11. veebr 2012


Olen uhke. Täna oli see päev, kui tundsin trammist väljudes, et tegelikult ei ole mul vaja minna sinna meeleavaldusele, sest seal on juba piisavalt inimesi. Tavaliselt on nii, et iga keha on hinnas, sest osavõtjate arv ei küündi paari sajanigi. Seekord juba kaugelt vaadates tundus ikka metsik mass olevat-lähemalt nähes veel rohkem. Kuigi eilsed ettevalmistused võtsid rohkem aega, kui meie sealne kohaolek, siis oli asi ikka seda väärt. Sain kogemuse, kuidas vaba käe j aerosooliga plakatit teha ning muu hulgas kogesin ka intervjuu andmise "mõnu". Kahju on ainult sellest, et peale tundi aega seismist, rahvas laiali vajus. Osalt saab süüdistada selles korraldajaid, kes lavalt andsid märku, et rahavas võib politsei soovitusel rahulikult koju hakata minema ja teisalt ka see, et oli selle nädala kõige külmem päev. Ka mul hakkas külm, kuid peale 10 minutilist soojenemist Vabaduseväljaku all asuvas kebabi restos, oleks võinud järgmised tund aega jälle väljas seista. Meie ei olnud ainukesed soojenejad seal! Ahjaa, see maski asi ka-jube hästi anonüümne! Mõtlen just selle inteka asja, et mul ei ole mingit pabinat sees, et see natsa metsa läks, kuna hakkasin kahtlema, kas ACTAga muudetakse seadust või ei.

Veel asjadest. Jah täpselt asjadest. Sain eile endale foto-beebi. Jeah! Nüüd tuleb tõestada, et omades fotokat ma ka sellega midagi teen. Mitte nagu koeraga oli. Anusin ja mangusin oma vanemaid, et need meile koera võtaksid, sest "ma saan temaga niii palju jaluatada" Lõpuks tegeles temaga ikkagi emps. Ja ma tõesti tahan, et beebist minu uus suur sõber saaks.

Läheksid need ilmad nüüd veitsukene soojemaks. Või, siis üldse külmemaks. Või võiks hoopis hullumeelselt palju lund võiks sadada ka.

Tütütüüü!

Kommentaare ei ole: