Ma mõtlesin, et ma kirjutan asjadest, mida ma maailmas kõige vähem sallin. Need on ebaõiglus ja inimestel vahet tegemine ja ennast teistest paremaks pidamine(I hope you get it).
Kõigiga puutusin ma täna kokku. Pole just tore, kui sulle õeldakse, et mina olen lihtne köögitööline/ülem potipesija ja vastasolija, aga kõrge ohvitser/tÜÜÜrimMEES. No ma siis põrutasin vastu, et inimesed oleme me kõik. Mina olen lihtsalt natuke matsim, kui kõik teised kokku. Ma lihtsalt ei oska olla ja rääkida nagu normaalne inimene ja ümberkasvatamisel ei ole ka mõtet, sest paljajalu ma jäängi käima. Eriti mõnus on paljaste ja märgade jalgadega tulla pesemast ja tervele laevakoridorile jätta oma pisikese päkalöögid. Nii tore ju.
Ja teine asi on jällegi ebaõiglus. Aga ma isegi ei viitsi sellest mitte kirjutada, sest see on nii mõttetu, no ma siis kirjutaksin, kui ma laeval poleks, aga magama on ka vaja minna sest homme tuleb kõik Pallaadiumkapilised koju tassida(palju hOObuseid).
A, ma käisin pealinnas. Seal polnud üldse tore, sest autod, inimesed, majad ja asjad ajasid mul kohe südame pahaks, sest ma lihtsalt ei jõua kõik jälgida ja jälgida, aga sams tahaks ikkagi kõike näha. Tallinnas oli tore, sest seal oli tore ühes poes käia ja arsti ukse taga tund aega inimesi vaadata(kõik potensiaalsed hädalised). Ma mõtlesin neile erinevaid haigusi juurde, no nii palju kui ma teadsin.
Ciaó!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar