Punkti pealt olin kohe seal, kus olla tahtsin. Minu ümber oli palju õnnetuid ja lootuse kaotanud inimesi. Kuid nad naeratasid. Need, kes minu ümber olid kogunenud, ei rääkinud ega vaadanud ka hämmingus üksteisele silma. Nad vaikisid ja silmitsesid tühjust. Mul oli hea, sest lõpuks ometi oli kellelgi halvem olla.
Mis siis, et keegi ei lamanud tähelepanuvajadusest maas ega teeselnud abitust. Inimesed seal ei tundnud häbi selle pärast, kes nad on vaid selle pärast, kes nad pole. Suuga oli ju juba ammu hiigel lossid ehitatud, kuigi häärberid olid neil kõigile endal nagunii olemas. Ikkagi oli vaja suuremaid ja suuremaid. Ja pärast häbi tunda, kui neid pole. Vaid üks mõte mu peas - mõttetud inimesed. Fassaadi taha peitunud olematud hinged. Kõva koorikuga, kuid sees tühjad. Tühjus või vahest harva jääkülm vesi.
* nii kirjutasin ma ligi 3 aastat tagasi, kui ma veel ilusasti mõelda oskasin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar