Ma nii igaks juhuks ei kirjuta, mis kell on. Noh, selle arvuti aeg näitab täiesti valesti ja on praegu 1:35, ei kujuta isegi ette, mis see õige aeg olla võiks. Kuid see ei ole eriti tähtis, sest homme õhtul saab kaua magada. No, kuhu laiskus lõpuks viia suudab? Mis siis, et ülehomme peab jälle töötandril seisma sirge selja ja mitte valutavate põlvedega. Ja, mis veel õudsam, see meenutab mulle, et pean oma 5 päeva välja lülitatud režiimil olnud telefoni sisse lülitama ja selle hommikuks kella 9'ks äratrama panema. Homme on päev, mil tuleb iga kuine kohustuslik kaltsukate inventuur läbi viia Kärdlas. R'ile ja B'le lähen ka külla. Kui mul juuksuris liiga kaua aega ei lähe.

Nii üks asi veel. Lõpetasin täna hommikul kell 6:47 ametlikult kõige viimase kättesaadava sõjasarja vaatamise, mis tähendab, et olen nüüd pikalt kuival. Kui arvan, et sain oma rohelise, veidi märja ja mere maitselise inspiratsiooni kruusitäie kätte. Ja, mida rohkemat tahta võikski! Jätkates sõjateemat, sain täna ühe kanadalsega, kes elatub kalapüügist, jutule. Küsisin, et mida tema arvab hülgepüügist. Algul tahtis ta muidugi väita, et hülged viivadki kala populatsiooni alla, kuid peale minu veenvat küsimust: "Do you really belive that seals can affect the population of fish in such a drastic way?", hakkas ta kergelt rääkima suurtest ja efektiivsetest monstrum-laevadest. Lõpuks vajus muidugi jutt, kuhugi "You have such a beautyful and kind eyes" ära. Ja mulle ei meeldinud see.
See, MIKS ma üldse viitsin rääkida suvaliste inimestega on seepärast, et tänase mehega me leppisime kokku, et ta hakkab mind parandama, kui ma valesti ennast väljendan. Täna tundsin mitu korda, et see ei ole ikka õige, kuidas ma praegu selle lausega hakkama sain. Nagu grammatiliselt. Tahaks, et keegi eesti keeles seda samamoodi teeks. Mis veel imelikum, on see, et inglise keeles ma nagu vaistlikult tunnetan, et see lause ei kõla õigesti, kuid eesti keeles kirjutades/rääkides ei teki mul kunagi tunnet nagu ma just kirjutasin/ütlesin midagi täiesti valesti. Kuid tegelikult ma tegin seda. Nii kahju, et keegi mulle seda ei ütle. Oleksin nii tänulik.

Tegelikult olin täna asjalik ka. Uurisin T asju ja sain teada, et paganama Chillit on "kergelt" leeliseline. Mu õrnadel, just uue naha peale kasvatamisega hakkama saanud, sõrmedel oli selline tunne, nagu sinna oleks sattunud kergelt konsentreeritud väävelhapet. Selline mõnus valu, alguses laulsin emale lihtsalt, et kodukeemia ei saa ju olla nii tõhus, et füüsiliselt haiget teeb, sest algul muutusid sõrmed lihtsalt limaseks. Kuid võta näpust, pill tuleb pika ilu peale ja me oleme siin ikkagi, et õppida, oi, kuidas TEGI HAIGET! Mis veel hullem, tundus nagu ta oleks, kuidagi reageerinud rotipuuri võrestikuga ja tegi hingamise ka raskeks. Olllalaa...

Väljas on ilus praegu. Hakkab koitma, udune. Rohi on kindlasti märg ja teeks paljad varbad külmaks neil, kes unise peaga praegu kodu poole sammuks. See, mis häält praegu loodus teeb on imeline.

Kell on 2:20. Olen jälle täiesti režiimist väljas. Vaatan Whale Wars'i Ja vaimustun Paul Watsonist ja tema ideoloogiast ja nendest kirglikest inimestest ja ilusast loodusest. Ja arvan, et kohe, kui palka saan ostan raamatu.
Edit: tellimus läks Krisostomuse poole teele raamatute, Alice's Adventures in Wonderland, and Alice Through the Looking Glass ja Sea Shepherd: My Fight for Whales and Seals, peale. Selline on, siis selle aastane suvine raamatuost. Eelmine aasta kulus raha hobu teemalisele lugemisele.

Edit: kell on nüüd saanud 15:22(K'l on seal kell 22:22). Räägin K'ga. Nii, nii äge! Nagu teine maailm tal seal. Papagoid ja Paradiisi lilled ja kriket.

Vaatasin eile ETV pealt, Viljandi teatrikunsti 7. lennule pühendatud saadet. Lõppu jäeti Kalju Komissarovi väga ilus soov. See kõlas umbes nii, et ükskõik, mis ahvatlusi elu sulle ette ei lükka, ei tohi sa loobuda oma unistustest. See sobis mulle. Mis mõte oleks minu elul, kui ma jätaks kõik SELLE. Jah, pean tunnistama, et nii oleks kergem, kuid kas SEE ongi SEE, mida ma tegelikult tahaksin. Vist mitte.

Viimased päevad olen lihtsalt olnud. Ei midagi lugenud ega teinud. Töö väsitab ikka nii ära. Vaimselt kohutavalt väsinud. Aga vähemalt sain asja nii kaugele, et olen 28. juulil kodus ja, kui kõik hästi läheb, siis olen sel' õhtul Sõru paadikuuris ja kuulan head muusikat.

Nüüd lähen maasikaid korjama.

Adjöö!

Päike paistab nii kangesti minu toa peale. Jalas on päikesesokid. Akna taga on pääsukeste müra. Akna peal on emme tomatid. Akna all olen mina.

Meel peaks olema magus, aga mõrudat on liiga palju. Eile avastasin K siristamise peale, et olen JÄLLE Hiiu Folgi ajal tööl. See on nagu väga karm needus. Olen 98% kindel, et mul ei õnnestu ennast töölt vabaks kaubelda. Kuid see eest olen 28. juulil waba nagu lind. Sel' ajal on see kõikse magusam kontsert-desert :) Pole parata, vähemalt on laevad täis meeldivaid inimesi - vastupidiselt jaanipäevaga kaasnevale rahvale.

Eile käisime laste ja M'iga ujumas ja maasikaid korjamas. Nüüd pean ametlikult teatama, et olen hukas - võtsin esimest korda elus päikest. Mina ja võtsin päikest?!? Huvitav küll, millal kunstküüned tulevad xD Kuigi mulle tundub, et rohkem päikest sain ma rattaga sõites, sest kukla tagune on valus siiani. Ei mõista mina neid enesepiinajaid. Punaseid maasikaid on veel vähe, aga roehlisi palju-palju. Võib-olla ongi parem, kui ma 2 nädalat järjest ei saa töötada, sest 1 nädal veel ja maasikaid enam pole. Lõpuks võiks ka mul õnnestuda palju-palju maasikaid korjata. Ahjaa, palgapäeval lubasin endale, et ostan vähemalt 3 kg Hiiumaal kasvatatud põllu maasikaid ja söön ennast nendest teoks.

Noh ja nüüd oleks vaja üks roti-trall korraldada. Nad on nüüd mul rõdu elanikud. Parem nii neile, kui kassidele.

Ps. Kes otsib see leiab! Ei mingit 349.- vaid hoopis 60.- Miki t-särk. Kuid ikkagi ei mata ma maha ideed teha endale ISE üks Miki t-särk. Kiiks, noh!

Saatsin ta ära. Viimase veel natuke pikema päeva. Rohkem nii pikkasid enam sel' aastal ei tule. Ilus on magama minna, kui taevas suviselt kumades head ööd soovib. Kajutis ilus, aga kodus veel ilusam.

Kell on praegu 1:13, räägin S'iga, kes peagi Münchenisse lendab ning sealt edasi Salzburgi põrutab, kui kõik ikka hästi läheb ja ta homme pileti broneeritud saab. K juba põrutas ammu-ammu aega tagasi Austraaliasse, nii et ma teda kordagi ei näinud. Tema talvejope nutab minu kapinurgas igatsusest tema järele. Nüüd kui ma natuke aega kodus olen, saan temalt uudiseid last.fm'i kaudu hakata norima. Koju naastes lootsin, et ta on mulle juba milon kirja saatnud. Aga...

Olen viimasel ajal leidnud ennast üha sagedamini mõtlemast kahest asjast. Esiteks kooli pooleli jätmisest ja teiseks Temale uue kodu leidmiseks. Mõlemat mõtet põhjustab üks ja sama asi. Siinkohal ei hakka ma seda välja ütlema, sest kõik saavad aru, mis see on.

Eile nägin unes kohta, kus ma olin juba varem unenäos olnud. Reaalselt küll mitte. Usun, et see sümboliseerib minu ja ülikooli suhet. Esimesel korral mäletan, et sõitsin lifitiga edasi tagasi ja jäin mingile korrusele kinni, vahepeal tuli mulle meelde, et unustasin saiakesed maha. Seekord eksisin selles samas majas ära ja kohtusin ühe härrasmehega, kes mu viisakalt välja juhatas. Vahepeal uhkelt mulle selle maja aatriumi näidates. Võta nüüd näpust või saa aru. Oli see välja juhatamine alateadvuse märguanne, et parem oleks lõpp teha või... Aga, milleks see aatrium?

Muidu juhtus mul päris huvitav seiklus magamise ajal. Olen täheldanud, et kui ma üle väsinud olen, siis hakkan kergelt segast peksma. See öö ma näit. ärkasin üles ja panin kõik riided, mis minu kajutissuvalistes kohtades vedelsid, ilusti toolile kokku, sest perenaine S pidi tulema kajutit kontrollima. Esiteks ei tööta perenaine S meie laevas ja teiseks ei ole mitte keegi mitte kunagi käinud kajutite korrasolekut kontrollimas. Aga riided olid korralikult toolil.

Adjöö monsjöör!

Need väiksed putuk-mutukid on kohal. Hirmus väikesed äädikakärbeste taolised vereimejad. Nii nagu esimesed kevadekuulutajad lumikellukesed, on nemad märguandeks sellele, et peab hakkama tõsiselt võtma jutte tõelise suve saabumisest. Ja kui ikka veel julged kahelda selles, et need on nemad ja ajad kerge kõdituse küünarnukil oma akiivsete käearvade süüks, siis kuplad kätel peaksid tooma su maa peale. Ning lõpuks peaksid jõudma järeldusele, et aeg oleks oma põrandale vajunud tekk kassidest puhtaks pühkida ning hoolikalt enda peale laotada. A, ja tekki tuleks lahti kloppida võimalikult hääletult, et mitte ehmatada öö saabumisega aktiivseks muutunud rotte.

Rääkides tutikatest sõpradest, siis oli meil täna väikene progress. Rutt oli nõus ise minu käe peale ronima. Küll mitte puurist, kuid laua pealt. Pärast istusid mu süles rahuliult päris mitu minutit. Noh, Rutt istus Pille peas. Tavaliselt istuvad nad Paksu kõhu all. Ei saa aru, miks kirjutan siia neis tegelastest. Tegin ju neile oma blogi. Kuigi ei tea, kas hakkan seda täitma. Kardan hullult, et minu uues sõbrad saavad väga kiiresti otsa. Lihtsalt niivõrd halbu prognoose olen nende eestimaiste kohta lugenud. Annan endast kõik, et neil ikka jaguks seda jaksu minuga koos kulgeda pikemalt, kui ennustatakse.

Aga nüüd küll põhku!