate muljet sinust. Sa proovisid, kuid see ei õnnestnud sul. Algus oli hea, kuid see tunnistus ja lubadus enda vigasid parandada on sul kuidagi meelest läinud. See vajab iga päevast tegelemist. Mina teen seda pidevalt. Ütlen, et ma pole täiuslik, kuid olen valmis õppima ja ennast parandama.
Kuid ühe asja peab selgeks tegema. See on minu jaoks hästi oluline ja ma ei kirjutaks seda täna, kui ma ise ei oleks sinna punkti jõudnud ja tunnetanud, et ka sina oled selleks valmis. Nimelt on asi selles, et sa saad tunnistada seda, et sa ei ole parim vaid siis, kui oled oma enesekindluse leidnud. Usk endasse on hea asi kindluse ehitamiseks. Kui ollakse valmis ennast minna laskma ja õppima, siis ei ole vaja olla parim. Mitte keegi ei ole parim. Meil kõigil on vead, isegi parimatest parimatel on omad. Võib-olla see ongi nende viga, et nad usuvad, et nad on parimad ja kaotavad sellega õppimistahte. Elu eesmärk ongi õppimine, mitte olemasolevaga rahuldumine, kuigi see oleks mugavam. Inimesed on reeglina just mugavad.
Mõtet pole pead norgu lasta. Tugevate tunnus on vigade tunnistamine. Ja tarkade tunnus on õppimisvõimelisuse säilitamine. Kogemuse tunnetamine. Rahu ja mitte pea ees järgmisesse tulle tormamine. Rahu ja ainult rahu. Analüüs.
Nüüd lõpetan. Soovin vaid parimat ja jõudu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar