Kui akna taga hakkavad trummid lööma, siis ongi imelik tunne.
Ja kui vaaarikatest tee on ka joomise jaoks liiga hea.
Aga, mis siis saab, kui ongi nii, et kui midagi väga tahta, siis see ka juhtub? Praegu ongi selline tunne. Eile oli veel nii palju muresid. Näiteks see, et kuidas ma peale märtsi 3-e nädalast(!) puhkust aprilli kuu rahadeta hakkama kavatsen saada ja kuidas ma näiteks veel ilma ühe hambata elada saan ja MIS MINUST ÜLDSE SAAB. Täna, aga lahendasin rahamüsteeriumi ja pappi jätkuvalt voolab sisse :) (sünnipäeva raha töö juurest, tuludelklaratsioon) + kui kõik hästi läheb, siis saan 23 aastaseks Albaanias + on palju parem elada teadmisega, et 20. olen jälle selle toreda soojade kätega hambaarsti juures endale ühte tervet hammast saamas (ja üldse ei pabista enam raha pärast). Ja jälle 2 hammast vähem parandada.
Mis vist kõige tähtsam on see, et sain täna kirja, et ma ikkagi saan ka eksamitele, mis tähendab... No, see tegelikult tähendab kõike. See, see on lihtsalt kirjeldamatu, kuidas ma tahan jälle kooli minna ja selle kuradima asja ära lõpetada ja oma elu siduda tööga, mis mulle tõsiselt meeldib. Muidugi ei loo ma endale mingeid illusioone, et kõrgharidus tagabki selle, et olen kohe in the business, kuid ikkagi ilma selleta ka kohe kuidagi ei saa. Nüüd, kui ta on nii raskelt kätte tulnud oskan seda hinnata rohkem.
Oma uue mänguasjaga ei ole ühtegi lahedat pilti teinud. Pole tegelikult aegagi olnud. Hommikud kuluvad uinumise peale ja töö juures pimedas ju head moosi tulla ei saa. Ilmad on ka liiga halvad, et saaks ta tööle minnes kaasa võtta.
Mul oli eile töölt A-ga ära sõites nii imelik-rahulik-turvaline tunne. Kummaline. Eiei. See ei saa olla. See ei oleks mitte kuidagi loogiline.
Ahjaa, üks hea uudis veel. Hakkasin 2 päeva tagasi võtma kroomi tablette. No kuidagi pidin ju oma meeletud isud kontrolli alla saama. See ei saa ju olla normaalne, et magusa pärast ma lihtsalt mööda seinu üles ronisin. Ma võisin minna poodi, osta sealt ühe 100g šoksi ja selle teel koju ära süüa. Nüüd ma enam nii hulluks ei lähe magusa peale, muidugi mõned head asjad siiski tahavad harjumuse pärast suhu ronida, kuid üldiselt õvib öelda, et ka minu üldine söögiisu on vähenenud. Näiteks see juba näitab midagi, et ma praegu seda kirjutades kell 2:17 endale midagi suhu ei aja.
Vot.
Ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar