Aaapi, mu kõht on nii täis. Ubadest. Oasõltlane.

Kuulasin täna dalai-lama kõnet. Väga palju ma sealt ei leidnud, kuidagi väga pealiskaudne ja lihtne oli. Lootsin midagi erilisemat. Tõsise asemel oli mänglus. Tegelikult peab aru saama, et ta teeb seda asja peaaegu iga päev. Iga jumala päev peab ta ütlema midagi tähtsat ja midagi õiget ja midagi hingeminevat. No täna oli selline rahulikum päev ja ta rääkis peamiselt Tiibeti asjadest budistlikus võtmes. Tore, et maailmas on kõigi jaoks nii pühasid inimesi, kes meelitavad mitu-mitu sada inimest kuulama head.

Mul on ka täiesti kindlalt oma elu pühad inimesed. Nad on need, kelle juuresolek toob rahu ja selguse. Kes muudavad minu täielikuks, aitavad areneda. Kelle puudumine lihtsalt kohutavalt põletab hinge.Poolik olemine ei ole ju tore?! Olen proovinud seda mõtestatada, et MIS see, siis ikkagi on. Jah, seda võib pidada sõpruseks, kuid tegelikult on see midagi enamat. Armastus? Vist jah. Samamoodi nagu ma ei kujuta elu ette ilma pereta, ei kujuta ma seda ilma nende kaheta. Pere vastu tunnen ju mul tingimusteta armastus.

Mõtlen, et see võib juhtuda ka tavaliste inimestega meie ümber. Et nad muudavad sinu kohaloleku täiuslikult tavapäraseks. Nende puudumine viib rutiinist välja. Rutiin, aga on minu jaoks täiuslikus.

Aga ma hakkan nüüd ennast valmis panema. Öö-töö ralliks.

Tallinnas sajab vist taevast kreeke. Kreegid on. Aga mida ei ole, on põõsas, kus nad kasvada võiksid. On ainult valge kõuts. Minu sõber, poole kõrvaga kenadus. Linnukütt.

Rääkides maisematest asjadest. Mehed, suvi hakkab läbi saama ja ma ei ole kordagi veel merre jõudnud. Äkki, siis jõkke? Neei. Loota ju võib. Samas ei ole enam ka nii kuumad päevad, et peaks ajusid jahutamas käima. Aga siiski võiks.

Ja oo minu töö. Ainult ülivõrded. Mul ei ole kunagi nii toredaid võitluskaaslasi varem olnud. Mitte ma ei räägi siin töötamisest, seda on osanud ka eelmised teha. Kuid asi on ivakesi millegis muus. Nagu intelligentsis. Labasus huumorist puudub. Kõik on väga teravmeelne ja konksuga. Ma tegelikult ei oskagi seda öelda. Ahjaa, tuleb üks näide meelde. Koit. Oo mu Koit. Selle asemel, et minna kuskile keldrisse suitsu tegema pausi täiteks, istub tema kolmandal korrusel ja loeb! Ja ei ta ei loe mingit jama vaid Ristikivi eluraamatut. Paks ja raske on see lihtsalt kaasas kandmiseks, aga tema kannab, sest temal on töö vahepeal kahetunnine paus, kus ta saab seda lugeda. Vot selline on minu töökaaslane Koit. Ja enamus nad on mul sellised. Ma ise tunnen end vahepeal tumbajumbana. Näiteks ükspäev selgus, et üks Ilja õpib Otsakoolis kompositsiooni ja teine tüdruk on Eesti mitmekordne meister koolisõidus. How great is that!

Leidsime endale ka lõpuks kodu. Päris raske on viiekesi kõik ühel nõul olla. Eriti sellised ekstsntrikud kunsti inimesed nagu mõned mul siin. Aga hakkama saime! No 360 viietoalise, väeskelt remonditud, high tech korteri eest, mis asub suhteliselt kesklinnas, on ikka väga vähe maksta. Ja kusjuures otse omanikult ja mõistlik mees maksab ise remondifondi ja muu pasa, mis meid eriti ei puuduta. KUI normaalne.
Ma arvan, et seal kummitab. Kuskil peab ju ometigi mingi konks olema. See on lihtsalt liiga hea pakkumine. Ma võtsin oma kaasüürilistelt lubaduse, et kohe, kui mingid imelikud ilmingud peaksid tekkima, siis kolime välja. Mitte ei jää uurima, et mis värk. Varsti saab soola ja leiba! Ma luban seda endale. Antsisotsiaalsus kaob minust varsti.

You've got a mouthful of diamonds
And a pocketful of secret

Ilmselgelt oli praegu minu pesumasin meie vooluvõrgule ülejõu käiv. Niuks, KÕIK mu pesu on masinas. Drussid, ma mõtlen. Terve maja on pime ja guess what, täna on Martini, Erko ja Jaani korraldatud pidu. Enamus inimesi on õnneks õues, kuid elektrita pitsasid ei küpseta. Muidugi jazzi võib teha ja kõik on ok. Kuigi ma arvan, et Riho saab hakkama ja paneb elektri tagasi. Juhul kui ta maja pealt üles leitakse. Tema leiab tavaliselt fotoka välgu järgi.

Ei, elekter oli kõrvalteema tegelikult. Tahtsin lihtsalt kirja panna, et ma pean tolerantsuse taset endas alandama. Appi, see on lihtsalt liiga hull, et kirja panna. Ma töötasin täna koos pesueht n a t s i g a. No nii selget väljaütlemist ei oleks ma kunagi oodanud. Aga see tõestabki fakti, et need on lollid. Mina, kui ideeline anakas, küll end nii hullult kuskile kasti ei topi. Aga jah, mul oli facebooki kaudu mõte, et ta võib olla midagi kahtlast, kuid nagu ei tahtnud ikkagi uskuda. täna töötasime ühel korrusel ja mul õnnestus selle peale, kuidas ta Saksamaad kiitis, küsida, et millised on sinu maailmavaated ja siis see tõde avalduski.

Kui me jutustama hakkasime, siis tundus, et me oleme just kui natuke ühes paadis. Mõlematel on potensiaalne oht saadud eriteenistujate poolt jälgituD, mõlemaid peetakse radikaalideks, meil ei ole alati kasulik öelda, kes me oleme ja millesse me usume jne... Ma oma provokatsiooniga sain ta isegi nii kaugele, et "peakski tegelikult midagi radikaalset tegema" ehk siis natside keeles venelasi peksma. Haha.

Ma ei teagi, kas ma suudan teda sama pilguga vaadata, kui ma varem tegin. Ja sama temal minuga. Ma muidugi suutsin täna normaalseks jääda ja arutada igast asju ja värki. Kuni selleni välja, et miks tema arust ikkagi holokausti ei toimunud! aga ega ta väga põhjalikult seda seletada ei osanud. Võib-olla ei oska ka mina väga selgelt väljenduda, miks ma ikkagi olen looma õiguslane. Süda ütleb, et nii on õige. Ja võib-olla tuleb see, et ma asjasse nii külmalt suhtun selles, et mulle tegelikult ei lähe inimesed korda. Muidugi ei poolda ma ühegi loomaga ka inimese-loomaga tehtavaid ülekohtuseid asju.

Aga jah, pauk võib tulla ikka sealt, kust arvata ei oskaksi.

Ma ei leia enam siit rahu. Kõik on samamoodi, kuid mina enam mitte. Isegi muru muutub lõpuks sama värvi. Teadupärast loodusest ei leia nii kergelt korduvat värvi, kui näiteks pliiatsikarbist. Küllap on see minu kujutelm, mis püüab veenda, et kõik on ja kahjuks jääb samaviisi.

Palju on juhtunud vahepeal.

2. juulil olime kõik Kuulil. Kuigi lõppes see päev natuke liiga ootamatult ja väga karmilt, olen üldiselt sellega ikkagi rahul. Minu peale jäi kohviku tegemine(alates küpsetamisest kuni müümiseni) ja tundsin, et kuidagi ikkagi ei saanud sellega hakkama. Vastutus, mis õlule pandi oli suur ja ma ei olnud selleks valmis. Kuidagi ikkagi saime hakkama ja meie Liiga Hea, et Olla Tõsi šokolaadikook sai nende väheste inimeste seas, kes käisid, ikkagi hitiks. Üritus jäi ise küll miinusesse, kuid andis minule tõuke. Aga mitte kohvikupidajaks ei taha ma nüüd saada vaid hoopis head tahan jälle teha. Ja mul on ka plaan, kuidas seda teha. Kui ma täna tubli olen, siis hakkan sellega pihta. See on pikk protsess, mis mingil vähesel määral ka ikkagi mingit ressurssi nõudma hakkab, kuid loodan, et see osa jääb ime väikeseks.

Tarataramptaraa
Lähen magamaa
Ja vist ka pesemaaa

Mulle meeldib see, kui ma öösel üles ärkan ja vetsu lähen, siis Videviku tänava valgustus heidab mõnusalt sumedat lohutust meie seltsitoale. Ja ma ei karda, kuigi on pime ja eile nägin maja ümber midagi kahtlast käimas. Aga võib-olla ta ei olnud kahtlane vaid sõber kõrvalt aiast. Ja see lõhn, mis meie esikus on, on tegelikult minu vanaema oma. Selline vana maja pisut kopitavate raamatute lõhn. Minu kõrval elavad Ardo ja Riho, kes teab sellest majast kõike. Ja meeldiv on ka see, et külmkappi lahti tehes vaatavad mulle otsa taimsed viinerid, mis ei ole minu omad. Omamoodi lahe on seegi, et keegi sööb pidevalt ära meie vegantoitu. Hei, mul ei ole selle vastu midagi, et keegi saab osa cruelty-freest söömingust. Mis siis, et ilma luba küsimata, aga ikkagi. Siis meeldib mulle ka see, et ma homme Edmondiga Hiiumaale lähen. Olen vist leppinud sellega, et elan Seltsimajas, kuid mitte veel Tallinnas resideerumisega. Läheb veits aega, eriti veel, kui ta mulle selliseid hommikusi üllatusi nagu ratta ära varastamine korraldab.