Nüüd ma olen 100% kindel, et need inimesed, kelle mina enda ümber kogunud olen on eranditult mulle väga kallid ja iga ühel neil on vähemalt kaks suurt ja sooja südant, mõnel isegi kolmas, tagavara oma ka. See tundub küll tavalisena, kuid ma tänan kõige vägevamaid, et nad mul olemas on.
Ühest asjast ma ikkagi aru ei saa, et miks pean mina, võrreldes teiste minu vanustega, nägema mulle tähtsate asjade nimel nii palju vaeva. Ma ei tea, kas see ka mind edaspidi aitab, kuid kuratlikult palju pean ma ennast tähtsate asjade nimel ohverdama. Ju on see siis saatus.
Rääkides saatusest, olen ma üha rohkem ja rohkem veendunud, et iga heategu tuleb kord mulle endale (topelt)heana tagasi. Ma ei tea miks, aga ma usun sellesse ja elan selle järgi. Ma ei oota kohe tasu vaid küll see ka kunagi tuleb - minu asi on see ära tunda.
Ma leidsin täna muinasjutu metsa. Seal oli palju maasikaid ja kuuseriisikaid. Ma pole varem näinud, et keset paksu laant kasvab nii palju maasikaid. Natuke "Nukitsamehe" tunne tuli peale - mida sügavamale ma ronisin seda rohkem leidsin suuri ja mahlaseid maasikaid. Ainult Nukit polnud. Tavaliselt ei kasva maasikad ja kuusekad ühel ajal.
Niiet metsa seenemaasikale!
Lugege Kafkat!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar