SEDA nimetatakse vene trammiks*
Tahaks hädaldada. Õnneks siin bloggeris seda tehes ei pea keegi teine kannatama minu negatiivse emotsiooni all. Sest tegelikult on meil töö juures kõigil raske. Kellelgi ei ole nagu väga kerge. Lihtsalt on terve hunnik valesid otsuseid ning parandamatuid olukordasid, mis meie elu ikka väga raskeks teevad. No näiteks on meie uues avatud restoranis meil kasutada liiga vähe ampreid ja kõik masinad, mis seal sees on seda arvesse võtmata ka liiga võimsad saanud. Mis, aga omakorda tähendab seda, et me ei saa kasutada meile eluks vajalikke masinaid nii köögis kui ka nõudepesus. Vahest, kui boiler tühjaks saab ja peab külma veega nõusid pesema, on tunne, et no kohe üldse ei tahaks seda sitast tööd teha.
Kõige hullem on see magamatus kuigi kogu vaba aja magan ma tegelikult lihtsalt maha, jääb ikkagi uneaeg liiga lühikeseks-väss on liiga suur. Jaaa seee tähendab seda, et minu kullakallis peavalu on tagasi. Vererõhk va koll mängib mäkra! Peale kohvi lonksu läheb asi alati natuke paremaks. Kuid võib-olla on tegu kohvisõltuvusega.
Järgmise palgaga on planeeritud teha igasuguseid keha tervendavaid protseduure. Jeejee, ootan 9. juba väga.
Tahaks nii, et 8. ei peaks tööle minema ja 9. ja 10. saaksin kodus veeta. Päris Hiiumaal. Samas ei saaks jälle riskida sellega, et tormi tõttu tööle ei saaks. Eelmine kord hullult vedas, et tegelikult ikkagi mind tööle ei kutsutud ja et praam ikkagi kella kahest sõitma hakkas. Ja sõitmisele kulub nii kaua aega, et sellega saab tegelikult teha palju vajalikku.
Olen natuke teinud oma "peab tööle hakkama" asjasid nii nagu oma jõulu postis lubasin. K on ikka nii hea, et ta rõhutas olulisi asju minu elus, mis peaksid muutuma enne, kui ma tahan, et mind tõsiselt võetama hakataks. Nende asjade valmis saamisega ma suudaksin seda tõestada. Muidugi peab kõrvale lükkama selle isepäisuse, et kõik peab ise tehtud saama. Mul on head abilised. Aga lihtsatl selliste loominguliste projektidega on nii keeruline saada ühele lainele. et meie mõtted kõik klappima saaksid.
Muidugi ma igatsen oma hobust. Olen tihti tema peale mõelnud, kuigi minus ei ole ikkagi seda julgust küsida T käest. Samas ma tean, et ma kahetsen elu lõpuni, kui kaotan ta silmist. Kuigi T tahtis, et ma laseksin lahti, et nii on kergem nii loomal kui minul. See on vist sama tunne, kui lapsel minna laskmisel. Sa tead, et tal on kõik hästi, kuid teadmisele lisaks pead seda ise nägema ja küsida saama.
Ah, mis ma siin ikka leelotan. Lähen pesen hambad ära ja loen midagi.
* sõna tramm kasutatakse asutustes, kus tuleb kedagi teenindada, siis kui tekib olukord, kus nõudlus on suurem, kui pakkuda jõutakse. Inimese keeli on trammiga tegu, siis kui on sitta kanti palju tööd.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar