Kui akna taga hakkavad trummid lööma, siis ongi imelik tunne.

Ja kui vaaarikatest tee on ka joomise jaoks liiga hea.

Aga, mis siis saab, kui ongi nii, et kui midagi väga tahta, siis see ka juhtub? Praegu ongi selline tunne. Eile oli veel nii palju muresid. Näiteks see, et kuidas ma peale märtsi 3-e nädalast(!) puhkust aprilli kuu rahadeta hakkama kavatsen saada ja kuidas ma näiteks veel ilma ühe hambata elada saan ja MIS MINUST ÜLDSE SAAB. Täna, aga lahendasin rahamüsteeriumi ja pappi jätkuvalt voolab sisse :) (sünnipäeva raha töö juurest, tuludelklaratsioon) + kui kõik hästi läheb, siis saan 23 aastaseks Albaanias + on palju parem elada teadmisega, et 20. olen jälle selle toreda soojade kätega hambaarsti juures endale ühte tervet hammast saamas (ja üldse ei pabista enam raha pärast). Ja jälle 2 hammast vähem parandada.

Mis vist kõige tähtsam on see, et sain täna kirja, et ma ikkagi saan ka eksamitele, mis tähendab... No, see tegelikult tähendab kõike. See, see on lihtsalt kirjeldamatu, kuidas ma tahan jälle kooli minna ja selle kuradima asja ära lõpetada ja oma elu siduda tööga, mis mulle tõsiselt meeldib. Muidugi ei loo ma endale mingeid illusioone, et kõrgharidus tagabki selle, et olen kohe in the business, kuid ikkagi ilma selleta ka kohe kuidagi ei saa. Nüüd, kui ta on nii raskelt kätte tulnud oskan seda hinnata rohkem.

Oma uue mänguasjaga ei ole ühtegi lahedat pilti teinud. Pole tegelikult aegagi olnud. Hommikud kuluvad uinumise peale ja töö juures pimedas ju head moosi tulla ei saa. Ilmad on ka liiga halvad, et saaks ta tööle minnes kaasa võtta.

Mul oli eile töölt A-ga ära sõites nii imelik-rahulik-turvaline tunne. Kummaline. Eiei. See ei saa olla. See ei oleks mitte kuidagi loogiline.

Ahjaa, üks hea uudis veel. Hakkasin 2 päeva tagasi võtma kroomi tablette. No kuidagi pidin ju oma meeletud isud kontrolli alla saama. See ei saa ju olla normaalne, et magusa pärast ma lihtsalt mööda seinu üles ronisin. Ma võisin minna poodi, osta sealt ühe 100g šoksi ja selle teel koju ära süüa. Nüüd ma enam nii hulluks ei lähe magusa peale, muidugi mõned head asjad siiski tahavad harjumuse pärast suhu ronida, kuid üldiselt õvib öelda, et ka minu üldine söögiisu on vähenenud. Näiteks see juba näitab midagi, et ma praegu seda kirjutades kell 2:17 endale midagi suhu ei aja.

Vot.
Ka.

Olen uhke. Täna oli see päev, kui tundsin trammist väljudes, et tegelikult ei ole mul vaja minna sinna meeleavaldusele, sest seal on juba piisavalt inimesi. Tavaliselt on nii, et iga keha on hinnas, sest osavõtjate arv ei küündi paari sajanigi. Seekord juba kaugelt vaadates tundus ikka metsik mass olevat-lähemalt nähes veel rohkem. Kuigi eilsed ettevalmistused võtsid rohkem aega, kui meie sealne kohaolek, siis oli asi ikka seda väärt. Sain kogemuse, kuidas vaba käe j aerosooliga plakatit teha ning muu hulgas kogesin ka intervjuu andmise "mõnu". Kahju on ainult sellest, et peale tundi aega seismist, rahvas laiali vajus. Osalt saab süüdistada selles korraldajaid, kes lavalt andsid märku, et rahavas võib politsei soovitusel rahulikult koju hakata minema ja teisalt ka see, et oli selle nädala kõige külmem päev. Ka mul hakkas külm, kuid peale 10 minutilist soojenemist Vabaduseväljaku all asuvas kebabi restos, oleks võinud järgmised tund aega jälle väljas seista. Meie ei olnud ainukesed soojenejad seal! Ahjaa, see maski asi ka-jube hästi anonüümne! Mõtlen just selle inteka asja, et mul ei ole mingit pabinat sees, et see natsa metsa läks, kuna hakkasin kahtlema, kas ACTAga muudetakse seadust või ei.

Veel asjadest. Jah täpselt asjadest. Sain eile endale foto-beebi. Jeah! Nüüd tuleb tõestada, et omades fotokat ma ka sellega midagi teen. Mitte nagu koeraga oli. Anusin ja mangusin oma vanemaid, et need meile koera võtaksid, sest "ma saan temaga niii palju jaluatada" Lõpuks tegeles temaga ikkagi emps. Ja ma tõesti tahan, et beebist minu uus suur sõber saaks.

Läheksid need ilmad nüüd veitsukene soojemaks. Või, siis üldse külmemaks. Või võiks hoopis hullumeelselt palju lund võiks sadada ka.

Tütütüüü!

Tütütütüüüüüü...

Kõigepealt jalutab nagu printsess ringi ja tunneb kaaskondlaste imetlusest puudutatuna. 2 mintsa hiljem peegli ees avastab, et fuck jalutuskäigu ajal külmusid ripsmed ära ja tuppa jõudes kohe üles, kujundades temast üliarmsa ja üsnagi audentse panda. Seda need inimesed tegelikult vaatasidki! But no worrys-kohe suunati meigi tuppa ja tehti nägu korda ja rohkemgi veel.

Täielikus segaduses asub kohe sinna, kus leiab enda jaoks tuttava teema-toidu ja catering tuba oli. Hetk hiljem siseneb Avandi ja uurib, et ega ei teata, kust võiks leida Tanja. Õnneks oli kohatud toda tüdrukut meiki maha võttes ja osati kohe tähtsale härrale vastata.  Samal ajal jalutab sisse 2 draakoni kitarrist, kes muidu tundub kogu seltskonnas kõige seltsivam olevat, küsib minult, et ega  kohvi ei osata teha. Tuleb kohe hetkega õppida. Õnneks on masin tuttav ja topsid, suhkrud, piimad kohe käe-jala juures.

Chllib edasi esinejate garderoobide juures, kus on ülipõnev jälgida, kuidas bändid proovi teevad, sest kõik ruumid on täis lavalt otsepilti edastavate televusseritega. Oh jess, päästeingel saabub ja viib sõprade juurde. Chillib veel ja tutvub ja joob tasuta maitsvaid jooke. See osa läbi, saab natuke rääkida asjalikest asjadest.

Ok, aitab sellest tema vormist.

Olin eile abiks meie vegan-catering tiimile väga suurel Loomakaitse Seltsi heategevus kontserdil. Tegelikult algasid juba ettevalmistused eelmisel päeval. Ahnoh, asja mahust rääkides-10 kg porksi, 10 kg sibulat, 1,5 kg kakaod jne... Väga mahukas ettevõtmine. VÄGA võimas ka. Ma lihtsalt ei kujuta ette seda kogu korraldusele kulunud aega ja inimeste arvu. See, mida mina tegin ja nägin oli ainult jäämäe tipp. Väga uhke tunne oli vabatahtliku silt rinnas ringi joosta ja hoolitseda, et esinejatel toidud oleks ning tänuüritusel kõik ilusti serveeritud. Vahepeal Tõnis Mäele kohvi tehes jälle. Käsi üldse ei värisenud!

Muidugi asja tipp oli meie lemmiku Ewerti ja 2 Draakoni kontsert, mida olime tööaja ja kontserti 2. poole kokkulangevusest sunnitud vaatama catering-ruumi telekast. No, aga ega ma end tagasi ei hoidnud. Toolid seinte äärde ja tantsuplatsile! Jämmisime seal kuniks Ants Johansonile vahele jäime. Ta soovis vaid jõudu, võttis kohvi ja meie tantsisime edasi. Mul sellest pidevast kaela raputamisest too nii valus. Pole vist kunagi nii hull olnud. Kuigi kardan, et ka 2 lühikest uneaega 2 päeva jooksul ja rõvekülm teevad ka oma tööd mu enesetunde "parandamiseks". Aga ma ei kurda- Energia on tegelikult see, mis loeb ja loob uusi ja paremaid mõtteid.

Mul on nii hea meel, et tänu K-le saan osaleda sellistes suurtes asjades. Muidugi oleks eriti lahe, kui ma ise saaksin luua selliseid emotsioone, kuid natuke võiks alguses ikka õppida ka.

Mul on nii palju asju teha. Jejejejejeeeeeee.

Mul on viimasel ajal olnud rohkem aega iseendaga olla. Olen avastanud, et millegi tegemiseks ei pea sa maha istuma ja seda sedaa "tegema hakkama" vaid saab ka oma peas asju ettevalmistada. Eriti hea on see siis, kui töötad mingisuguse sellise monotoonse ühe koha peal seismise ametis. Kuid samas nõuavad paljud asjad just seda, et sa võtaksid erinevate inimestega ühendust, mis omakorda nõuab seda, et sa meiliksid ja helistaksid. See sai ka õnneks pika ootamise peale tehtud. Mina, kes igasugused ametlikke kirjasid elu eest vältida üritan! Hea, et jälle mitte paar päeva enne, vaid lausa 7 päeva enne, kui vaja oleks olnud, said asjad aetud. Üldse on kuidagi jube palju sehkendamist. No, üks õhtu juba tasus ennast ära. Küll väike abi, kuid suurem, kui me keegi lootagi oleksime osanud. Annab ainult indu juurde.

Uus aasta resolutsiooniga on natuke pahasti. Kuigi olen suutnud mõnda asja oma elus juba muutma hakata. Kuid üks päev oli jälle mingi  "minge kõik perse ja mina ise kõige enne" hetk, kuid elame edasi. Loodan, et natuke ettevaatlikuma ja ettenägevamana kui varem. Aga kui ka mitte, siis... oleks see ju tavaline.

Et mitte väga üli positiivne olla ja sellega kuidagi väga klišeesse "uuel aastal olen rõõmsam ja positiivsem, kui kunagi varem" mitte jääda, siis natuke on ka paha olla. Suutsin üleeile A nii endast välja ajada, et ta ei räägi minuga siia maani. Palju õnnne. Meie esimene peretüli. Kusjuures ma ei saa aru. Lihtsalt ei saa ja kõik ning kui ta rääkima ei hakka, siisvast ei mõistagi. Püüdsin olla selline mõsitlikum pool ja asjast kohe rääkima hakata, kuid ju siis oli vale liigutus. Kusjuures meie vaidlus sai alguse sealt, kui A tahtis fb oma konto ära kustudada. Mina laitsin selle mõtte kohe maha ja nii ta läks...

Töösipelgus olen. Mingi pea 60 ületundi. Täna ka kohe mitte kuidagi ei õnnestu neid vähendada. Loodan, et nii läheb kuni märtsi kuuni, sest siis mul pikk-pikk puhkus ja seega ka võimalus peale puhkust palgapäeval rohkem raha saada. Kuigi ma tean, et veebruari kuu jooksul tehakse nii, et kaotan vähemalt pooled tunnid kindlasti. But let's hope that not!

SEDA nimetatakse vene trammiks*

Tahaks hädaldada. Õnneks siin bloggeris seda tehes ei pea keegi teine kannatama minu negatiivse emotsiooni all. Sest tegelikult on meil töö juures kõigil raske. Kellelgi ei ole nagu väga kerge. Lihtsalt on terve hunnik valesid otsuseid ning parandamatuid olukordasid, mis meie elu ikka väga raskeks teevad. No näiteks on meie uues avatud restoranis meil kasutada liiga vähe ampreid ja kõik masinad, mis seal sees on seda arvesse võtmata ka liiga võimsad saanud. Mis, aga omakorda tähendab seda, et me ei saa kasutada meile eluks vajalikke masinaid nii köögis kui ka nõudepesus. Vahest, kui boiler tühjaks saab ja peab külma veega nõusid pesema, on tunne, et no kohe üldse ei tahaks seda sitast tööd teha.

Kõige hullem on see magamatus kuigi kogu vaba aja magan ma tegelikult lihtsalt maha, jääb ikkagi uneaeg liiga lühikeseks-väss on liiga suur. Jaaa seee tähendab seda, et minu kullakallis peavalu on tagasi. Vererõhk va koll mängib mäkra! Peale kohvi lonksu läheb asi alati natuke paremaks. Kuid võib-olla on tegu kohvisõltuvusega.

Järgmise palgaga on planeeritud teha igasuguseid keha tervendavaid protseduure. Jeejee, ootan 9. juba väga.

Tahaks nii, et 8. ei peaks tööle minema ja 9. ja 10. saaksin kodus veeta. Päris Hiiumaal. Samas ei saaks jälle riskida sellega, et tormi tõttu tööle ei saaks. Eelmine kord hullult vedas, et tegelikult ikkagi mind tööle ei kutsutud ja et praam ikkagi kella kahest sõitma hakkas. Ja sõitmisele kulub nii kaua aega, et sellega saab tegelikult teha palju vajalikku.

Olen natuke teinud oma "peab tööle hakkama" asjasid nii nagu oma jõulu postis lubasin. K on ikka nii hea, et ta rõhutas olulisi asju minu elus, mis peaksid muutuma enne, kui ma tahan, et mind tõsiselt võetama hakataks. Nende asjade valmis saamisega ma suudaksin seda tõestada. Muidugi peab kõrvale lükkama selle isepäisuse, et kõik peab ise tehtud saama. Mul on head abilised. Aga lihtsatl selliste loominguliste projektidega on nii keeruline saada ühele lainele. et meie mõtted kõik klappima saaksid.

Muidugi ma igatsen oma hobust. Olen tihti tema peale mõelnud, kuigi minus ei ole ikkagi seda julgust küsida T käest. Samas ma tean, et ma kahetsen elu lõpuni, kui kaotan ta silmist. Kuigi T tahtis, et ma laseksin lahti, et nii on kergem nii loomal kui minul. See on vist sama tunne, kui lapsel minna laskmisel. Sa tead, et tal on kõik hästi, kuid teadmisele lisaks pead seda ise nägema ja küsida saama.

Ah, mis ma siin ikka leelotan. Lähen pesen hambad ära ja loen midagi.

* sõna tramm kasutatakse asutustes, kus tuleb kedagi teenindada, siis kui tekib olukord, kus nõudlus on suurem, kui pakkuda jõutakse. Inimese keeli on trammiga tegu, siis kui on sitta kanti palju tööd.