Mind kohutavalt häirivad asjade-inimesed ja asjade-jõulud. Kõik on nii ületähtsustatud ja kõik ostavad mingeid mõttetuid vidinaid, mis pikemas perspektiivis on lihtsalt prügi. Prügi, prügi, prügi.
Ja teeselda pole ka mõtet!
Olge parem üksteisel olemas kogu aeg, mitte ärge venitage end välja jõululaupäeval sms-e kirjutades.
Seda ei pea välja näitama, lihtsalt enne magama jäämist mõtled ja soovid südamest head oma kallimatele.
Mõttejõud.

Kuhi raamatuid ajaloost. Ameerikast ja II MS. Hakkan tubliks, sest tahan. 2 asja ja kähku.

Muidugi ei puuduta see MEID, sest, nagu ütles Majakovski :"See pole sinust, vaid sinu tuttavast!", ja taskurätikut ei tooda mitte Sulle, vaid hoopis kellelegi teisele. Ja paras talle!

Tahan emotsiooni jäädavaks teha.

Vale koht, kujukänd, ründaja, naer, kiirus, kitsed 2 tükki, raielank, pidin töötama(keeruline oli), kitsed, oranž spray, kahjutasu 5x, kitsed, jahimehed on jobud, italianodest jahimehed veel jobumad, jahindus on praegusel kujul mõttetu, trohveeuluk maksab 48 000.-, ohvriallikas, igamehe õigus Ristnas, allikas nagu porilomp(hea, et sisse ei astunud!), pesajuur on tavaline lill(haha), metssead kasvatavad 2 põlvkonda aastas, sest neid toidetakse jahimeeste poolt(ja siis tulevad hädaldama!!), luiged vahetavad karva alles 1-aastaselt, ehmatus, kitsekari, 200 aastat vana paadiehituskoht, lõhe saab ka põlvekõrgusest merest, kui kits sööb noorendikku, siis puu tegelikult ära ei sure vaid kasvab mitmeharuliseks, salakalamehed on tavaliselt joodikud, meeletud metsarajad, Otti mõttetud kaunistused infotahvlitel(põhjuseks neid ära viia), Kõpu Suurkivi, sõnajalataolise taime juured maitsevad nagu pähkel, palju söödakohti, ilvese populatsioon all juba neli aastat(pole siiamaani taastunud), ilvesed EI HAUGU, seda teevad hirvepullid ja põdrad mingil määral, kitsed(jälle!), kotkapesa, kalakotkaid nagu vareseid Hiiumaal, kull, totaalne tunne-oma-kodumaad-reis, saarlane, Vanajõeoru jõgi on tegelikult kuivenduskraav ja üks noorimaid jõgesid Hiiumaal, Puskit tahtekase restaureerima hakata(isegi 2 munka on nõus sinna elama minema), palju inimestega suhtlemist, jõmmid, lagunenud kaluriküla, Tihu järv, kala kudemisajal püüdmine, mäda "sild", džiip, udu, põhja peal ja savine, SEAL KA põllud!!, Kõpu rahvuspark mõttetud ja terve Hiiumaa kaitsealaks kuulutamine samuti(Mhmh!!), meeletu vaidlus õigusluse teemal(pani mõtlema!), konkurentsi oleks vaja!

SEDA ma tahangi!

Kell saab üksteist ja ma ei söö midagi.
Eile kõndisin 6 kilomeetrit jalgsi koju. Ilus oli. Ma nägin öist vikekaart. Seda vist ei oskagi seletad. See lihtsalt tekkis autotulest ja vihmast. Ebamaine aga tore, sest mina vana rott ju kardan pimedat. Õnneks mul oli taskus katkine mp3, mis mängis üsna hüvasti, kui teda kõvasti pigistasin. Damien, Mika, Louis, Ella, Nina ja teised toretised.
Täna julgesin olla see, kes ma olla tahan.


*ülekõige meeldib lugeda teda

Lähen alati hulluks, kui keegi räägib minu tulevikust. Nagu Kristelile kirjutasin on olemas plaanid a, b, c, d, ja f. Kõik nad on enam-vähem võrdsed. Millegi järgi olen nad ju siiski reastanud. Vb on see lapsepõlv, mis käsib eelistada a-d b-st, kuid samas olen ja jään alati avatuks uutele ja sobivatele pakkumistele. Ja nagu ma alati pean tõdema ei lähe kunagi asjad nii nagu nad sättinud olen. Ei taha üldse tegelikult mõeldagi(loe: unistada). Siis peaks ju jälle pettuma.

Kuigi enne õhtut ei tasu hõisata - ikkagi teen seda: HÕISSA!!

21. postitus - teeme nii, et tegelikult on see nagu 1. Sest täna on VIIMANE ja homme PEAB olema ESIMENE.
- ma ei saa ju ometi nii nõrk olla?

Punkti pealt olin kohe seal, kus olla tahtsin. Minu ümber oli palju õnnetuid ja lootuse kaotanud inimesi. Kuid nad naeratasid. Need, kes minu ümber olid kogunenud, ei rääkinud ega vaadanud ka hämmingus üksteisele silma. Nad vaikisid ja silmitsesid tühjust. Mul oli hea, sest lõpuks ometi oli kellelgi halvem olla.
Mis siis, et keegi ei lamanud tähelepanuvajadusest maas ega teeselnud abitust. Inimesed seal ei tundnud häbi selle pärast, kes nad on vaid selle pärast, kes nad pole. Suuga oli ju juba ammu hiigel lossid ehitatud, kuigi häärberid olid neil kõigile endal nagunii olemas. Ikkagi oli vaja suuremaid ja suuremaid. Ja pärast häbi tunda, kui neid pole. Vaid üks mõte mu peas - mõttetud inimesed. Fassaadi taha peitunud olematud hinged. Kõva koorikuga, kuid sees tühjad. Tühjus või vahest harva jääkülm vesi.

* nii kirjutasin ma ligi 3 aastat tagasi, kui ma veel ilusasti mõelda oskasin.

Lahendasin Rootsis jalga puhates ammuse müsteerium. Juba väikesest peale olen mõelnud, et KUS ikkagi elab Karlsson. Nüüd ma tean. Seal.

Broken dreams

Jällegi piparmünt.
Ühiskonna õpik on täielik bullshit. KÕIK on kastidesse ja jaotatud. Bridž ja golf, kui "kõrgema klassi" lõbustustena. Õlu ja põllumajandus on aga sellised alamate teemad.
And lets praise the capitalism!
Amen!

Joon piparmünditeed ja söön tofukreemi. Kell on 23.03(kes tal nii kiiresti minna käsib?)
Mõtlen, et tahaks ikka veel laps olla. Isegi kartulivõtt oli siis teistsugune. Jah neid kartuleid(mitte lapsepõlve) ma täna võtsin niiet selg rakkus(raksub?) ja silmad vees(vihmast). Ses' mõttes ma armastan maainimesi, kes ikka veel lähevad põllule, et oma pere toita(mina siiski armastan kartuleid kotist võtta). Nad teevad seda, mida teevad kirega(palju selliseid kirega töötajaid veel üldse on?)
Homme võik ikkagi keegi need kraanid kinni keerata?! Tahaks rahulikult(ilma vihmata) tegutseda. Külm on ka, pidime katelt kütma(märgade puudega). Ei taha, et KOHE pärast jaanipäeva tuleks jõulud. Jama ju!

Tahaks siia kirjutada meeletust progressist, aga mida või keda pole on just see porgess. sest progressi on hea peatada protsessiga, mida sa ise juhtida ei saa. Ma olen nii õnnetu, aga samas ise ei tee selle muutmiseks midagi.

Kaks kõige armsamat.

Lõpuks olen murdnud needuse, mis seotud minu, töö ja ilusate ilmadega. Täna paistab päike ja otsa pole näha, aga mina olen ju kodus.

Nii toredad on taaskohtumised. Kadri sai Jääääre DVD/CD ja Tõuni&Bonzo plaadi. Ta arusaadavlt tõi need mulle(me tegime vahetust, mina andsin talle Pan's Labyrinth'i filmi). Kohutavalt mõnus on neid viise jälle kuulata, Bonzol on üks igavesti omapärane hääl ja Jäääär on niisama parim. Ma arvan, et nad on isegi paremad kui Dagö, sest Dagö on nüüd "iga-mehe-oma", mitte et ma erineda tahaksin, kuid muusika, mida tehakse kõigile ei ole ikka see. Ma kuulan ka pop'i millegi pärast määratleb mu arvuti Jäääärt, kui folk ansamblit.

Nende "Hundikutsu" tuletab mulle meelde, kuidas nad Sõru paadikuuris laulsid ja Alavainu oli seal ja rääkis miskit lapsehoidmise ja jalutuskäru juttu. Nii tore oli. Sel' korral vahetasin usku. Olen nii keeratav.

Ma mõtlesin, et ma kirjutan asjadest, mida ma maailmas kõige vähem sallin. Need on ebaõiglus ja inimestel vahet tegemine ja ennast teistest paremaks pidamine(I hope you get it).
Kõigiga puutusin ma täna kokku. Pole just tore, kui sulle õeldakse, et mina olen lihtne köögitööline/ülem potipesija ja vastasolija, aga kõrge ohvitser/tÜÜÜrimMEES. No ma siis põrutasin vastu, et inimesed oleme me kõik. Mina olen lihtsalt natuke matsim, kui kõik teised kokku. Ma lihtsalt ei oska olla ja rääkida nagu normaalne inimene ja ümberkasvatamisel ei ole ka mõtet, sest paljajalu ma jäängi käima. Eriti mõnus on paljaste ja märgade jalgadega tulla pesemast ja tervele laevakoridorile jätta oma pisikese päkalöögid. Nii tore ju.
Ja teine asi on jällegi ebaõiglus. Aga ma isegi ei viitsi sellest mitte kirjutada, sest see on nii mõttetu, no ma siis kirjutaksin, kui ma laeval poleks, aga magama on ka vaja minna sest homme tuleb kõik Pallaadiumkapilised koju tassida(palju hOObuseid).
A, ma käisin pealinnas. Seal polnud üldse tore, sest autod, inimesed, majad ja asjad ajasid mul kohe südame pahaks, sest ma lihtsalt ei jõua kõik jälgida ja jälgida, aga sams tahaks ikkagi kõike näha. Tallinnas oli tore, sest seal oli tore ühes poes käia ja arsti ukse taga tund aega inimesi vaadata(kõik potensiaalsed hädalised). Ma mõtlesin neile erinevaid haigusi juurde, no nii palju kui ma teadsin.
Ciaó!

You Are Sunrise

You enjoy living a slow, fulfilling life. You enjoy living every moment, no matter how ordinary. You are a person of reflection and meditation. You start and end every day by looking inward. Caring and giving, you enjoy making people happy. You're often cooking for friends or buying them gifts. All in all, you know how to love life for what it is - not for how it should be.

What Time Of Day Are You?

Kahju, kahju, kahju ja nii edasi...

Hah, nüüd olen lõpuks kodus.

LÕPUKS, kuid kasu sellest ikkagi ei ole. Sest töö juures on parem, teistsugune reaalsus, seal kodu peale ei mõtle. No näiteks sellele, et nii palju tööd on vaja teha ja et enamus häid asju saavad otsa selle suvega, mille veedan laeval. Jäädavalt. Aidaa!! Kas rahal on tõesti nii suur väärtus? Ma tõesti ei oska veel õelda.

Mul oli mõte, aga enam seda ei ole.

Nüüd ma olen 100% kindel, et need inimesed, kelle mina enda ümber kogunud olen on eranditult mulle väga kallid ja iga ühel neil on vähemalt kaks suurt ja sooja südant, mõnel isegi kolmas, tagavara oma ka. See tundub küll tavalisena, kuid ma tänan kõige vägevamaid, et nad mul olemas on.

Ühest asjast ma ikkagi aru ei saa, et miks pean mina, võrreldes teiste minu vanustega, nägema mulle tähtsate asjade nimel nii palju vaeva. Ma ei tea, kas see ka mind edaspidi aitab, kuid kuratlikult palju pean ma ennast tähtsate asjade nimel ohverdama. Ju on see siis saatus.
Rääkides saatusest, olen ma üha rohkem ja rohkem veendunud, et iga heategu tuleb kord mulle endale (topelt)heana tagasi. Ma ei tea miks, aga ma usun sellesse ja elan selle järgi. Ma ei oota kohe tasu vaid küll see ka kunagi tuleb - minu asi on see ära tunda.

Ma leidsin täna muinasjutu metsa. Seal oli palju maasikaid ja kuuseriisikaid. Ma pole varem näinud, et keset paksu laant kasvab nii palju maasikaid. Natuke "Nukitsamehe" tunne tuli peale - mida sügavamale ma ronisin seda rohkem leidsin suuri ja mahlaseid maasikaid. Ainult Nukit polnud. Tavaliselt ei kasva maasikad ja kuusekad ühel ajal.
Niiet metsa seenemaasikale!

Lugege Kafkat!

Ma olen siin, Kristel! Aga sa lihtsalt ei näe mind.

Ma vaatasin laulmise pidu. Ülimalt tore oli. Kunagi ma mõtlesin, et laulupidu on selline rahvuse ja päritolu rõhutamise koht, kuid enam ma sedapsi küll ei mõtle. Nüüd on mul jumala ükskõik, kas neiud kannavad tanu või roosa peavõru. Peaasi et nad laulavad neid laule ja saavad nende mõttetest aru ning laulu sõnumit ikka päriselt mõtlevad.
Nägin Chalice'i ja homme ostan ta uue plaadi. See oli võimas.
Repertuaar oli mõnus.

Käisin linnalindude pildistamise reisil. Nüüd mul on täiuslik kogu pargi,-partidest,-tuvidest ning -hakkidest Soomest, Rootsist ning Taanist. Sorry Eesti pargilinnud, tegelt olete teie kõige toredamad (ja väiksemad).

Muidu oli tore, sest sain teada, et Stockholm on Rootsi pealinn ja peale selle veel Taani pealinnast Kopenhaagenist palju ilusam. Kuid viimase Tivolit ei suuda keegi ületada. Lihtsalt pole sõnum, seda peab ise proovima. Vabalangemine, pea peal sõitmine...

Kalad olid ka toredad.

Ja Eestis toimus Rabarock.

Reedel tegin ju eksami. Tore oli. Paar(kümmend) küsimust panin mööda ja paari(kümne) küsimuse juures panin nii hullu teooriat, et ise ka ei usuks seda, kui peaksin uuesti lugema. Kuid mul ei olnud mingit närvi, pole ka praegu - üks aine, milles ma kindel olen.

Aga SUVI on olnud eriti tihe. Ma ei tea, kui nii edasi kestab, siis peab tööle kobima, sest muidu jookseb juhe kokku. Aga tööl on hea rahustav, üks ja sama rutiin.
Igatsen neid tolguseid seal, aga ma olengi igatseja, kohe kui saan hakkan igatsema. Pole veel kojugi jõudnud, kui juba nutan armsaid inimesi taga. Ikkagi iga hetk on tähtis ja kui sa neid väheseid hetki, mis sulle antud on 100% kalliste inimestega ei viida, siis on jama.

* Põrkav koer on tore.

Haa, ma pidin kirjutama Poisist, who saved my ass.

Nimelt Kooliaasta lõpus olin ma väsinud ja mul oli tõeline siiber. Tõesti mul oli jumala kama, kui palju põhjuseta puudumisi ma saan või, kust ma puudumiste tõttu vajaka jäävad teadmised endale hangin.

Tänu Epule, kes rääkis mingist pulgakommist ja selle imemisest laadisin endale Mika. Jah selle poisi artistinimi on Mika tegelt on ta nimi Mica. Hea, et nad panevad plaadile kaasa biograafia. Ma olen täieslikus vaimustuses no kasvõi see:

/../Dressed in a bright pink cashmere cardigan, Mika stares into where the eyes of a banana would be if bananas had eyes. Then, slowly, he peels it — in a manner that suggests that someone has told him he’ll no longer be allowed to eat bananas when he becomes famous. There are not many days of anonymity left now, but he appears to be making the most of them – taking regular strolls from Earls Court, where he lives, to the wide spaces of Hyde Park, and choosing to return on the Tube rather than by taxi.

Lihtsalt panen klapid kõrva ja lähen ning miski ei tapa mind. Isegi hääletan tänut Temale! Ta ON parim.
Mul on neid crushe veel olnud, kuid tema on eriline.

Vaatasin aknast ja nägin udu, jooksin nagu segane paljaste varvastega õue ja püüdsin hetke. Udu.
Mulle meeldis see mõte, et elu on nagu muinasjutt, selle lausega sobis kokku udu ja hobused. Tegin pilti, palju müra jäi, sest ma ju ei oska! Aga ma sain! Minu esimesed hobused udus.

Mul on reedel eksam ja ma lähen ja teen selle hästi ära. Ma vahest loen oma vanu käsitsi kirjutatud sissekandeid. Siis olid mul ka eksamid. Nüüd on ka.

Ma kirjutan teinekord mu elu päästnud poisist!