SEDA nimetatakse vene trammiks*

Tahaks hädaldada. Õnneks siin bloggeris seda tehes ei pea keegi teine kannatama minu negatiivse emotsiooni all. Sest tegelikult on meil töö juures kõigil raske. Kellelgi ei ole nagu väga kerge. Lihtsalt on terve hunnik valesid otsuseid ning parandamatuid olukordasid, mis meie elu ikka väga raskeks teevad. No näiteks on meie uues avatud restoranis meil kasutada liiga vähe ampreid ja kõik masinad, mis seal sees on seda arvesse võtmata ka liiga võimsad saanud. Mis, aga omakorda tähendab seda, et me ei saa kasutada meile eluks vajalikke masinaid nii köögis kui ka nõudepesus. Vahest, kui boiler tühjaks saab ja peab külma veega nõusid pesema, on tunne, et no kohe üldse ei tahaks seda sitast tööd teha.

Kõige hullem on see magamatus kuigi kogu vaba aja magan ma tegelikult lihtsalt maha, jääb ikkagi uneaeg liiga lühikeseks-väss on liiga suur. Jaaa seee tähendab seda, et minu kullakallis peavalu on tagasi. Vererõhk va koll mängib mäkra! Peale kohvi lonksu läheb asi alati natuke paremaks. Kuid võib-olla on tegu kohvisõltuvusega.

Järgmise palgaga on planeeritud teha igasuguseid keha tervendavaid protseduure. Jeejee, ootan 9. juba väga.

Tahaks nii, et 8. ei peaks tööle minema ja 9. ja 10. saaksin kodus veeta. Päris Hiiumaal. Samas ei saaks jälle riskida sellega, et tormi tõttu tööle ei saaks. Eelmine kord hullult vedas, et tegelikult ikkagi mind tööle ei kutsutud ja et praam ikkagi kella kahest sõitma hakkas. Ja sõitmisele kulub nii kaua aega, et sellega saab tegelikult teha palju vajalikku.

Olen natuke teinud oma "peab tööle hakkama" asjasid nii nagu oma jõulu postis lubasin. K on ikka nii hea, et ta rõhutas olulisi asju minu elus, mis peaksid muutuma enne, kui ma tahan, et mind tõsiselt võetama hakataks. Nende asjade valmis saamisega ma suudaksin seda tõestada. Muidugi peab kõrvale lükkama selle isepäisuse, et kõik peab ise tehtud saama. Mul on head abilised. Aga lihtsatl selliste loominguliste projektidega on nii keeruline saada ühele lainele. et meie mõtted kõik klappima saaksid.

Muidugi ma igatsen oma hobust. Olen tihti tema peale mõelnud, kuigi minus ei ole ikkagi seda julgust küsida T käest. Samas ma tean, et ma kahetsen elu lõpuni, kui kaotan ta silmist. Kuigi T tahtis, et ma laseksin lahti, et nii on kergem nii loomal kui minul. See on vist sama tunne, kui lapsel minna laskmisel. Sa tead, et tal on kõik hästi, kuid teadmisele lisaks pead seda ise nägema ja küsida saama.

Ah, mis ma siin ikka leelotan. Lähen pesen hambad ära ja loen midagi.

* sõna tramm kasutatakse asutustes, kus tuleb kedagi teenindada, siis kui tekib olukord, kus nõudlus on suurem, kui pakkuda jõutakse. Inimese keeli on trammiga tegu, siis kui on sitta kanti palju tööd.

Muidu on kõik päris hea.

Juhtus selline imeline asi, et sain töölt 2 vaba päeva ja need said just kogemata olema 24. ja 25. Nüüd olengi kodus. Polegi veel SEE tunne peale tulnud. Pigem on tunnen nagu Hurtsi uues jõululaulus-oleksin just kui uue aasta alguses ja et see tuleb teistsugusem. Tagasi eriti ei vaata vaid ikka edasi. Põnev ja veelkord ainult põnev. Uus kool, uued ettevõtmised, enesetõestus vajadus, eksamid suvel?-second chance, uus korterinaaber, suvi!! Ütleme nii, et mul ON, mida oodata. Ja mul on tunne, et ma suudan seda veelgi huvitavamsk teha.

Me lihtsalt PEAME hakkama midagi tegema!

Imedeime, olen üksinda kodus. Kõhe ja veelkord kõhe. Igav on ka ja kondid valutavad nagu ikka. Jap päris kummaline ta on-mina, kes muidu elan nelja teise inimesega pigem õlerahvastatud korteris, olen reede õhtulks jäetud hunniku mandariinide ja kahe purgi Dr. Pepperiga. How fun! Muidugi ei ole ma siin mitte kunagi tegelikult üksi, sest meil on siin 10+1 tegelast. Selle erakordse sündmuse põhjustavad ka muude asjade seas tormilised ajad siin majas. Kes läksid lahku, kes leidsid uued armastused ja kes niisama kuskil Tartus uitavad.

Mis toob mulle meelde ühe hirmsa mõtte, et ma olen kohutavalt temast sõltuv. See ongi vist nüüd tõeline. Ärkan üles mõtlen tema peale, kohe kui töölt lahti saan, siis helistan ja muidugi helistan ka vahest töö ajal. Kodus oleme kogu aeg ühes toas koos, kaua eraldi olla ei saa. Ma tean mida ta mõtleb, naeran tema moodi, teen tema nalju jne.. Tõeline ja veelkord tõeline. Mitte kunagi ei ole midagi sellist olnud. Me oleme nii erinevad, et see muudab meid järjest lähedasemateks. Muidu ei oleks hullu, sest kõik on ülitore, kuid üks mõte ei jäta kummitamis: mis siis juhtub, kui mul teda enam pole. Kui ta otsustabki Itaaliasse minna. Ma ei suuda temast nädal aegagi eemal olla, rääkimata siis kuudest. Olen liiga nõrk, et võõrutama ka hakata.

Ja muidugi on natuke häid uudiseid veel. Nimelt ronis Herman natuke aega tagasi esimest korda oma uhiuue puuri majakesse. Ta muidu boikoteeris seda ja magas selle peal. Muidugi paar tundi tagasi ei olnud ta ka kunagi esimesel korrusel käinud. Enne seda, kui me Rihhiga ta sinna panime. Ja teine uudis on ka meie uue sõbraga seotud, et kui kõik hästi läheb, siis saame talle väikese sõbra Põlvamaalt.

Ja tahaks Soome ja Berliini sõita.

Ja ma ei mäleta, millal ma viimati nii head avokaado võikut sain.

♥ ❤ ❥

2:35, just jõudin töölt koju. Tahaks praegu metsa minna ja karjuda või eriti emo muusikat kuulata. Kahju on, et ei saanud minna. Liiga tore oleks vist saanud olema. Kuigi see, et ma ei läinud päästis ühe süütukese elu. Homme lähen talle järgi. Oli teine jäetud Lasnamäele ühte loomapoodi lihtsalt kauba peale ronima st lihtsalt visatud kusagile suvaliselt. Kuhu me küll jõudnud oleme, kui oma sõpru lihtsalt ära viskame.

Esmaspäeval, kui algavad 2 kaua oodatud ja heaga välja teenitud puhkepäeva, hakkan asjalikuks ja püüan kudagi selgusele jõuda, et kas ma saan oma projektiga, mis on mul küllaltki kaua aega meeles mõlkunud kuidagi edasi minna või jääbki see sinna paika. Sõbrad vajavad abi. Rohke, kui kunagi varem. Ja heategemine annab endale ka jõudu.

Ükspäev käisin enne tööd akadeemilisel nõustamisel. Selgus päris palju naljakaid asju. Näiteks see, et ma pean suvel paar eksamit tegema, et saaks sisse astuda. Iseenesest ei olegi see ju väga halb, sest äkki ma võtan kätte ja teen ka geograafia ja kirjandi uuesti. Äkki ma mõistan nüüd veidike rohkem kirjutada ja minu maailmapilt on vabam ja ma ei ole nii kinni Kallase diktaat-reglementides. Ja äkki ma nüüd oskan ka geograafiat rohkem, olles õppinud seda ülikoolis nii mõneskis loengus. No ja rääkimata muidugi bioloogiast.

Ja möödunud on paar õite edukat taimetoidu õhtusööki. Eilne oli muidugi kõige edukam. Meie kukkusime natuke läbi oma toidu koguste planeerimisel, kui üldiselt teenisime sotsiaalkeskusele päris palju raha. Mis ju tegelikult on päris hea.

Ja mul on peaaegu 10 cm kontsaga saapad.

Jipikajeejee.

Jeejee.

Vaatasin, et mu blogi on kuidagi nii värvitu. Kuigi minu elu seda ju tegelikult ei ole. Vastupidi väga värviline on. Ja nagu ma lähi päevil teada sain, siis *mõni* ikka loeb sedal. Ei taha ju inimestele valet muljet jätta.

1. oktoobril käisime Kuulikoduga taimetoidumessil. Meie kontseptsiooniks oli tort ehk siis näidata inimestele, et ilma muna ja piimata on lihtne ja ilus torte teha. Muidugi oli mess ise totaalne õnnestumine. Kui ma natsa hiljem kohale jõudsin ja seda rahvamassi nägin, siis ma lihtsalt hakkasin nutma. See oli nii emotsionaalne hetk näha seda suurt hulka inimesi, kes olid huvitatud taimetoidust. Rahvast oli lihtsalt niiiiiiiiii palju. And it all was totally cruelty-free. Ja kui ma räägin taimetoidust, siis ma räägin päris taimetoidust ehk mitte piimast ega munast ega juustust. Tõesti oli tegu ehtsa vegan messiga. Eestis!!!!

Mina tegin 2 kook-torti:

 Peedi kook koos kookose kattega.

Hiiumaa mustikate ja vaarikatega muretaigna põhjaga tehtud tähekook. Kusjuures kook on tehtud pildi järgi.

Vot selline värviline üritus oli. Energiat mitmeks tegemiseks. Päris mitmeks.