Kodus oli nii 2 esimest päeva imeline. Sain käia abiks K-l ja loomadega oma tunnetust taastada ja kevade peatsest tulekust aimu saada. Need lumest puhtaks sulanud kraavipealsed on need kõige reeturlikumad. Maalapsed teavad, millest ma räägin. Kuni selle saatusliku 3. päevani mil' kõik jällekord kokku varises. Ei ma väga ei põe, seda oligi vaja tõestada. Kuigi me teame ju kõik väga hästi, et vahel on parem elada teadmatuses, kui tõelisusele silma vaadata.
Nüüd ma olen linnas kodus olnud ja suhteliselt tegevusetult istunud. No ajatäidet olen ikka mingisugust leidnud. Näiteks üks päev tegelesin oma MTÜ registreerimise ja põhikirja koostamisega ja eile vallutasin Rahvusraamatukogu. Olen juba päris osavaks muutunud, sest RR-s kõndisin praktiliselt kohe õige riiuli juurde, mida minuga ei ole kunagi varem mitte ühesgis raamatukogus juhtunud.
Tänase kevade saabumise puhul paistis terve päev päike. Vahel tundub, et olen iseenda suurim kiusupunn, kui järjest mõtlen välja takistusi, miks ma ühte või teist asja täiel rinnal nautida ei saa. Praegu on selleks jalgratta puudumine. Paarile sõidukile on silm peale pandud, kuid tean, et enne juuni kuud ma seda endale lubada ei saa. Muidu mõtted juba panevad töölemineku marsruuti paika-parandamatu unistaja. Olen oma praeguse palga eest saanud põhimõtteliselt kõik, mida ma tahtnud olen. Väljaarvatud spordiklubi kaart, mille mõtekuses ma seoses ees seisva suve ja ratta muretsemisega, kahtlen.
See aasta on enesetõestuse aasta. Aga ma oilen rohkem, kui kindel, et ma saan selle, mida ma tahan. Iseasi, kas see mida ma praegu tahan ja mida ma pärast soovin ka kattuvad.
2 kommentaari:
Postita kommentaar