Ma olen toas istudes nii mõneski ilusast hetkest ilma jäänud. Üks päev nelja seina vehel ja nii
    mõnigi ilus taim võib juba oma õitsemis lõppjärgus olla.

   Minu Majaka.

Ühel õhtul, kui olin saavutanud oma antisotsiaalsuse tipu, pidin korraks õue värsket õhku hingama saama. Võtsin oma fotoka, siis ja läksin viisin ta jalutama. Meil oli reedest saadik 3 päeva järjest, 2x päevas toitlustada 80 inimest. Ei ole just kõige kergem asi maailmas ärgata kell 6 ja hakata putru keetma(kusjuures minu jaoks on pudru maitse ÜLI oluline ehk siis panen putru keetes kogu oma hinge sinna sisse) ja siis peale kella 10st toidu ära saatmist hakata hakkima, koorima, tampima, purustama jne... Algul mõtlesin, et see on kergem, et 40-50 inimesele me nagunii ju kord kuus teeme vegan õhtusöögi näol süüa, et mis see 80 siis ära ei oleks! Natuke ikka oli küll. No ja peale seda kõike toidutegemist ma üldse ei soovinud enam sotsiaalne olla ja BAMist osa võtta. Lihtsalt ei jaksanud ja kõik. Eriti võttes arvesse seda, et mul on praegu elus natuke keerulised ajad ka. Mitte ei lähe asjad nii nagu nad peaksid minema.

Nüüd mul tuleb veel teha oluline kõne oma ülemusele, et äkki oleks ikka võimalik nii, et nad ei hoiaks mind kuu aega kinni. Nagunii ma oleksin sellel ajal haiguslehel. Ja minu lugu on ju teistsugune mitte nagu tavaliste lahkujate puhul, et siis tervis ei lase mul ju edasi töötada. Ma ei ole ju kuu aega ette teadnud teatada, et nüüd mu selg enam ei jaksa ja võtke arvesse, et ma nüüd kuu aja pärast enam ei tööta. Lootsin ju ikka paranemisele. Võeh, kohe kuidagi ei taha rääkida selle ükskõikse inimesega. Ja kui ta hakkab mingi vastu rääkima, siis ma lajatan talle täie puuga. Algul ikka moosiks ja siis... Ma muidugi ei tea, kas ma peaksin seda üldse temaga rääkima, kuid eile tundus, et tema otsustas selle minu kuuks ajaks edasi jäämise.

Muidu on ees terendamas imeline suvi. Teeme aga reisiplaane. Märksõnadeks Odessa, Berliin ja Rockycany Tšehhis. Seda kusjuures olematu eelarvega. Ootan juba nii väga.
Kohe järgmine nädalavahetus on tulemas Eesti loomaõiguslaste suvekogunemine. Jeah! Paar head esinejat on isegi seal. Mitte nii nagu üle-eelmine aasta, kui me midagi ise kokku mätsisime ja suurt sellest midagi välja ei tulnud. Ja Uhmardus on maailma kõige ilusam järv ja olen rohkem kui kindel, et sellest saab minu esimene kord ujuda.

Hakkangi nüüd seljakotte endale vaatama, sest hääletamise reismist ei saa olla ilma seljakata.

Nohjah!

With your feet in the air and your head on the ground.
Try this trick and spin it, yeah.
Your head will collapse,
but there's nothing in it.
And you'll ask yourself:

where is my mind

Täna arsti juures plaanilises kontrollis selgus, et pealt võin tunduda päris ilus, aga seest olen tegelikult täitsa mäda. Sain pea kuuks ajaks haiguslehe. See kulub ära, sest asjad vajavad ajamist ja mõned ka selgeks õppimist.

Lasen kõigel valutada, mädaneda, kipitada, voolata, sest mulle on nüüd ametlikult antud luba haige olla. Magan vabalt terved päevad maha, sest nüüd ma tean, et peab. Mul ei ole enam seda tunnet, et ma kedagi seda tehes reedaks või alt veaks. Lasen väikesel päikesel enda sisse minna ja söön palju c-d ja vähem valuvaigisteid. Hakkan oma tühja peakolu, kus praegu ainult sumin, täitma rahu ja vaikuse pakikestega, et neid siis, kui vaja lahti rebida. Kuigi mulle üha rohkem hakkab tunduma, et minu keha saab hakkama selliste tormidega, mida ma ise ettegi ei oska kujutada. Tubli keha mul!

Muidu on vist jälle kevad kätte jõudnud. Kõik mõtlevad reisimisest ja koolide pooleli jätmisest ja uuesti alustamisest ja kõige pooleli jätmisest ja kõige uuesti alustamisest. Tüüpiline kevad-sündroom, I guess. Mina aga see-eest ootan ja vaatan, mida elu-eluke mulle pakub. Siia maani mustmiljon asja. Püüan endast eemale tõrjuda seda mõtet, et aga mis siis saab, kui see ongi liiga suur amps? Kui ma TEGELIKULT realist olles sellega ikkagi hakkama ei saa? Ja see, mida ma endale loon on see tavaline illusioon, milles ma ikka armastan elada. Õigel hetkel valin kapist õige ja elan õndsalt. Mhmh. Ah, ma arvan, et kevad jälle räägib.

Ja nüüd ma olen rohkem kui kindel, et linnas mina rahu ei leia. Ma ei leia siit isegi kõige tavalisemaid asju-sinililli! Sünnipäevadeks käin poest! lilli ostmas. Rattaga pean ettevaatlikult sõitma-sellisest pikast ühtlasest kulgemisest ei saa juttugi olla. KÕIK need lihtsad asjad, millega maharjunud olen ja mida siin ei ole muutuvad miinusteks.

Aga ei, tegelikult ma olen rahulikum, kui kunagi varem. Eriti kui saatus kõik asjad nii hästi ette seab.

Maybe it was wishful thinking then?

Nonii, nüüd olen nii kaua ära olnud, et terve maailm siin on muutunud. Tundub stiilsem ja mugavam, kui eelmine. Vahel on muutused head.

Lähen homme kirjandit kirjutama. Palju õnne mulle. Katse nr 2. Et saada paremaid punkte peaksin ma seekord tegema midagi kardinaalselt teistmoodi. Teengi. Kirjutan nii nagu südamest tuleb ja ei mõtle nii palju reeglitele. Kirjutan ajakirjanduses leituvast ja võib-olla temast endast ka, oma elu juhtivatest asjadest, keskonnast, inimestest, kellega kohtunud olen. Natuke hirmutab see, et uus formaat näeb ette, et kirjandi mahuks on 400 mitte 600 sõna, mille mahuga ma eriti tuttav ei ole. Olen läbi lugenud kõik netis leiduvad soovitused.

Muidu on vist täitsa ok. Kui ma ülehomme Merlega saan sinililli korjama minna ja nii.

Ja nüüd järksu hakkasime armastusest rääkima. No ma ei taha.

Kodus oli nii 2 esimest päeva imeline. Sain käia abiks K-l ja loomadega oma tunnetust taastada ja kevade peatsest tulekust aimu saada. Need lumest puhtaks sulanud kraavipealsed on need kõige reeturlikumad. Maalapsed teavad, millest ma räägin.  Kuni selle saatusliku 3. päevani mil' kõik jällekord kokku varises. Ei ma väga ei põe, seda oligi vaja tõestada. Kuigi me teame ju kõik väga hästi, et vahel on parem elada teadmatuses, kui tõelisusele silma vaadata.

Nüüd ma olen linnas kodus olnud ja suhteliselt tegevusetult istunud. No ajatäidet olen ikka mingisugust leidnud. Näiteks üks päev tegelesin oma MTÜ registreerimise ja põhikirja koostamisega ja eile vallutasin Rahvusraamatukogu. Olen juba päris osavaks muutunud, sest RR-s kõndisin praktiliselt kohe õige riiuli juurde, mida minuga ei ole kunagi varem mitte ühesgis raamatukogus juhtunud.

Tänase kevade saabumise puhul paistis terve päev päike. Vahel tundub, et olen iseenda suurim kiusupunn, kui järjest mõtlen välja takistusi, miks ma ühte või teist asja täiel rinnal nautida ei saa. Praegu on selleks jalgratta puudumine. Paarile sõidukile on silm peale pandud, kuid tean, et enne juuni kuud ma seda endale lubada ei saa. Muidu mõtted juba panevad töölemineku marsruuti paika-parandamatu unistaja. Olen oma praeguse palga eest saanud põhimõtteliselt kõik, mida ma tahtnud olen. Väljaarvatud spordiklubi kaart, mille mõtekuses ma seoses ees seisva suve ja ratta muretsemisega, kahtlen.

See aasta on enesetõestuse aasta. Aga ma oilen rohkem, kui kindel, et ma saan selle, mida ma tahan. Iseasi, kas see mida ma praegu tahan ja mida ma pärast soovin ka kattuvad.

Mulle ikka meeldib kirjutada mõteteist koha peal mitte hiljem meelde tuletamisega tegeleda ja siis mitte üldse mäletada. Tuhm mälu. Nii llen kirjutanud oma raamatusse tööintervjuu eel kui ka tavaliselt bussijaamas midagi oodates või midagi lõpetades. Nüüd istun siin rõõmsalt kohvi kõhus saapad jalast ja varbad päikese käes soojenemas ülimugaval diivanil soomlaste jorinat kuulates Haapsalu Africas. Praegu just baarman heitis mulle üle leti kurja pilgu. Ei, ma ei lähe siit veel nii pea minema. Aga no ma ei ole süüdi, et nende diivanid mugavad on ja mind nii vabalt käituma panevad. Vabbbandussst maailm, aga ma lihtsalt ei hooli.

Ilm oli tänasel hääletamisel õnnistuseks. Ma nii igatsesin seda tunnet! Kuigi Laagris seistes pidin ennast aeg-ajalt ümber keerama ja oma nägu päikese käes soojendama, sest karm põhjatuul räsis sellel lagendikul ikka päris kõvasti. Minu ilusa teesuuna sildi lõhkus ka lõpuks ära. Ja ma veel arvasin, et tegin eile taskulambi valguses korraliku töö. Üks mees sinistes tunkedes seisis terve selle aja, kui ma hääletasin ja vaatas mind. Samal hetkel, kui ta mulle lähenema hakkas peatus auto.
Esiteks sain peale mingit võõrast keelt kõnelevale skandinaavlasele, kes ei saanud midagi minu keelest aru. Suutsin talle vähemalt nii palju selgeks teha, et ta paneks mind maha sinna teede lahkmele, kus üks läheb Pärnu ja teine Haapsalu suunas. Tema ise läks Riiasse. Ja peale seda praktiliselt kohe sain peale hiidlastele, kes olid teel 16.30-sele praamile, mida tegelikult ei läinudki täna. Nüüd mul ongi vaja veel poolteist tundi oma meelt lahutada. Päris õnnetult peab tühja passima. Kuigi veel kurvem oleks seista külma tuule käes kuskil tee ääres. Sest nii palju kui ma ka ei usuk sellesse, et kontsakingadega hääletajaid võetakse suurema heameelega peale, siis need saapad, mis mul on lihtsalt tapavad mu kandasid. Ma ei taha teada kui naljakas võib mu suure kotiga taarumist eemalt vaadata olla.

Loodan, et seekordne Hiiumaale minek tuleb väga produktiivne. Vaatasin ükspäev oma "to do listi" ja siiamaani ei ole midagi sealt maha tõmmata. Pigem on surve nende lõpuks ära tegemisele kasvanud suuremaks kui kunagi varem. Ja kapi peal olevad kollased märkmelehed! Ma vist räägin seda iga kord. hea on rääkida, siis saab hiljem lugeda, kui laisk sai oldud.

Rabasse tahaks ka minna. Ja Ristnasse. Võib-olla veel kuskile huvitavasse kohta. Rahulikku sünnipäeva tahaks ka. Palju tahtma hakanud ma vaatan.

Jah veel tund aega. Või kolmveerand.