Ei, ei, ei, ei, ei... Ikka ei saa asja. Kuigi on juba kevad ja tõukejõudu peaks jätkuma... Asi on ikkagi iseloomutuses. Kui juba hommikut alustatakse õllega, siis on teada mis ülejäänud päevast saab.

Vaatasin aknast välja ja nägin ilmutust. Ennast rastadega. Ei olnud tore, võib-olla mõtlen ümber. Ja kottis teksasesed ei ole ka ilusad, kuigi mõni meist arvas, et need on suisa seksikad. Haha.

Peaks minema ja vaatama, kas sinilille juba saab. Pajudtibud - jest.

Minu lemmik kodulehekülg ilm.ee on külmarottide ja kevadefännide vastu armuline.

2 koolitööd tilpnevad nagu ühed vastikuttöödmillepeabärategema mul kaelas. Mõlemad olen alustanud, kuid keskendumisega on raskusi. Ma ei tea, kas see on kevadest või madalast vererõhust, aga nii kui tahan süveneda, siis tuleb uni peale.

Ahjaa, kui keegi püüab väita, et ma ei ole hädaldaja, siis siin on tõestus, et see pole nii. Ükspäev ostsin omale uued jalanõud, kuid tol hetkel neid jalga polnud aega panna. Siis leidsin, et sobiv aeg selleks oleks foori taga punase tulega need kähku jalga toppida, mis sa ikka seal muud teed. Kuid kahjuks ülehindasin oma tasakaalu hoidmise oskust ja ei saanud jala tõstmise ja samal ajal ratta hoidmisega hakkama. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähemal - üks noormees aitas mul ratast hoida. Ma proovisin, siis järsust lahkusest kohkununa, oma värisevat jalga saabastesse suruda. Samal ajal jõudsin sellele suvalisele vabatahtlikule kogu oma elumured ära kurta. See ei olnud minust viisakas. Aga noormees oli küll viisakas ja soovis mulle ilusat kevadet. Nii ilus maailm ongi.

Ja põlv ka valutab.

Vaikselt hakkan rajale tagasi saama. Vahepeal on olnud nagu kerges udus. Mitte midagi ei mäleta. Sinn-tänna, sinka-vonka.
Tundub, et nüüd tuleb tubli olla ja kooliga kõik vinks-vonks ajada, et Eestist võimalikult vara jalga saada lasta. Muidugi tuleb tubli olla ja võimalikult mitu kontakti luua, et välismaale minek sujuks tõrgedeta. Kuigi minu enseusk on päris kõva. Mul on kõva eneseusk. Heh.

Ja pealekauba on veel kevad ka tulnud. Ratas on garaažist väljas. Kummikuid pole.




Ai, alles praegu sain aru, et kui ma mais jalga lasen, siis tõenäoliselt K-d ei näegi.

Ütleme, et kaks inimest jalutavad ühel ja samal kitsal tänaval teineteisele vastu. Ilma trajektoori muutmata nad üksteisest mööduda ei saa. Nüüd on väga oluline kumb neist võtab suuna räästa alla ja kumb sellest eemale. Tollel inimesel, kes valis räästaaluse on päris suur tõenäosus jääkolakaga pihta saada ja seetõttu ennast päris halvasti tundma hakata.
Vot sulle lopsu, milline ensehävitus viis!

Radiohead'i "Bittersweet symphony" on üks õite hea lugulaul. Mida rohkem mõtlen, seda enam tundub, et sõna bittersweetpuhul on tegu geniaalse kõike hõlmava terminiga kirjeldamaks Elu ennast. Mõru/kibe-magus eest keelde panduna, pole aimugi, kas keelemehed on sellele sõnale ka mingi täpsema tõlke andnud. Muud pole öelda, kui et täiuslik! Arutlen siin omaette, et ei meenu ühtegi hetke oma elust, kus on esinenud vaid inglise keelse omadussõna üks osa. Ikka mõru ja magus käsikäes. Nagu öeldakse, et igal mündil on kaks poolt. Lihtsalt konks seisneb selles, et tuleb osata mõlemad pooled ära tunda. Ja konks alla neelata.

Hõu!