6. märts 2012

Mulle ikka meeldib kirjutada mõteteist koha peal mitte hiljem meelde tuletamisega tegeleda ja siis mitte üldse mäletada. Tuhm mälu. Nii llen kirjutanud oma raamatusse tööintervjuu eel kui ka tavaliselt bussijaamas midagi oodates või midagi lõpetades. Nüüd istun siin rõõmsalt kohvi kõhus saapad jalast ja varbad päikese käes soojenemas ülimugaval diivanil soomlaste jorinat kuulates Haapsalu Africas. Praegu just baarman heitis mulle üle leti kurja pilgu. Ei, ma ei lähe siit veel nii pea minema. Aga no ma ei ole süüdi, et nende diivanid mugavad on ja mind nii vabalt käituma panevad. Vabbbandussst maailm, aga ma lihtsalt ei hooli.

Ilm oli tänasel hääletamisel õnnistuseks. Ma nii igatsesin seda tunnet! Kuigi Laagris seistes pidin ennast aeg-ajalt ümber keerama ja oma nägu päikese käes soojendama, sest karm põhjatuul räsis sellel lagendikul ikka päris kõvasti. Minu ilusa teesuuna sildi lõhkus ka lõpuks ära. Ja ma veel arvasin, et tegin eile taskulambi valguses korraliku töö. Üks mees sinistes tunkedes seisis terve selle aja, kui ma hääletasin ja vaatas mind. Samal hetkel, kui ta mulle lähenema hakkas peatus auto.
Esiteks sain peale mingit võõrast keelt kõnelevale skandinaavlasele, kes ei saanud midagi minu keelest aru. Suutsin talle vähemalt nii palju selgeks teha, et ta paneks mind maha sinna teede lahkmele, kus üks läheb Pärnu ja teine Haapsalu suunas. Tema ise läks Riiasse. Ja peale seda praktiliselt kohe sain peale hiidlastele, kes olid teel 16.30-sele praamile, mida tegelikult ei läinudki täna. Nüüd mul ongi vaja veel poolteist tundi oma meelt lahutada. Päris õnnetult peab tühja passima. Kuigi veel kurvem oleks seista külma tuule käes kuskil tee ääres. Sest nii palju kui ma ka ei usuk sellesse, et kontsakingadega hääletajaid võetakse suurema heameelega peale, siis need saapad, mis mul on lihtsalt tapavad mu kandasid. Ma ei taha teada kui naljakas võib mu suure kotiga taarumist eemalt vaadata olla.

Loodan, et seekordne Hiiumaale minek tuleb väga produktiivne. Vaatasin ükspäev oma "to do listi" ja siiamaani ei ole midagi sealt maha tõmmata. Pigem on surve nende lõpuks ära tegemisele kasvanud suuremaks kui kunagi varem. Ja kapi peal olevad kollased märkmelehed! Ma vist räägin seda iga kord. hea on rääkida, siis saab hiljem lugeda, kui laisk sai oldud.

Rabasse tahaks ka minna. Ja Ristnasse. Võib-olla veel kuskile huvitavasse kohta. Rahulikku sünnipäeva tahaks ka. Palju tahtma hakanud ma vaatan.

Jah veel tund aega. Või kolmveerand.

Kommentaare ei ole: