Kelgusõit

Künklik on olnud. Aeglaselt üles ja siis täie hooga alla ja siis sealt samast hoogu saades jälle üles kihutades, kuid siis veel suurema hooga alla jne... Rollercoaster. Sedagi täie raha eest-vahepeal pea alaspidi ja siis jälle selg ees ja mis kõik veel.

Muidu on olnud tegus nädalavahetus jälle. Ja üsna tegusalt on nädal jätkunud. Tegime LNiga jälle tööd, kuid meie ootused olid suuremad, kui välja tuli, aga noh pole nii hullu. Pühapäeval veits cried my heart out. Ammu pole nii haiget saanud. Vundament lõi täitsa kõikuma. Mõtlesin isegi kõigele käega lüüa, aga mind toetati selle väriseva põranda peal nii, et suutsin püsti jääda. Kuid siiamaani mõeldes sellele lööb veits kõikuma. Ma tegelikult ei peaks enam hoolima, kuid kui nüüd aus olla, siis praegu mu elus veel nii tähtsat inimest ei ole. Olen küll mõnikord mõelnud, et mu sõbrad on kõik väga tähtsad, kuid tuleb välja, et mitte nii nagu tema.

Tegin paar tähtsat otsus veel ära. Mis ma ikka pingutan. Kui materjali pole kuskilt võtta, siis pole ja kui tulevikus ka vaja ei ole, siis see on puhas ajaraisk. Kuid vaimne väljakutse on mõnus, siis kui põhja pole all ja aega ja oskust selle tekitamiseks vajaka jääb, siis... Mõttetu.

Ma nüüd keemia lainele. Kõik kaardid on selle peale pandud igatahes.

Ma arvan, et olen oma südame jälle kaotsi lasknud. Iga kord, kui ta minuga rääkimise lõpetab, siis pean päris kõva vaeva nägema, et ta peast jälle välja saada. Lihtsalt nii ei saa kunagi olema ja parem on mitte loota ja peaks hoopis teistele asjadele keskenduma...
... kuni järgmise jutuajamiseni.
Aga ta on ikkagi nii põnev :/

Sellised lood siis seekord.

Mõtlesin, et kuna ma siin kodus nii hullumoodi igavlen ja seetõttu kõiki ja kõike googledan(mis ON lihtsalt suurima igavuse märk), et ma siis üritan midagi kirjutada, mis mind hiljem lugedes mingisse punkti tagasi tooks ja mingeid märksõnu kohe meenutaks. Pelaegi on see minu blogimise 200. postitus.

Lähme tagasi mälestustesse...

Kas nii umbes 2 aastat tagasi hommikul põrandaid küürides ei vaadanud ma igatsuse ja väikese kadedusega kõiki neid õnnelikke  noori ilusaid rõõmsaid inimes, kellel oli võimalus minna igal hommikul kooli õppima? Tahtsin ka ja lubasin teha kõik, et ma tulevikus jälle seda sama teha saaksin. Sama oli aastake hiljem, kui ma külmadel pimedatel üksikutel hommikul küünlaaluseid puhastades jällegi pidin tundma seda ilmajäämise tunnet, kui targad lapsed läbi vanalinna, koolidesse kiirustasid. Lubasin taas endale, et kui see võimalus saabub, siis ma ei lase sel kunagi minna. Ja, et annaksin kas või parema käe ära, et mu unistus teoks saaks.

Alati on küsimus hetke ajel sündinud soovides.

Nüüd, täna, seda võimalust omades istun ma siin, Majakal ja tunnen end halvasti. Osalt selle pärast, et ma olen siin ja teisal tean, et isegi kui ma ei oleks, siis ega vahet suurt ei oleks. Tean, et ma kukun kõiges läbi, mida ma tegema hakkan. Lihtsalt pole just piisavalt seda teravust. Võib-olla on eesmärgid ka liiga kõrged. Arvan endast liiga palju.Peaks latti natuke madalamale laskma.

Ja jah, kõik, mis vähegi õnnestub, tuleb läbi suure punnimise ja teitse abiga. Mis muidugi ei ole nii hull, kui näiteks mitte midagi tehes. Võin julgelt õelda, et kõik tegemised, millest olen osa võtnud, on olnud enam-vähem edukad. Peaksin olema rõõmus, kuid südames närib ikka see tunne, et ma ei ole piisavalt edukas kogu ühiskonna jaoks.

Samas ma ei ole kunagi nii palju austust ja kiitust välja teeninud inimestelt, keda ma vägaväga austan ja seda tänaseks päevaks. Ma tõesti tunnen, et ükskõik, mida ma ei otsustaks, on mul oma tugisüsteem olemas. Ja seega ma ei ole omade seas nii suur läbikukkumine, kui näit. mu vanemate silmis, kes arvavad, et ma lõpetan aastaga kooli ära. Ei lõpeta juuuuu.... Ma ei tea, kuidas seda neile seletadagi. Tegelikult olen mina ju nende lootusi toitnud, neile valetades. Ja nüüd paneb see mind halvasti tundma.

Ja muidugi minu elu kõige suuremad ristid on ikka veel lahendamata. Ikka istun ma samas punktis, kus alati. Ma tean täpselt mida tegema pean ja nagu motivatsioonigi oleks. Nüüd rohkem kui kunagi varem, siis ikka ja jälle annan alla. Alistun nende kuradi ihade ees. Muutkui pööran puhtaid lehti, millelt alustada. Nii natuke pean vastu, kuid siis jälle... ilma häbitundeta.

Mis siin ikka muud öelda, et proovime paremini. Täiega! Igakord. Et siis jälle kolinaga kukkuda. Ei, nutnud ei ole ma ammu. Miks peakski?!

Aga suured asjad hakkavad jälle juhtuma. Ma nii kardan, et mu prioriteedid ei lase jälle asjadel minna nii nagu vajalik oleks. Kuradi prioriteedid.

Success and failure ühel ajal

Eile öösel ei saanud magada. Siplesin, higistasin ja siis veel natuke keerlesin. Kõik tunded ja mõtted sebisid peas ringi. Ja kõik need emotsioonid, mis sellega kaasnesid lõid lainetena pea kohal kokku. Papahh ja koos ja juhe ka. Liiga palju emotsioone väikese inimese jaoks.

Terve nädala + 2 päeva ei käinud koolis. Suur fail tunne on. Ikka veel on. Arvuti on katki, loodan et Anita ratast ära ei ole varastatud. Kartus.

Nädal aega puudusin koolist, sest meil toimus taimetoidumess. Lisaks olin viimasel päeval Miku Ja Loore juures abis tööl. Loomade Nimelil oli üks oma ajaloo suurimaid ja tähtsamaid esinemisi oma infolauaga. Lõpuks vist olin mina, kes kogu koordineerimise enda peale võttis. Mulle ei meeldi kellegi jaoks tüütu olla ja siis ma suht pidin seda olema, sest see töö tähendabki seda, et ärgitada inimesi nende töid ära tegema. Aga valmis sai beebi!

Ma ei suuda oma prioriteete kuskile mujale suunata. Praegu olen ülimotiveeritud tegelema looma asjadega kuigi ma tean, et mul on kauaoodatud võimalus õppida. Peaksin õppima ja veelkord õppima. Eile sain teada, et sain ühe lihtsa eksami F-i. Krdi Tartu Ülikool.

Ok, ma nüüd lõpetan.

Palju on toimunud...

 

 

... ja vähe asjalikke asju.